kolmapäev, 28. mai 2014

Kevadilmadest ja emotsiooniostudest

Eelmisel nädalal oli aias veel suur suvi. Isegi liiga soe. Kõik õitses (ära) mitte päevade, vaid lausa tundidega. Ka roosid hakkasid juba vaikselt valmistuma:

Aga kõige suurem ilu oli ikka kiviktaimlas. Kui uue kiviktaimlanurgakese juures tunnen endal praegu rohkem abikaasa ja naabrite haletsevaid pilke ("Näe, tõi jälle mingi imepisikese mõttetu itte koju, millel pole ei nägu ega tegu, ise keksib veel õnnelikult ümber selle nagu poolearuline!") siis vana kiviktaimlaga võib sel aastal juba peaaegu, et rahul olla. 

Mingeid haruldusi mul seal pole, tavalised kivirike-leeklille-akakapsa mättad aga kevadised värvilaigud on toredad. Ja selleks, et ühest aiapoest ostetud või rohevahetuselt saadud tutsakast pildil näha olev pisike mätas kujuneks, läks aega ei rohkem ega vähem kui neli aastat. Aias pole kannatamatusega midagi peale hakata.


Sinised iirised õitsesid ära ühe päevaga, sellest oli natuke kahju. Nime ma neil ei tea aga ilusad madalad ja varajased teised. Nagu üldvaatel näha, jääb nende kõrval ruumi üle veel küll, nii et kui kellegil oleks mõni enam-vähem sama kõrge sort pakkuda, oleksin tänulik.

Nüüdseks on õied lahti teinud veel üks rohevahetuse käigus saadud sort, jällegi minu jaoks nimetu, aga ilus.

Valgetel iiristel tundub teist aastat järjest mingi häda küljes olevat, risoomid kuivavad ära ja õisi on vähe. Äkki mingi mädanik kallal? Samas see punt, mille ma sügisel samast kohast grillimajakese juurde ümber tõstsin, tunneb ennast suurepäraselt. Mine võta kinni.

Piibelehed peenra tagaservas on üks tõsine nuhtlus - ronivad igale poole sinna kuhu neid ei taheta. Aga ära likvideerida neid ei saa, kasvõi ainult lõhnavate kevadõhtute nimel. Ainult marjade ärakorjamisega peab pärast hoolikas olema, enne kui väikesed uudishimulikud sõrmed ette jõuavad.


Mulluse Türi laada emotsiooniostuks jäid kaks lätlaste käest soetatud leviisiat. Jällegi see teema, et kui suur punane tutt otsas, siis taim ka müüb. Mäletan, et igavene järjekord oli veel selle leti ees. Koju jõudes ja guugeldades arvasin loomulikult, et jälle olen oma lolluses koju tassinud taime, kes siin tegelikult kasvada ei taha, eelistades turbast pinnast, mida talle siin küll pakkuda pole. Igaks juhuks sai veel kumbki taim aia ise serva pandud. Aga võta näpust, tundub, et kiviktaimlasse sattunud leviisial pole häda midagi. Teine taim oli seevastu päris õnnetu, transportisin ta nüüd ruttu ennast tõestanud kohta. Tänuks hakati rõõmsalt õievarsi ajama.

Selleaastased emotsiooniostud on siin, eks ole näha kuidas nad meil vastu peavad:




Õiekas maukleht 'Golden Nugget' ( Delosperma congestum 'Golden Nugget')

     Varajane luudpõõsas 'Lena' (Cytisus x praecox 'Lena')

 Igal juhul käib mul siin üks pidev katsetamine ja taimede asukohtade vahetamine ja ümbertõstmine nagu igal kevadel. Lootus, et kõik kunagi paika loksub, sureb viimasena :) 

Linda ja kingitused

Väikesele Lindale meeldivad kingitused väga. Kui saabus sünnipäev, hakkas neid kingitusi aga tulema nii sagedasti, et emal tekkis väike mure. Nimelt ei jooksnud laps enam külalistele uksele vastu "Tere-tere!" hüüdes, nagu varem, vaid hoopis kätt välja sirutades ootusrikkalt: "Linda kingitus!" nõudes.


Mõni aeg pärast sünnipäeva oli selles suhtes rahulikum, aga siis hakkas uuesti pihta. Ma olen kindlasti siin blogis juba maininud, et meil on ülilahked ja toredad naabrid. Kristast või õigemini Märtast olen ma juba postituse teinud aga ka teisel pool paarismajas elavad naabrid on just sellised inimesed keda enda kõrvale soovida võiks.

