kolmapäev, 29. aprill 2015

Pisike Kaisa ja kolehirmus pall

Kui väike Linda sai pooleaastaseks kinkis ristiema talle ilusa isetehtud palli. Vilditud pall on pealt karvane ja pehme ja krõbiseb veeretades toredasti. Ilus asi ja pisikestele põnnidele igati sobilik.

Nüüd on aga selgunud, et tegelikult on see pall üks kolehirmus asi. Vähemalt pisikese Kaisa jaoks. Kaisa mängib täiesti kompleksivabalt kõigi asjadega alates õe mänguköögist ja lõpetades iga lohakilejäetud sussiga, mis vähegi kätte (või õigemini hambu) õnnestub saada. See pall aga.... see on lihtsalt kole! Ja hirmus! Vähemalt väikese Kaisa meelest.

Seda palli vaatab väike Kaisa eemalt ja mida kaugemalt seda parem. Kaisa ilme järgi võib aru saada, et sellelt lelult võib küll kõike oodata, ilmselgelt ei saa heade kavatsustega mänguasi sellist häält teha ja mine tea äkki tuleb lapsele kallale kah veel. Kummaline on see, et teiste krabisevate ja krõbisevate asjadega ollakse vägagi sina peal ja pallid meeldivad ka Kaisale väga. Välja arvatud see üks pall. See kolehirmus pall.

Kui palli on tükk aega altkulmu piilutud, võib üritada seda ettevaatlikult endast eemale saada. Näiteks ühe sõrmega togides sest kes tahaks nii kolehirmsat asja kätte võtta.


Seejärel tuleb aga sõrm kiiresti tagasi tõmmata ja selja taha peita sest kolehirmsalt pallilt võib kõike oodata.  Või veel parem on õudusilme näol jalgadega palli eemale togida.


Eile tühjendas Kaisa rõõmuga suure õe mänguasjakasti  - krabas aga järjest lelusid pihku, vaatas natuke ja poetas maha - pärastiseks. Korraga sattus aga kätte seesama kolehirmus pall. Kaisa nägu oli hindamatu. Nagu oleks aardelaekast järsku hoopis peotäie nälkjaid pihku haaranud. Ehmunud laps pistis üürgama kui udupasun ja viskas kolehirmsa palli vastikustundega kaugele minema. Läks tükk lohutamist enne kui trauma ununes ja jälle mänguasjakasti lähedusse minna julgeti.

Üritasin täna Kaisale näidata, et see pall ei ole ju tegelikult nii kole. Veeretasin seda vaikselt oma käes ja tegin pallile pai. Kaisa piidles eemalt. Mängisin edasi. Kaisa hiilis vargsi lähemale. Näitasin lapsele palli ja rääkisin, et tegelikult on see pall ju päris tore - pehme ja teeb vaikset häält. Ei midagi hirmsat. Kaisa kuulas ja tuli lõpuks otsustavalt minu juurde. Haaras julgelt kolehirmsa palli enda kätte, viskas selle kaugele selja taha minema ja ronis sülle peitu.

neljapäev, 23. aprill 2015

Ega meil pole siin mingi lillepidu!

Mäletan, et proovisin pool teed mänguväljakule naeru tagasi hoida sest üks Linda tore teooria elu alustalade kohta oli nii mõnus ja värskendav. Arvake, kas see jutt mul koju jõudes ka meeles oli? Lapsevanemal peaks pidevalt diktofon taskus olema.

Naersin siin just, et peaks varsti lapse lasteaeda panema - muutub teine olemiselt päris vanainimeseks ära, ise pole veel kolmenegi.
Näiteks uuris ta mu metsaretke järgsel hommikul mind hoolega ja küsis: "Mis Sul viga on?"
"Ma tegin oma silmale metsas haiget!" vastasin Lindale.
"No niukset asja pole meile küll vaja!" tähendati seepeale asjalikult.


Hommikulauas mängis Linda täis piimatassiga, lükates seda kord siia-, kord sinnapoole.
"Ära maha aja!" hoiatasin mina.
"Ma ei ajagi!" vastas laps enesekindlalt "Ma paigutan!"

Eelmise postituse jaoks õues karukella pildistades, näitasin Lindale ka - "Vaata, Linda, kui ilus lill!"
"Ega meil pole siin mingi lillepidu! Tööd tuleb teha!"  tegi mu mitte-veel-kolmene seepeale jahmatavapaneva avalduse.

(Jälgi ajades selgus loomulikult, et lause pärineb Kiviräha jutust "Üksik kartul", mida ma Linda soovil talle igal õhtul unejutuks loen. Minu teadvusesse see "lillepidu" lugedes ei jõudnudki aga laps, näe, korjas üles )






Haabadest ja haavadest

Olen nüüd päris pikka aega vait olnud ja viimane aeg on jälle üks postitus teha. Pikal vaikusel oli oma põhjus. Käisin eelmisel nädalal ühe tuttava palvel võimalikku matkamarsruuti vaatamas ja sain võsas ragistades kõva obaduse vastu vasakut silma.

Matk ise oli väga tore. Küll kinnitamata andmetel aga üsna tõenäoliselt nägin ära Eesti jämedaimad haavapuud.

Aastaringe oli üheksakümne ringis

Koju jõudes käisin pesus ja kergelt kipitava silma pärast ei osanudki esialgu muret tunda - ikka juhtub! Peeglisse vaadates oli aga ehmatus suur. Obadus oli lisaks põrutamisele ka veresooni lõhkunud, nii et peeglist vaatas vastu verd täis valgunud silma(de)ga tegelane mõnest hilisõhtusest õudusfilmist.

