Laupäev, 14. mai 2022

Hull mai

 Kui siin paar postitust tagasi sai luulevormis kirjeldatud, kuidas kevadel mitte kiire pole, siis nüüd on korraga kiire hakanud mul endal. Igal õhtul peale tööd on peata kana tunne, ei tea isegi kuhu korraga joosta või millest alustada, mõtted on täis tegemata tööde nimekirju, mis millegipärast sugugi ei vähene ja vaatamata hilja õhtuni õues toimetamisele on palju vajalikku ikka veel tegemata.

Abiks pole loomulikult ka juba teist kevadet kummitavad karpaalkanali hädad ja kuna igal pühapäeval olen ametis keraamikaringi juhendajana, siis on aiatöödeks häbematult vähe aega. Ilu nautimiseks olen aega vägisi võtnud, kasvõi hommikul vara või õhtul hilja. Kõige kaunimat aega aastas ei saa ju niisama mööda lasta. Mu lemmikud, karukellad, õitsevad.







Ülased ja kobarhüatsindid alustavad ka. Kollane ülane `Taavi´s Double` on päris tore


Futult saadud võsaülane on õitsemise algul nagu ülane ikka. Mida päev edasi, seda lillamaks tema õied aga muutuvad.


Toredalt pussakas võsaülane `Green Dream`on üks mu lemmikuid

`Villamaa seelik`


Ülastest on päris mitu sorti alles õitsemist alustamas, nagu ka kobarhüatsintidest. Sinililleaeg möödus aga nii kiiresti, et kuigi ma plaanisin teha mitu matka sinilillemetsadesse, ei jõudnud ma reaalselt kuhugi. Pidin piirduma oma aia omadega ja õhtusel rattaringil tee ääres nähtuga (paar ilusat roosat jäi sel moelgi silma). Järgmisel aastal kindlasti põhjalikumalt!