Ja üleaedsete lapselaps Eliise, kes aeg-ajalt linnast vanaema juures käib on Linda suur iidol ja sõber. Viimati tõi Eliise aga Lindale kotitäite kaupa oma kunagisi mänguasju - lisaks hiigelsuurele roosale mõmmile oli seal ka mänguköök koos täieliku sisustusega. Lindast rääkimata, ka ma ise istusin hämmingus põrandal ja pakkisin lahti veekeetjat ja kohvimasinat, mis ei erine kuidagi "päris" töövahenditest, saumikserit, mis teeb häält justkui töötaks päriselt, köögikaale, potte-panne, nuge-kahvleid, teeserviise ja nii edasi ja nii edasi.

Tekkis mõte, et kui endal oleks kunagi hallil nõukaajal mõni selline pisiasigi olnud, oleks sellega vist ööd ja päevad läbi mängitud aga kotitäis - see on juba liig. Muidugi pakkis kuri ema kogu selle varanduse kohe jälle kokku, jättes välja ainult ahju-pliidi enda ning mõned potid-pannid-taldrikud-tassid. Küll Linda ülejäänud varanduse mõne aasta pärast kätte saab kui ta juba ka detailide ilu hinnata ja hoida mõistab.

Aga mängimist jagus sellegipoolest. Kui muidu ajab väike Linda oma võrevoodis hommikul silmad lahti ja nõuab esimese asjana "Emme kaissu!", siis järgmisel hommikul nõuti hoopis "Nõusid pesema!" sest no mängukraanikauss oli ka ju sellel imeköögil olemas.

Vähe sellest, mõned päevad peale seda asjadesadu sai Linda lõpuks kätte ka oma Velise vanaema-vanaisa sünnipäevakingi, millega nüüd usinalt harjutatakse:


Mänguasjad ja tänapäeva piiramatud võimalused on ju toredad aga vahel tekib vana-aja-lapsevanemal lihtsalt mure, kas neid asju ka hoida ja hinnata osatakse kui terve tuba varandust täis. Aga eks seda näitab tulevik. Lindal on igal juhul hea meel!

reede, 23. mai 2014

Täna viis aastat tagasi....

olid sõnajalad veel noored ja ilusad.... Meie ka!





























Viies aastapäev pidavat "puupulm" olema, nii et mis oleks sobivam kui jalutuskäik vabaõhumuusemis ja botaanikaaias.

 Tundus, et tulpide imetlemisega jäime paar palavat päeva hiljaks aga ilm oli võrratu ning jalutada tore.

Üks meist veetis küll suurema osa ajast ohjeldamatult ringi joostes, "päris hobust" taga otsides (leides selgus, et see loom on ilmselgelt liiga suur ja hirmutav) ja eest ära hüppavaid konni jälitades...


neljapäev, 22. mai 2014

Peale pisikest vihmasabinat

Paljukest seda vihma siia jagus... Oh neid Palivere mägesid küll, mis vihma kinni peavad! Kuumaga läheb kõik nii ruttu, peakski tegema blogipostituse päevas, muidu kaob järg käest.

Kõige paremini mõjus vihmasabin loomulikult võililledele aga kuidas Sa neid ikka pidevalt niidad, kui kellegi lapsepõlv jääb seepärast kohe võilillenoppimiste ja koos tädi Kristaga punutud pärgade võrra vaesemaks... ja tühja neist võililleplekilistest riietest seejuures, mõni nauding peab ka ikka elus olema!

Naudingutest rääkides.... joob siis isa köögis kohvi kui väike Linda ka vaatama tuleb, mida head pakutakse. Isa ulatab nalja pärast kohvitassi Linda poole - "Lindale ka kohvi!"
"Lapsed ei joo kohvi, issi joob!" teatab meie kaheaastane selle peale.

Hea kui asjad varakult selgeks saavad.

