Soe ja sumisev

 Need võrratud kevadised hetked kui korraga on soe ja valge ja sumisev.

Liigub ja loob ja lehvitab...

 Vihm ja päike sulatasid kõrged hanged imekiiresti ja päikeseliste ilmadega sirguvad kevadised õied otsekui nähtamatu vedru abil maapinnast.

Esimesed päris harilikud aga ometi väga erilised lumikellukesed leidsin sel aastal 18. märtsil

Esmaspäeval, 20 märtsil. oli imeline päikeseline ilm, kanepilinnud laulsid kaseladvas ja oli selge, et kevad läheneb. Õied avas eelmisel sügisel tellitud suureõieline lumikelluke `Beluga` (Patrick van den Berg, 2016) 

armeenia sügislill `Tivi`, kelle õisi keegi järjekindlalt igal aastal lume all närimas käib.

 dalmaatsia krookused, sort `Claret`

ja tundmatu, kelle ostsin kirju teisendi (var. pictus) pähe aga tundub, et on midagi muud võibolla roosa teisend  (var. roseus)?

Esimesed märtsikellukesed ei mallanud samuti enam oodata.

22. märtsil avas õied üks mu lemmikutest, kummalise pruunikaslilla õievärviga võrkiiris `Down to Earth` (Alan McMurtrie 2011). Teda on esialgu mulla taustal raske isegi märgata, pildistamisest rääkimata aga see-eest on ta kõige varajasem võrkiiris, vähemalt minu aias ei saa teised sordid ligilähedalegi.

Esimesed 2023

 Sel aastal ei ole midagi uut ega märkimisväärset kevadekuulutajate osas... ainult kuupäevad varieeruvad veidi. Aga statistika huvides panen siiski 2023. aasta stardinimekirja üles, hiljem on huvitav aastaid võrrelda.

1. Talvise lumekupu sort `Schwefelglanz` - alustas õitsemist 2. märtsil, õitses mõnda aega suurte lumehangede all edasi ja jätkab nüüd rõõmsalt sealt, kus pooleli jäi.

`Schwefelglanz` on pisem kui teised lumekupud, samuti varasem. Mulle meeldib ta pastelne kollane toon. Küll on aga tegu väga nobeda külvajaga, peenrast on ta juba vehkat teinud ja hakkab muru sees varsti silladele konkurentsi pakkuma. Õnneks pole mul selle vastu midagi. Pigem paneb muigama olukord, kus aednik ühte osa aiast liigivaesemaks rohib või mürgitab, kutsudes seda uhkelt muruks ja siis teise aianurka meeleheitlikult seemnesegude abil lilleniitu üritab tekitada. Kas sillad ja võililled polegi siis lilled? Nii et las see muru olla koos siniste sillade ja põgenevate lumekuppudega

2. talvine lumekupp - 15. märts

3. täidisõieline lumikelluke  - 16. märts

Valmistujaid on teisigi, õiepungi paistab siit ja sealt, oleks vaid ilusaid ilmasid. 

Suur rõõm on lahtisulavate hangede alt näha, et projekt "Pähh-ma-teen-siis-ise-endale-taimesildid-kui-ükski-muu-variant-ei-tööta!" on ennast igati õigustanud. Keraamilised taimesildid on ilusad, sulanduvad kenasti kiviktaimlasse ja talv pole neilt aiamarkeriga kirjutatud teksti kustutanud. Peab siis sel hooajal jätkama sest neid plastist s....nikerdisi, mis juba karmima pilgu peale kildudeks purunevad, on väljavahetamiseks piisavalt.

Mhjaa, pikk talv on olnud...

 ... arvas üks mu headest aiasõpradest kui häbelikult üles tunnistada julgesin, et olen nüüdseks külvanud, ei rohkem ega vähem, kui 18 eri sorti tomateid. Nii ta läheb kui kollektsioonaedade huviline satub seemnepoodi ja lisaks soovib katsetada pärandsortidelt ise võetud seemnetega. Kuidagi märkamatult tekib olukord, kus igasugu nutsakuid ja tutsakaid seemnetega on üle mõistuse palju.

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Vaid sellest, mida teeb aednik talvel, nii et isegi blogikirjutamiseks mahti pole. Loomulikult loeb raamatuid. Muuhulgas ka aiaraamatuid. Ja nii mõtlesingi, et räägin kahest raamatut, mis mulle viimasel ajal loetud aiakirjandusest meeldinud on. 

Harri Poom "Lauaviinamarjad oma aiast" 

Hea Lugu 2021, 128 lk

Enamasti võtan sellised käsiraamatud näppu enne mõnda konkreetset tööd aias, et viinamarjade sügislõikuse aegu või enne pistikute tegemist mälu värskendada. Harri Poomi raamat on aga nii mõnusalt ja muhedalt kirjutatud, et unustasin end järjest lugema ega saanud arugi enne kui raamat läbi. Soovitan kõigile aiasõpradele!

