kolmapäev, 26. detsember 2012

Esimesed jõulud


Jõulud on tore aeg. Siis minnakse sugulastele külla. Lisaks vanavanematele nägi Linda suurel ringsõidul kõiki oma onusid-tädisid, tädipoegi ja tütart, vanatädi, vanavanaema ja teisi toredaid ja vahvaid tegelasi, kellega mängida, naerda ja kelle huvitavad ninad üle katsuda.  Üheks suureks lemmikuks oli vanaisa Jaak, keda nähes Linda nägu kohe särama lõi. Aga uusi toredaid mängukaaslasi oli palju. Isegi nii palju, et Linda külas magada kohe üldse ei raatsinud. Äkki jääb veel midagi põnevat nägemata!

Jõuluõhtu oli ka vahva sest siis tehti kingitusi. Üle kõige meeldib Lindale nimelt kingitusi lahti pakkida ja paberiga krabistada. Mida krabisevama paberiga kingitus, seda toredam.


Onu Jaani ja tädi Triinu kingitud imeheast ja hiigelsuurest isetehtud kommidega pakist Lindale küll midagi ei antud, kuigi laps oli selleks puhuks püüdlikult juba kaks alumist hammast suhu kasvatanud. Häda nende kadedate vanematega. Aga ka Lindale sobivaid kingitusi oli palju ja toredaid, mänguasjakorv ajab nüüd kodus üle ääre ja rõõmu on palju. Jõuluõhtu auks õppis laps ära plaksutamise peene kunsti.


teisipäev, 18. detsember 2012

Oskab küll, kui tahab!

 Linda on kaval tegelane. Ema avastas paar päeva tagasi, et Linda oskab tegelikult ju roomata küll - selleks peab lihtsalt hea põhjus olema. Muidu Linda roomata ei viitsi, niisamagi lõbus siputada. Aga kui ema voodi kaugema nurgakese peal ajalehte sirvib või huvitavat raamatut lehitseb, siis on Linda mõne hetke pärast justkui imeväel jaol, et aidata lehti keerata.


esmaspäev, 10. detsember 2012

Väike Linda ja Hirmus Ukipuki

Väike Linda kardab koledasti Ukipukit.

        Termin Ukipuki on laenatud Aidi Valliku lasteraamatust "Pintsu ja Tutsiku lood". Nagu raamatutegelane koer Tutsik kardab ka väike Linda Ukipukit.

        Kui kusagil on mõni Ukipuki siis lähevad lapse silmad suureks ja suu ümmarguseks ning kostub mitte tavaline nutt vaid hoopis konkreetne hirmuhüüe. Abiotsivalt vaadatakse emmele otsa ja siis hüütakse jälle hirmu pärast natuke, niikaua kui ema on koleda Ukipuki Linda nägemis- ja kuulmiskaugusest eemaldanud.


       Ah, et mis või kes on see suur ja kole Ukipuki, kes Lindat hirmutab? Ukipukisid on mitut sorti.  Üldiselt on kõik valjusti mürisevad ja undavad asjad Ukipukid. Kõik asjad mis pauku teevad või ootamatult häälitsevad on Ukipukid.

     Kõige esimene ja suurem Ukipuki on köögis kapi peal seisev köögikombain, millega Lindale endale süüa tehakse. Kui ema sellega parasjagu keedetud kartulit, hautatud kõrvitsat või porgandit püreeks teeb, on laps paanika äärel. Kohe näha, et Ukipuki!

    Teine kole Ukipuki on ema föön. Kui peaks juhtuma, et emal õnnestub kiiruga pesus käia ja ta juukseid kuivatama hakkab on Linda tõeliselt hädas. No kindlasti on sellel Ukipukil ema pea juures liikudes mõni eriti kuri plaan!

    Aga Ukipuki võib peituda ka hoopis ootamatus paigas. Veel mõni kuu tagasi tore ja huvitav tundunud pardiraamat on ka järsku muutunud  - Ukipukiks! Laps uurib raamatut ja sellel olevat rohelist nuppu üheaegselt huvi- ja õudusega. Ja kui väikesed sõrmed nupu kogemata kombel alla vajutavad ja pardipere prääksuma pistab siis on kohe kindlasti sellesse raamatusse pugenud kole Ukipuki.

Ja ema võib Linda süles rääkida ja rääkida, et föön, köögikombain ja raamat on tegelikult kasulikud ja toredad asjad, Linda ikka ei usu. Sellised salakavalad need Ukipukid juba on!







teisipäev, 4. detsember 2012

Linda esimene puhkusereis


Nädalavahetusel käis Linda Tallinnas oma elu esimesel puhkusereisil.  Seni kuni ema ja isa kordamööda spa-mõnusid nautisid ja veepargis ujumas käisid proovis Linda elu romantilises sviidis, isegi vahva beebivoodi toodi talle ema-isa voodi kõrvale. Kuna Linda hotelli poolt pakutavast söögist-joogist ega spamõnudest suurt ei hooli, pakutakse talle puhkusereise ja muuseumikülastusi praegu veel tasuta.

Kuigi hotelli beebivoodi oli armas ja mõnus, oli suures voodis siiski toredam mütata ja proovida seintel olevate võimlemisseltsi piltide järgi harjutusi teha. Roomata Linda veel ei oska, küll aga on ta maailma osavaim nihverdaja. Teistmoodi ma seda liikumisviisi nimetada ei oska aga kuidagi pööratakse ennast ühte pidi, siis jälle teistpidi, kergitatakse ühte jalga ja siis ühte kätt ja keeratakse ennast jälle - ja ollaksegi teises voodi otsas.

Ja kuigi Linda külastas õhtul koos ema ja isaga ka omanimelist restorani Linda, polnud tal seal suurt midagi peale ümbruse uudistamise teha. Sest hambaid pole väiksel Lindal ikka veel ühtegi. Vahepeal tegi Linda paar päeva tõsist näljastreiki ja ema mõtles juba, et hambad tulemas... aga ei midagi. No - ju jõuab!

Lõppu üks vaade puhkajatest hotellitoa rõdul, seekord taipasin isegi fotoka kaasa võtta:

 

Järgmisel päeval käisime raekoja platsil kuuske vaatamas ja jõuluturuga tutvumas. Naljakas asi selle jõuluturuga, putkasid oli seal nagu küll aga müüdav kaup oli kõigis täpselt ühesugune - isegi kampsunite mustrid olid igal pool täpselt identsed. Kummaline.

Samal ajal kui mina tutvusin Pika tänava käsitööpoodide kaunite väljapanekute ja ühe Viljandimaa memme toreda vaibanäitusega, jõudis Linda käia Ajaloomuuseumis. Mul on tunne, et see laps jõuab esimese eluaasta jooksul rohkem muuseumites käia kui mõni täiskasvanu terve elu jooksul.
Lisaks jõudsime selle toimeka nädalavahetuse jooksul ennast ka veel kutsumata külalistena ühte sünnipäevalast õnnitlema trügida - loodan, et me teda väga ära ei ehmatanud.