Toominga juures on mesilaste sumin lõppenud ja kolinud õunapuudele. Kui altpoolt vaadates näevad meie õunapuud välja sellised ning mõni püsib aias vaid seetõttu, et teeb ennast kasulikuks pesunööri hoidjana:


Siis sama puu võra vaadates tundub nagu oleks vanake mõelnud millegipärast koerust teha ja nalja pärast ennast pruudilooriga ehtinud

Kuldnokavanematel on kiire aeg - vahetpidamata voorivad magusad nokatäied ussikesi pessa poegadele. Eile hommikul pidin aga paaritunnise vahega kahel korral ka kiiresti matused korraldama, enne kui Linda märganud oleks. Kaks õnnetut kuldnokapoega lebasid surnuna maas, üks hommikul, teine lõuna paiku - ei tea kas oli pesa ülerahvastatud ja sekkus looduslik valik või trügis mõni vaenlane jaole. Harakat kihutas kuldnokamamma küll igavese sõimu saatel täna mööda naaberhoove taga. Aga sädina järgi otsustades on pesas veel elanikke küll, loodame et ülejäänutel läheb paremini!

Tulpidega on nii ja naa. Eile rookisin peenrast korraga lõkkeasemele kogu sordi "Red Georgette" sest selle õitel olid väga kahtlased kollased viirud ja laigud. Samas kõrval asuvatel valgetel polnud aga häda midagi. Sordinime ma neil ei tea, kunagi igiammu Rakverest ostetud aga mulle meeldb just nende lihtsus.

Cool Crystal:

Dream Touch:

Jackpot:

Looduslikke tulpe on ka mitmeid aga neid on maru raske pildile saada, nii kui päike ebasobiva nurga all paistma hakkab või hoopis pilve taha peitu poeb, on ka tulpidel õied kohe kinni, nagu oleks keegi lülitit vajutanud.

Tulipa clusiana "Peppermint stick"

Tulipa acuminata. Olin tõsiselt üllatunud kui kõrge kasvuga ta tegelikult on. Uhke veidrik igal juhul. Pärit Türgi ja Kaukasuse kandist aga loodusest on see liik tänaseks kahjuks kadunud. Aedades on teda kataloogide järgi aga kasvatatud juba 1813. aastast alates.

Homme kavatseme ka botaanikaaia tulpidele pilgu peale visata - seega pealinna reis ees.

pühapäev, 18. mai 2014

Linda ja tema tulbid

Isa paneb väikest Lindat magama aga Linda ajab ennast ikka ja jälle võrevoodis püsti.
"Ja mida Sa enda arvates teed nüüd?" küsib isa kui Linda järjekordselt püsti tõuseb
"Jonnin!" vastab Linda enesekindlalt.

Teinekord ei suuda ema teises toas naeru pidada kui Linda võrevoodis omaette kaisuloomaga riidleb "Oi-oi-oi! Paha jänes! Kes see teeb kaka püksi! Oi-oi-oi!

Eile hakkasid ka Linda-tulbid lõpuks õitsema:

Miks Linda tulbid? Sellepärast, et just selle tulbi juures sai 2012. aastal esimene fotosessioon tehtud ja nüüd on see juba väikeseks traditsiooniks kujunenud.


reede, 16. mai 2014

Roosid juba õitsevad



Muru.... või õigemini mittemuru

Näeb aias nüüdseks välja selline:

Väike Linda kordab endamisi ema kuuldes aeg-ajalt kinnituseks üle: "Peenrast ei tohi lille võtta, võilille võib!", nopib peotäite viisi võililli ja nuusutab neid seejärel usinalt, nii et tuppa sööma viib ema lõuna ajal ühe väga kollase ninakese ja võililletäpiliste pihkudega lapse.

Aga juba paistavad varjulistes kohtades ka järgmised muru moodustajad, alguses kergelt roosakate õitega, siis sinised:

Kõiksugu sumisejatel on meie aias jätkuv pidu. Eriti vahva on seista toominga all ja vaikselt kuulatada aga ka võilillevaibal pidi täna ettevaatlikult liikuma, et mitte mõnele töökale mummile kogemata peale astuda.

Nurmenukkude peenemad sugulased olid siiani kuidagi õnnetu moega, paar tükki vist kadusidki peenrast aga vahepealne vihm tundus neid toibutavat.

Mõni priimulalaadne peenraelanik on ka segavereline, ise seemnest kasvama hakanud. Üks selline on juba päris korralikult laiutama hakanud, iga kevad mõtlen enne ta õite täielikku puhkemist, et transpordiks ta peenrast ruumi raiskamast kuhugi aiaäärsesse kohta pagendusse.

