Esmaspäev, 3. juuni 2019

Juudas - juba juuni!

Aeg kipub kevadel edasi tormama nagu segane, kaks nädalat puhkust kadusid nagu mutiauku. Eks oma osa sellest sisustasid ka tuulerõugetest ja briljantrohelisest täpilised lapsukesed.  Kaisa oma tuntud põhjalikkuses võttis asja ikka tõsiselt ette - tal oli neid punne kõikvõimalikes kohtades ja jalad-käed oleks südamerahuga võinud üleni roheliseks tõmmata.

Kuna rohelisetäpiliste lapsukeste kõrvalt linnaluba ei saanud, tuli puhkus raamatute seltsis ja aias veeta. Mitte. et mul midagi selle vastu oleks. Esimene korralik rohimisring sai aiale peale, kasutaimed maha ja kasvuhoone korda. Tuli mõnda aega kukalt kratsida ja mõelda, mida ma küll mõtlesin, tellides talvel kolm uut hostat. Õnneks tuli meelde, mis projekt meeles mõlkus. Käisin korra jälle ülimõnusat praakkivide mäge sorteerimas ja kuna käru parasjagu käepärast polnud, sai ära toodud täpselt nii palju kui pagasiruumi mahtus ja julgus autot koormata lubas . Korra tuleb see sõit veel ette võtta, et teine pool projektist valmis teha.


Esiplaanil veidi udusena Tsiililt kingiks saadud suureõieline haldjatiib `Rubinkrone`. Väga õnnelik ta kuivas pole aga elus ja õitseb kenasti. Kuna esimene katsetus kohe saba ei andnud, julgeks vist isegi veel mõne  haldjatiivaga proovida. Kasvõi nime pärast, kuigi nad on ka muidu kaunid ja õhulised taimed. Nagu sõnajaladki


Aga üldiselt olen ma siin kõvasti puid ja põõsaid istutanud: kaks elupuud, ühe pihlaka, roniroosi Lykkefund, kaks `Aspirini`, kaks budleiat, aktiniidia, altai sinienela ja näärelehise kibuvitsa. Kõik ei tule vist ühe hooga meeldegi. Viimasel ajal vaatan ihaleva pilguga sireleid. Uskumatu, mõnes kohas tegelen ju siiani võsude väljajuurimisega. Suurusehullustus, ma ütlen!