Kolmapäev, 6. juuni 2018

Viltuste mägisibulate aasta


     Imelik kevad. Kuna eelmisel aastal sadas mai alguses alles lörtsi, siis sättisin seekord maikuise puhkuse nädala võrra hilisemaks. Puhkus oli vägev - tegin aiatöid pea 30 kraadises kuumuses. Kuumale lisandus suur kuivus, vihma sadas meil maikuu jooksul vaid korra - 18. mail. Paljude mai alguses istutatud taimedega läkski kehvasti, suur osa neist andis järgnevas kuumuses ja kuivas, vaatamata usinale kastmisele ikkagi otsad.

Telefoniga jäädvustatud pildike maikuisest murust:




Kui olin pea kaks nädalat mullas sonkinud ja jõudnud järeldusele, et soov puhkuse ajaga kõik tegemata tööd ära teha, pole nagunii realistlik, võtsin ühe päeva ka päris puhkuseks. Sõitsin Futule külla ja veetsime koos väga mõnusa päeva, käies sealse ümbruse aedu mööda. Õhtul sõitsin veel ühe hea keraamikasõbra juurde rabarberikooki sööma ja tundsin lõpuks, et on puhkus.


Aias arenes kõik tormilisel kiirusel. Kui madalatest iiristest tegin eelmisel aastal esimese pildi 12. juunil, siis sel aastal olid nad mai viimasel nädalal juba õitsemise lõpetanud.


 Madal varajane iiris `Cherry Garden` koos metsülasega

Nelgid said talvel tõsiseid kahjustusi ja olid kõige kehvemini talvitunud  taimed sel aastal - pooltest jäin  ilma. Kõige rohkem ongi mul talvekahjude poolest kahju traakia nelgi, nelgi `Starry Eyes`ja hariliku kuldkanni `Elfenbeinglanz` kaotusest. Aga mis teha, talvekahjud käivad aiapidamise juurde ja nendega tuleb leppida. 

 jäänelk (Dianthus glacilis)

Uutest nelkidest meeldib `Pike´s Pink`. Üldiselt ma topeltõiega nelke ei fänna aga Pike´s Pink on tore nii värvide kui ka lõhna poolest. esialgu ei saanud ma aru, mis taim aias nii hea lõhnapilve tekitab, käisin tükk aega nuuskides ringi enne kui aru sain, et üks pisike nelgitutsakas võib nii tugeva lõhnaga olla.


 
Üllatusi jagus mujalegi. Mingil hetkel seisin aias, sügasin kukalt ja mõtlesin, et mida pagan ma küll mõtlesin, ostes erkoranži idamaguna ja istutades selle keset peenart.


Mingil hetkel meenus, et ostsin ju tumepunase idamaguna `Heartbeat` ning taimemüüja kodulehelt leidsingi teate, et terve tellitud partii osutus hoopis oranži õiega tundmatuks. Taimemüüjale tuleb au anda, väga professionaalne lähenemine, koheselt kodulehe kaudu kliente teavitada ja lahendust pakkuda. Sellise kuivaga pole aga taime asendamiseks üles kaevamine mõeldav, eks edaspidi vaatab.

Kuivus on meil aga tõsine. Juba paar päeva olen janustele aiaelanikele pannud laia madala nõuga vett. Täna hommikul kuulsin tõsist suminat ja veenõu läheduses toimetas nii palju mesilasi, et esimese hooga kahtlustasin, et mõni järjekordne sülem. Selgus aga, et minu veepakkumisele reageeris lihtsalt päris paras hulk mesilasi. Alevis on mitmel majapidamisel tarud, ju siis olid tõsises janus ja info veekohast levis.


Kastsin eelmisel õhtul ka jooginõu kõrval olevat istutamata taime, sealt saadi ka vett kätte. Mullapinnal laius mesilastest vaip.

 Kui harva blogida, on oht, et postitus venib hiigelpikaks loheks. Mingil hetkel tuleb lihtsalt joon alla tõmmata. Lõppu üks tore lugu aiast ja lastest.  


 Aednikul on tihti oma imearmsad järeltulijad aiatöödel jalus, pakud neile võimalust midagi kasulikku teha, aidata või omaenda isiklikus peenras toimetada, huvi eriti pole. Ei sunni ka, vara veel või mine tea, ehk pole lihtsalt aedniku tõugu. Siis tulevad külalised. Korraga on kuueaastane Linda õhinal aiaekskursiooni tegemas: "Vaata siin on emmel roos aga siin on...." korraga jääb Linda segadussesattunult laugu suure lilla õiepalli ees seisma sest nimi ei tule meelde. Mõtleb veel natuke ja teatab siis: "See on üks sibullill!" 
No kust tal see teadmine järsku tuli, jääb mulle mõistatuseks. 

Noorus pole veel hukas.