Ja siis ta teeb nii. Loomulikult ei hakka sellist kaunitari keegi enam kuhugi pagendama, "päris" priimulad samas kõrval pole pooltki nii lopsakad.

Tulpidel on üleminekuaeg, varased lõpetavad, hilised pole veel alustanud. Mõlgutame siin ikka mõtet, et botaanikaaeda väike tulbiimetlusretk teha aga vähemalt oma aia järgi otsustades on aega veel küll.

Aga väike kevadine rahutus on ikka hinges, nii sai näiteks kaktustele pesa valmis tehtud.

Hiljem muidugi selgus, et kaktusi seekord ei tulegi. Loodus aga tühja kohta ei salli, kiviktaimlast ületoodud kalju-kukehari läks uues kohas lausa silmnähtavalt lopsakamaks:

 Ka See-ei-ole-peenar venis täna veidi pikemaks - läks trumm, mingu siis juba pulgad kah!


pühapäev, 11. mai 2014

Nädalavahetus rohke istutamise ja toredate kohtumistega

Lõppev nädalavahetus sai jälle väga tegus. Laupäeva hommikul käisime Käsitöömajas Riho Toomra näituse avamisel. Uskumatu ikka milliseid kunstiteoseid seal näha võis, ühe sellise kudumiseks läheb autori sõnul paar kuud aega ja tegemist on tõeliselt peene näputööga.

Näitus on Ristil avatud veel nädal aega, tulge imetlege ka!

Käsitöömaja ees toimus ka väike taimelaat, uudistasin seal veidi ringi. Põhiliselt pakuti suvelilli, tomati- ja maitsetaimi. Neil oli loomulikult ka kõige rohkem minekut. Püsikutemüüjal, kes muuhulgas põnevaid sõnajalgu, jumalatelilli ja ülasesorte pakkus, tundus seevastu äri kehvemini minevat. Nojah, erinevalt amplitest enamikul püsikutel ju praegu "suurt punast tutti" küljes polnud.

Ostsin siis nende lohutamiseks ühe kirjulehelise maikellukese, hariliku jumalatelille ja ühe topeltõielise metsülase. Õhtul kodus avastasin, et kuigi sildid olid taimepottides kenasti olemas, olid absoluutselt kõigi kolme taime puhul need vigased, tähevigadest ma ei räägigi, liigi- ja sordinimed olid pandud nagu Jumal parasjagu juhatas. Kui ülejäänute juhul aitas sõber Google mõistatada siis ülase puhul ma nüüd ilmselt ei saagi teada, kes ta selline täpselt on. Lohutuseks olid taimed ise väga ilusad ja lopsakad.

Edasi asusime teele Neeme küla poole. Plaan oli tee peal läbi käia ka Kristiine Aiakeskusest. Kuna minek oli kindlaks kellaajaks ja aiakeskusesse planeeritud aeg piiratud, olin teinud korraliku eeltöö - uurinud  kodulehelt meelepärased taimed välja ja varustanud ennast nimekirjaga.

Ettenägelikuks sain ma ennast pidada aga täpselt niikaua kui me sinna aiakeskusesse kohale jõudsime. Olen mina oma elus juba nii mõndagi aiapoodi või puukooli külastanud aga sellist tohuvapohu ja täielikku organiseerimatust nägin esimest korda elus.

Tundus, et taimed olid grupeeritud täiesti juhuslikult, ei mingit süsteemi. Näiteks asusid sama taimeliigi puhul eri sordid täiesti suvalistes kohtades müügiplatsil laiali ning loomulikult ei teadnud sellise korra järgi toimetades ka müüjad ise, kus midagi asuda võiks. Abivalmis, kuid täiesti abitu teenindaja seisis nõutult mu nimekiri peos ja arutles endamisi, kus ta küll viimati soovitud taime näha võis. Lõpuks ei jäänudki meil muud üle kui etteantud aja piires taimeplatsil olevat sortimenti läbi kammida ja loomulikult jäi pool soovitust niimoodi leidmata.

Neeme külla jõudes otsisime kõigepealt üles restorani Ruhe, kus etteruttavalt pühapäevast emadepäeva tähistades lõunat sõime.

Ruhe oli väga õdus ja lastesõbralik, aknast avanes vaade merele ja möödasilkavale Köögikatale, kes parasjagu fotojahi raames oma perega "Mount Everesti" vallutama asus.