Olen alati imetlenud oma ala asjatundjaid, kes oskavad teadmisi lihtsalt ja arusaadavalt kirja panna ja seda raamatut võib viinamarjakasvatusega alustajatele väga soovitada. Iga peatüki lõpus on kokkuvõte olulisemast ja lisatud on huvitavaid nippe, mille peale ise poleks tulnudki nagu näiteks pajuoksade lisamine viinapuu pistoksadele leotamisel kuna paju eritab looduslikke juurekasvu soodustavaid aineid. Mõnusalt kirjutatud ja asjalik raamat, ilusate fotodega veel pealegi. Ehk oleks erinevate viinamarjasortide tutvustust raamatu lõpus veel rohkemgi võinud olla aga need on tänapäeval Internetistki leitavad. 

Aune Past "Meie sibullilled"

Petrone Print 2022, 207 lk

Sain raamatu jõulukingiks, mõnda aega istus see lugemata raamatuvirnas ja tunnistan, et suhtusin eelarvamusega. Arvasin, et kui inimesel on juba riiulis ja iga-aastases aktiivses kasutuses Sulev Savisaare "Eesti sibullille-entsüklopeedia", siis mida on ühel kollektsionäärihingega hobiaednikul sellest raamatust lugeda.

Pean nüüd tunnistama, et hindasin raamatut kaane järgi ja eksisin!  Ääretult tore, soe ja sümpaatne raamat, mis eelkõige pakub äratundmisrõõmu kõigile aiasõpradele. Nii mitmeski kohas sai humoorika teksti üle omaette itsitatud, lisan mõne tsitaadi, kes kaasa noogutab või muigab, kuulub ilmselt samuti aiahullude salaseltsi.

Mõned toredad tsitaadid raamatust:

"Kastekannu puhul ei ole oluline, mis värvi ta on, niikaua kuni see on oranž. Sest muidu põgeneb näiteks roheline kastekann kusagile põõsa alla. Ja ei ole lootagi kanaolukorda. Viimane tähendab, et kui kana pikemalt kadunud on, siis saabub ta ühel hetkel õuele, kümme tibu sabas. Kastekann ei ilmu ise kunagi välja."

"Muidugi ma tean, kuidas peaks. Et peaks sildid lilledele juurde panema. Eks ma vahel ikka panen ka, aga mis sest kasu, kui koer need oma suva järgi ümber paigutab ja vesirott sibulad pintslisse pistab või aiaplaani ümber kujundab. Mul on kapis kümneid vihikuid, teen igal kevadel uued joonistused, kus ma mingi õie olen leidnud, ja sügisel uued joonised, kuhu ma mingid sibulad torkasin. Paraku kattuvad sügisesed plaanid kevadiste õitega sama täpselt kui salastatud sõjaväeosa asukoht avaliku atlasega..."

"Nõgeseväetisega sai eelmisel suvel kaunikesti segadust tekitatud. Kitkusin nõgeseid, lisasin kanakakat ja sortsutasin vihmaveega üle. Jätsin kõik käärima. Niisugune 40-liitrine pajatäis. Kui aga taimede supertoit valmis, hakkas mind ennast häirima pajast tulev lõhn. Palusin siis sõpra, et ole hea, hakka teisest sangast kinni, haiseb siin tee ääres. Sõber oli kohe hakkamas, lohistasime paja teest eemale männi alla ja enne kui ma selgagi sirutada jõudsin, keeras sõber paja kummuli: „Kust see sitt sulle siia paja sisse sai?" Oeh. See kadunud kaks nädalat, mis uueks väetiseks tarvis, ei ole nii suur kaotus. Küll aga kosutab see,,sitalugu" siiamaani meie seltskonna huumorisooni"

Ühtaegu nii poeetiline, naljakas kui maalähedane. Vahva raamat!

Pika jutu lõppu veidi aiaajakirjadest. Ma olen ilmselt rumal aga juba pikemat aega ei saa ma aru, kellele kodu- või maakoduga seotud ajakirjade aiarubriigid mõeldud on. Sealsed artiklid on  enamasti sisutühjad ja pealiskaudsed ning ainult ilusaid pilte võib ka netist vaadata, selleks ei pea sugugi trükkimisele ressursse raiskama. Ma muidugi tunnistan, et ma ei ole süsteemselt kõigi numbritega tutvunud, nii et võibolla teen kellelegi liiga. 

Selliseid mõtteid ma ajakirjade üle mõlgutanud olen. Seda suurem oli mu üllatus ja heameel kui avastasin juba mõnda aega tagasi, et Maalehe lisas Targu Talita kirjutab Tapio Vares. Ja pagana hästi kirjutab nagu talle iseloomulik. Loen suure huviga. Ja seejärel vihjasid sõbrad, et ajakirjas "Maakodu" kirjutab veebruarikuu numbris Tistou lumikellukestest ja  märtsis võrkiiristest. Põhjalik, süsteemne ja huvitav ülevaade mõlemal juhul. Nii et, kallid ajakirjanikud, meil on Eestis palju aednikke, kes on oma ala spetsialistid ja oskavad lisaks huvitavalt kirjutada. Palun neid rohkem kaasata!