esmaspäev, 25. juuni 2012

Sinine või roosa?

"Tere noorperemees!" pöördus üks tuttav sõbralikult ka kõhukotis tukkuvat Lindat tervitama. Kui ta naine etteheitvalt kõrvalt sosistas, et tegemist on tüdrukuga (ehtabikaasalikult juurde lisades "kunagi Sa ka midagi meelde ei jäta!") tegi meesterahvas suured silmad: "Aga tal on ju rohelised riided seljas!"


No näe, omaarust olin hirmus kaval vältides seda alatist sinine-roosa teemat ja lapsele neutraalsemat värvi riideid valides, aga ikka üritatakse vaest Lindat sipukate värvi järgi identifitseerida.

Mulle on alati tohutult vastumeelne olnud see tüdrukutele roosamanna pealesurumine nagu teisi värve olemas ei olekski. Piirduks see siis ainult sipupükste värviga - ka näiteks ühes tuntud raamatupoes olen näinud väljapanekut, kus riiul oli jaotatud kaheks, ühel suur silt "Poistele" ja teisel "Tüdrukutele". Kui poistele määratud virnas olid toredad ja huvitavad raamatud ajaloost, loodusest ja viikingitest, siis tüdrukute riiulil troonisid (loomulikult roosa kaanega) teosed Barbie seiklustest ja meiginippidest (sic!).

Seega juba alguses lapsele roosasid sipupükse valides surud oma kena ja aruka tütrekese mingisse malli, mis näeb ette beibendust ja huvitumist ainult oma ninaesisest. Ja kuna tegemist on niivõrd juurdunud stampidega, leiab ka veidi sirgunud pisitütreke varsti kindlasti ka ise lasteaiakaaslaste eeskujul, et vaja on ülepeakaela roosasse riietuda ja veel parem kui roosal riietusel on Barbie või äärmiselt ülehinnatud jaapani kassinägu.

Aga praegu valib veel riideid ema ja nii peavadki tänaval vastutulijad Lindat vist pigem poisslapseks. Tegelikult on meil garderoobis ikka ka mõned nunnud roosad asjakesed, sest ma ei vihka ju roosat värvi, vaid pigem selle liigkasutamisest tulenevat väikeste inimeste lahterdamist ja nende vaimsete võimete alahindamist.

Muide kas teadsite, et ajalooliselt on roosat peetud äärmiselt maskuliinseks värvitooniks ja see on Euroopas olnud ikka poiste värv? Sinine seevastu sümboliseeris kristlikus maailmas Neitsi Maarjat ja kuulus väikeste tüdrukute garderoobi.




neljapäev, 14. juuni 2012

Kohtumisi....

      Linda jalutab emaga alevi vahel. Vastu tulevad kaks kena noort tütarlast suvistes kleidikestes, no nii 7-8 aastased.

     "Tere!" -on tütarlapsed viisakad. Teretan vastu enda ja magava Linda eest

     "Aga meil kadus hiir ära!" teatab Raja Teelet meenutavate pikkade blondide patsidega tüdrukuke järgmiseks.

      Nii tore kui Sinuga üritatakse seltskondlik olla aga täiskasvanuna on sageli raske lihtsatest ja loogilistest asjadest aru saada, seepärast täpsustan ettevaatlikult - "Kas päris hiir?"

      "Jaa, päris hiir!" ühineb nüüd ka teine tüdrukuke vestlusega.

No mine neid tänapäeva lemmikloomi tea, lastel on ju igasugu mongoolia-kaukaasia-kõrbehiired ja muud eksootilised elukad. Piilun ettevaatlikult ümberringi, läheduses on nii suur kortermaja, kus viimatimainitud elukad võiksid lemmikloomana elada, kui ka kena metsatukk, kuhu tüdrukud just praegu tunduvad suunduvat. Otsustan, et ilmselt on jutt ikkagi kodumaisest  liigist, keda metsateel kohatud ja pakun omaarust lohutavalt: "Äkki ta läks oma pesasse tagasi!"

      "Ei!" raputab Rajateele otsustavalt pead - "Ta on ju surnud!"

      Sellega on rumal täiskasvanu täiesti tummaks löödud ja oskab vaid ettevaatlikult küsida "Aga mida Te selle surnud hiirega teete?"

      "Me matame ta maha loomulikult!" teatab Rajateele enesestmõistetavalt, võtab sõbrannal käest ja silkab metsa alla tagasi.



teisipäev, 5. juuni 2012

Esimene tähtpäev

Täna sai Linda 1-kuuseks. Varem mõõtsime aega pigem nädalates, kuna nüüd võib Linda tegemistest rääkida juba kuude lõikes, on vast tegemist peaaegu et sünnipäevaga. Eks algul ole kõik asjad väiksemad ja sagedamini - söögikorrad, uinakud ja ka sünnipäevad.

Sünnipäev Lindal kõige paremini ei möödunud, oli jälle selline päev, kus üle 10 minuti korraga ei magatud aga see-eest korralikult nuteti. Kuigi ema arvuti ja televiisori abi lapsehoidmisel sugugi ei poolda, oli olukord nii temaatiline, et Linda sai mitu korda järjest lohutuseks seda lugu kuulata:


Aga juhtus ka huvitavamaid asju. Nimelt käisid Lindal ka esimesed sünnipäevakülalised. Lõuna paiku kõlas koputus ja ukse taga seisid kaks kena ja rõõmsat naisterahvast.

- Mida nüüd müüa tahetakse? - jõudis ema oma täiskasvanu rikutud mõtlemisega endalt küsida. Ei tahetudki tolmuimejat näidata ega veefiltrit pakkuda, hoopis Naiskodukaitse kohalik esindus tõi "kindral" Lindale sünnipäeva puhul lilli ja punased isekootud papud, kutsudes Lindat oma ridadesse. Esialgu küll koos emaga. Ausõna!

Kui värbamist nii noorelt alustatakse, pole Eesti naiskodukaitsel järelkasvu pärast küll tarvis muretseda. Samas, kui piirile panna punaste papudega röökiv Linda, ehmataks vast vaenlase ära küll. Külaskäik oli tore ja humoorikas üllatus.

Õhtul käis külas ka naabritädi Krista, kes tõi Lindale isetehtud Kihnu rätiku, küll see oli ilus. Suurest rahulolust tuli lõpuks ka kauaoodetud uni...


pühapäev, 3. juuni 2012

Kuidas äratada magavat imikut

1. Veenduge, et laps magab sügavalt;

2. Minge kööki ja valige välja oma lemmiktee, pange vesi keema:

3. Valmistage tee. Parema tulemuse saamiseks lisage maitse huvides suhkur ja tilgake piima;

4. Segage hoolega, tundke juba ette naudingut tee joomisest ja rahulikust hetkest. Soovi korral valmistage ka võileib;

5. Asetage teetass lauale ja istuge, avage eilne ajaleht (kui olete lapsega tegelemise kõrvalt jõudnud juba üleeilse lehe läbi lugeda);

...Ja samal hetkel Teie imik ärkabki suure kisaga. Pange ohates leht ära ja teetass kõrvale. Ülesanne on täidetud. Meetod töötab iga kord, garanteerin!