Nüüd on obadusest nädal möödas ja kannatab veidi arvuti taga olla - lõpliku paranemiseni läheb veel aega. Kokkuvõttes siiski õnnelik õnnetus. Tuletas meelde, et lihtsate asjade üle võiks osata rohkem rõõmu tunda. Kasvõi võimaluse üle õhtul lapsele unejuttu lugeda, ilma et pärast peaks silmatilkade järele haarama.

Täna käisin esimest päeva pikemalt väljas, kõva tuul tegi varem mu silmale nii haiget, et kobisin  tuppa tagasi niipea kui väike Kaisa oli unne suikunud. Täna jätkus aga aega Lindaga aias lilli ja liblikaid uurida.

Eelmisel aastal kinkis kohaliku käsitöömaja rahvas mulle sünnipäevaks karukella "Pinwheel Dark Red" ja tänane soe ilm meelitas lahti esimese õie. Vanemad asukad "Rote Glocke" ja "Alba" on tükk maad maha jäänud. Karukellad on ühed mu kevadistest lemmikutest, neid võiks alati rohkem olla - mine või ise kuhugi nõmmele või mägedesse seemneid koguma. Ja ometi ühed taimed, kellele siinne kasvukoht sobima peaks. Naabrite väitel elasid nad siin enne meid.

Ka sinililled on aia ääres hoo sisse saanud. Eve eeskujul hakkasin neid lähemalt uurima ja tõesti - igal taimekesel on oma varjund ja kroonlehtede arv. Põnev maailm.


Sinilille valge vormi sain Märtalt eelmiseks sünnipäevaks aga avastasin, et korralikku roosat mul ikka pole - kui mu metsamineku isu taastuma peaks, siis peab otsima minema.



Karulauk ja oblikas kosuvad jõudsalt - varsti saab läheneva skorbuudiga võitlema hakata. Karulaugu puhul on näha, et mu viimaste aastate usin maapinna kobestamine ja seemnete laialikülvamine pole mitte asjata vaev olnud.

Sõbrad jagasid näoraamatus head retsepti:

Karulaugu määre:

2 küpset ja pehmet avokaadot
umbes 25 karulaugu lehte
75 g toorjuustu
2 sl sidrunimahla
soola ja pipart

Edasi tuli ilus jutt kahvliga purustamise ja uhmris peenestamise kohta aga mina lasin kogu kraami lihtsalt ja labaselt köögikombainist läbi. Ja küll oli alles hää kraam, soovitan!

teisipäev, 7. aprill 2015

Möödunud pühadest, minisünnipäevast ja ühest kevadisest serenaadist.

Kevadpühad möödusid ikkagi sõna "brr" tähe all, ehk siis õue väga ei kippunud. Tegime Lindaga ühe väikese tiiru aias ja noppisime muru seest kõiksugu taimelehti, mida munade värvimisel kasutada.

Värvisime Lindaga kahekesi, Linda tegi riidelapi peale sibulakoortest pesa ja pani kaunistuseks taimelehti ja paberist välja lõigatud kujundeid munale. Lisaks riputas peoga riisiteri ja lusikaotsaga karrit ja kurkumit ja hibiskuse teed. Igal aastal oleme mõned munad ka mustikatega teinud aga sel aastal on sügavkülm nii tihedalt Kaisa püreekarpe täis, et mustikaid ei leidnudki. Hoopis mustsõstrad jäid näppu aga nagu näha saab ka nendega edukalt värvida.

Tulemus on siin, minu arvates said väga vahvad!

Laupäeval pidas Kaisa ka järjekordset minisünnipäeva. Külas käis Kaisa ristiema. Tänu sellele oli toas kohati kevadisem kui väljas.


Sünnipäevalaps on väga tegusaks muutunud, käputab ühest toast teise kui välk ning näeb mingil salapärasel kombel kohe ära kui midagi põnevat on käeulatuses ripakile jäetud. Püstiseismise käigus on tulnud ka esimesed vastikumad kukkumised, eile näiteks vastu suurema õe mänguasjakasti. Lapsevanematel olgu silmad kuklas ja reaktsioon kiire.


Eile aga oli üle tüki aja mõnus päikesepaisteline ilm, võtsin aiakühvli ja tegin igakevadise silladega võitlemise ringi peenardes. Päris kevade alguses on hea tahtmise korral võimalik need sügavale maapõue sattunud sibulad kätte saada, hiljem proovides jääb enamasti pihku vaid õievars, sibul aga elab maa sees rõõmsalt edasi. Sillamuru mulle meeldib aga sillad istutusaladel on liig mis liig.

Tööd tehes avastasin aga korraga, et meie linnumajakesse on elanikud saabunud. Kuldnokahärra piilus alguses ettevaatlikult pesaavast aga otsustas siis, et ma ei kujuta endast suurt ohtu. Või siis oli härral kevad nii südames, et mullas sonkijad ei seganud - igal juhul asuti  peagi kaasale imekaunist serenaadi laulma.

Oli see alles laul - kohati meenutas ööbiku laksutamist, kohati konnade pulmamängu tiigis - vilistati ja kudrutati ja laksutati ja kuristati. Mina olin igal juhul täielikult võlutud, kuldnokakaasast rääkimata.

Täna on aga jälle "brr"!