Esmaspäev, 19. november 2018

Palju õnne Läti!

Meie sellesuvine Läti reis viis meid Ida-Lätti, Latgalesse. Kuna iseseisva Läti idee käidi esimest korda välja Latgale kongressil 1917. aastal Rezeknes, siis võib öelda, et käsime Läti iseseisvuse lätetel.  Reisist on nüüdseks juba parajalt aega möödas ja ma ei hakka andma kronoloogiliselt täpset ülevaadet käidud kohtadest, pigem loodan, et nende blogipiltide kaudu salvestub meie reisi meeleolu ja Ida-Läti eripära.

Kirikutele nikerdatud puukujud 1920. aastate lõpust Balvi muuseumis.


Ida- Läti on teistsugune - teistsuguse looduse, kultuuri ja rohkete kirikutega. Peale Liivi sõda läks Latgale Poola võimu alla. Aastal 1772. aastal liideti Latgale Venemaaga ja jäi kuni Läti iseseisvumiseni Vitebski kubermangu osaks. Üle 65 % Latgale elanikest on katoliiklased, 14 % vene õigeusku ja 10 % õigeusulisi. Võrreldes ülejäänud Lätiga on Ida-Läti vähem klanitud ja ülesvuntsitud, seal võib kohata veel sellist nostalgialaksu nagu Karsava bussijaam.








Ühes õiges Latgale linnas on kirikuid vähemalt kolm-neli, üks loomulikult katoliku, teine õigeusu, lisaks luteri kirikud ja vanausuliste palvemajad. Ja need kirikud on tõeliselt uhked. Kasvõi näiteks Aglona basiilika, kus hiljuti paavst missat pidas. Nii et kui fotosid vaadata, tundub, et reis oli tõeline kirikute eri. Ma ei hakka kõigist neist siia pilte panema aga valitud palasid küll.

Aglona basiilika on barokkstiilis kirik kahe 60 meetrit kõrge torniga - Läti katoliku keskus.Territoorium kiriku ümber on tohutu, tunned ennast kui pisike putukas. Lisaks palveränduritele tundus ka populaarne pulmapiltide ja muude fotosessioonide paik olevat.

 Mulle jäid aga meelde pigem pisikesed teeäärsed kirikud nagu näiteks 1911. aastal asutatud Karsava püha Efrosinia õigeusu kirik, puitpitside ja nikerdustega, mis valmisid kiriku rekonstrueerimise käigus aastatel 1995-2003. Tahvlilt võis lugeda, et kiriku sees on puidunikerdused tehtud Riia kunstikooli õpilaste lõputööna. Tundus, et töö on veel pooleli, siin seal vedeles uhkeid nikerdatud detaile.





Kirikukass


Rezekne vanausuliste palvemaja juurde jõudsime hommikul vara, just vahetult enne jumalateenistust. Mööda kitsaid tänavaid mäest üles ruttavaid rättidega vanatädisid vaadates tekkis kuidagi ajatu tunne. Et pole vahet, mis aasta parasjagu on, need tädikesed rühivad igal pühapäevahommikul muutumatult sedasama tänavat mööda kiriku juurde. Üks Rezekne vanausuliste palvemaja kelladest kaalub 4832 kg ja on seega Baltimaade raskeim kirikukell.


Ludza linnas asus uhke kahe torniga kiriku kõrval ka märksa tagasihoidlikum aga ehk huvitavamgi palvela - 1738. aastal ehitatud Carnicki kabel.


Lisaks kirikutele leidub Ida-Lätis rohkelt järvi, seetõttu kutsutakse seda ka siniste järvede maaks. Looduspuhkusele me seekord ei keskendunud, Läti rahvusparkide ja loodusradade teemareis ootab alles tulevikus realiseerimist.


Lisaks kirikutele leidub ka mitmeid losside ja kindluste varemeid. Palju neist küll alles pole kui just Daugavpilsi kindlus välja arvata. Aga sellest kurioosumist tahaks teinekord pikemalt kirjutada. 1399. aastal Liivi ordu idapiiride kaitseks rajatud Ludza kindluse varemed, kus igal aastal peetakse Suurt Latgale turgu.


Rezekne kindlusest on veelgi vähem säilinud, pole ka ime, varemetena seisab see juba 1712. aastast.


Latgale on loomulikult kuulus ka oma keraamika poolest, seetõttu pidi mu vaene reisikaaslane taluma ka mitut näitusesaali täit potsikuid ja vitsikuid, mida ma süvenenult uurisin. Tema õnneks ei ole ma just ülemäära Läti keraamika fänn, kindlat põhjust selleks vast polegi - minu ilumeel lihtsalt ei ühti latgale keraamikutega. Küll aga on tore, et nad ajaloolisi käsitööliike hindavad ja tuvustavad.

Rezekne muuseumis meeldis mulle kõige arhailisem keraamika


Nii kui glasuurimiseks läks, pole aga enam see...


Ma muidugi hindan meisterlikkust kui ma seda näen aga praktik minus tahaks läti keraamikat nähes peast kahe käega kinni hoida. Küünlajalgu armastavad nad väga, äkki see ongi keraamikute kutseeksami ülesanne?

 Igal juhul lätlased ise on oma traditsioonide ja riigi üle uhked. Ühe teeäärse poollagunenud mõisa juures jäi abikaasa auto juurde, mina aga läksin jalgade sirutamise eesmärgil mõisa lähemalt uurima. Uksest ilmus ootamatult üks noor tüdruk, valla kultuuritöötaja, kes oli suveks määratud ka turistidele infot jagama. Sain näha stendi fotodega valla tantsumemmedest ja ahju parandamisel leitud mõisaaegseid kirju. Seejärel veeti mind rõdule ja näidati ülevalt lillepeenart, mis istutatud valla poolt kingituseks Läti sajandaks sünnipäevaks. Viisakalt peenra ülevalt ära vaadanud, sättisin ennast minekule. Neiu nägu muutus õnnetuks ja ta küsis pettunult:  "Aga kas te meie kingitusest endale pilti ei tahagi?"

Tahan muidugi, miks ma siis ei taha. Sünnipäev ikkagi!