Toidud olid restoranis väga head, eriti meeldis mulle praetud siiakala, mis lausa suus sulas aga ka šokolaadi-juustukook, mida Linda pildil naudib, oli väga maitsev.

Peale lõunatamist ühinesimegi Köögikataga, kes meile kohalikku koolimaja tutvustas, vaatasime ühiselt Fotojahi käigus tehtud pilte, mis Linda lausa üle saali naeru rõkatama panid ja seejärel uudistasime ka loomulikult aias ringi. Köögikata aed oli vahva - pisike aga armas (nagu Kata isegi) ja milliseid kauneid kive seal küll lillede vahel näha võis. Pildistamine ununes uudistamise käigus sootuks.

Õhtul koju jõudes istutasin pimedani nii aiakeskusest ostetud kiviktaimlataimi kui Köögikata jagatut ja kui enne Neemel käiku tundus, et mu aias on nii vähe ruumi ja taimi pole kuhugi panna siis tagasi tulles tundus, et ruumi küll ja poleks probleemi veel paar taimeretke ette võtta. Nii et, Kata, kui ma edaspidi taimede paigutamisega hätta jään, siis ma tulen jälle Sinu juurde Neemele õppima, kuidas seda piiratud oludes edukalt teha ;).

Olen endale nõuks võtnud  enne suve saabumist iseseisvalt võimalikult paljudega aiablogijate toredast seltskonnast tutvust sobitada. Nii külastasingi kohe järgmisel päeval Mildat ja tema aeda. Viisin Linda poolt väljaloositud kingitused talle koju kätte ja saingi ühtlasi jälle ühte toredat ja mitmekesist aeda uudistada. Oli seal alles vahvaid müürijupikesi ja nurgakesi, fotokas ununes kahjuks jällegi kuhugi kotipõhja.

Aalujate blogisid on alati tore lugeda aga siis kui aeda ja inimesi oma silmaga näinud oled, on veel toredam. Aitäh Katale ja Mildale vahvate aiaretkede eest!

esmaspäev, 5. mai 2014

Aastaid kaks - käes kui naks!


Ja ongi kaks sündmuste- ja tegevusterohket aastat mööda lennanud. Tundub uskumatu. Isegi Linda enda jaoks, sest kui ma nostalgiahoos täna Linda pildialbumit sirvisin, siis näitas sünnipäevalaps esimese eluaasta piltide puhul, et emme süles on tita, hilisemate fotode puhul tunnistati pildil olev tegelane aga Lindaks. Sünnipäevalapse pikkuseks mõõtsime hommikul 90 cm.

Selleaastane sünnipäev on ilma poolest tõeliselt vaheldusrikas, pakkudes kümneminutiliste intervallidega vaheldumisi kaunist päikesepaistet, vihma, lörtsi ja rahet. Vahepeal käisime oma aia otsast päästmas ühe väikese naabruses elava poisi telki, mis suure tuuleiiliga oma aiast õhku tõsteti ja siia maandus. Nii et õue jõudis sünnipäevalaps täna väga lühikeseks jalutuskäiguks, seejärel taandus külmavaresest emaga tuppa küdeva pliidi äärde.

Aga, et te ilma tõttu ei peaks leppima siseruumides tehtud uduste sünnipäevapiltidega, jagan siin autori lahkel loal ühte varem tehtud filmijuppi, kus tänane sünnipäevalaps koos väikese Oliveriga rõõmsalt tegutseb. Soovitan vaadata koos heliga, nii on toredam. Filmi vaatamiseks tuleks vajutada SIIA

Nagu lubatud, tegi Linda oma sünnipäeval ka väikese sünnipäevaloosi. Kuna kommentaare tuli igasuguseid, siis tegin nii, et kõik, kes oma kommentaaris kindla sõnaga ei öelnud, et nad kingitust ei taha, olid loosis osalised.

Kui kingisaajal pooltki nii lõbus ja hea meel on kinki saada kui Lindal loosimist teha, siis läks asja ette. Tähtsa näoga korrati "Linda loosib!" ja lahti ta läks. Nagu näha nõudis ülesanne ülimat keskendumist:

 Käes!

 Ja võitja on:

Palju õnne, Milda!

Aga nüüd lähme meie jälle kooki sööma, kes tahab ühineda, siis veel jõuab :)