Esmaspäev, 4. mai 2020

Kobarhüatsintidest

Hakkasin sel kevadel esimest korda oma aia kobarhüatsinte lähemalt uurima. Kobarhüatsindid on siiani tundunud kuidagi tavalised, isegi veidi igavavõitu, ilmselt seepärast, et need vanad head sinised kasvavad igas aias ja on alati kasvanud. Tegelikult on nad aga väga ilusad taimed ja nagu kõiki varakevadisi sibullilli võiks neid aias tegelikult rohkem, palju rohkem olla. Peaks sügisesele aednikule mingi meeldetuletuse panema.

Kobarhüatsindid kuuluvad praeguse määratluse järgi aspariliste sugukonda ja kokku on neid 30 Euroopas, Vahemeremaades ja Edela-Aasias kasvavat liiki. Harilikku kobarhüatsinti on mul mitmes kohas, kipuvad laiutamagi. Leidsin Sibullillede raamatust nende kohat toreda teadmise, et Tartu Ülikooli botaanikaaias kasvavad nad aastast 1807.


Paar aastat tagasi sain sünnipäevaks potitäie õitsvaid kobarhüatsinte, kus hulgas oli ka paar valget. Harilik kobarhüatsint ´Album` on ka vana ja auväärne sort, maailma aedades kasvatatakse aastast 1596. Eriti kiired laienejad nad minu aias ei tundu olevat


Roosade õitega hariliku kobarhüatsindi sain kelleltki aalujatest, kes jagas võib märku anda. Huvitav kas tegemist on hariliku kobarhüatsindiga `Carneum`?


Varane kobarhüatsint (Muscari auscheri) on Iraani ja Türgi endeemne liik. Ema jagas mulle kunagi varase kobarhüatsindi  sorti nimega `Ocean Magic`, väga sümpaatne värvikombinatsioon.


Armeenia kobarhüatsint (Muscari Armeniacum) `Mountain Lady`.



Eriti kummaline näeb välja armeenia kobarhüatsint `Fantasy Creation`. Selline naljakas pusa.




Laialehine kobarhüatsint (Muscari latifolium) kasvatab sibula kohta vaid ühe laia lehe. Türgi endeemne liik.


Ilusaid kobarhüatsindi liike ja sorte on aga tänapäeval oi kui palju, pole midagi nii tavaline ja ilmetu taim. Peab hakkama aga sügisel kaubandusvõrku kammima.