Teisipäev, 31. märts 2015

Brrr....

On alles vastik ilm, õue ei kisu kohe üldse. Taimed seevastu rõõmustavad ja ninad venivad vihma poole pikemaks. Aga üldiselt liigub kõik tasa ja targu. Võrkiirised on sel aastal eriti pikaldased ja näitavad alles pisikesi ninakesi. Krookused ei kiirusta samuti õitsemisega, vaid "Munavöödik" piilub ettevaatlikult lehtede vahelt, et kas tasuks nina välja pista või mitte. Ja kas pole Munavöödik vahva nimi?

Crocus leonidii 'Munavöödik'

Stardivalmis on ümaralehine kivikress, üks minu lemmikuid

Valmistub hanerohi


Ebaküdoonial on aga juba kevad käes


Nagu ka roosidel

Vaatasin õudusega Rahmeldaja blogist kui suureks on tema aias kasvanud need okaspuud, mis ma hoolega oma väikeste mõõtmete ja aeglase kasvu pärast aeda valisin. Värvid on okkalistel praegu kuidagi eriliselt säravad ja kaunid.

Juniperus x media 'Goldkissen' 

Esialgu tundub, et vahepealne külmalaine väga suurt kahju ei teinud. Ehmatusest minestanud taimi oli küll, aga nüüdseks on nad ennast jälle rõõmsalt püsti ajanud. Tii antud alpikanni seemik nägi peale külma päris õnnetu välja, ikkagi pisike tita aga nüüdseks on uuesti ühe pisikese rohelise lehe ajanud, nii et ehk saab hakkama.

Suvise põuaga on ilmselt välja läinud transilvaania sinilill, igal juhul pole temast veel mingit märki. Kolmest leviisiast tundub elus olevat üks ja kolmest mauklehest (delosperma) samuti üks. Aga eks elu näitab.

Täna veetsime aga terve päeva Lindaga tomatitaimi pikeerides ja suvelillede seemneid külvates. Jõudsin mina mõelda, et sel aastal ma igasuguseid katsetamise seemneid ei osta kui minuni jõudis kotitäis mahakantud kraami, mille idanemistähtaeg sai jaanuaris läbi. Enamus suvelilled. No aga loomulikult pidin ma proovima ja nüüd on aknalauad potsikuid täis. Saab jälle koos Lindaga ninasid ootamas ja vaatamas käia. Kuigi hernevõrsete söömisega harjunud lapse puhul peab ettevaatlik olema, sest iga tärganud rohelist itet vaadatakse kui salatit.

Aga kaugel seegi aeg enam on, kui õuest vabalt rohelist saab ampsata!


Kolmapäev, 25. märts 2015

Lõbu läbi!

Meil teistel nimelt - Kaisa lõbu alles algab...





























Igal võimalikul ja võimatul juhul ajab Kaisa ennast nüüd  püsti. Ja õpib hoolega kukkumist. Ja ema jooksku ja püüdku ja päästku. Oeh! Kui ei jõua õigeks ajaks käib kolakas ja kisa kui palju!

"No nüüd siis lõpuks vaatame, mida põnevat te minu eest kõik see aeg peitnud olete!"





























"Kätte sain!"





























"Mis teete seal tooli taga, naljatilgad?"

Teisipäev, 24. märts 2015

Linda "pärlid"

Sahtlisse on jälle kogunenud terve ports Linda tarkuseteri:

Linda jorises ühel õhtul rohkem kui tavaliselt ja katsusin igaks juhuks lapse laupa: "Kas Sa hakkad haigeks jääma?"
Mõni aeg hiljem palusin Lindal sandaalide krõpsud kinni panna.
"Ma ei saa! Ma olen ju nii haige!" teatas laps etteheitvalt.

                                        ***
"Linda tahab veel seda ühepäevatoitu!" (ühepajatoidu kohta)

                                        ***
 Väike Linda tuleb minu juurde ja teatab:
"Lindal on Kaisa häda! Linda tahab Kaisat sülle võtta!"

                                        ***
Triigin pesu ja vaatan sinna juurde televiisorit. Parasjagu käib saade, kus otsitakse superstaare.
"Mis saade see on?" tunneb väike Linda huvi.
"See on laulusaade!"
"Need ei laula, need kisavad!" paneb Linda asjad paika.

                                          ***
Kuna ilmad on külmaks läinud ja aeda eriti minna ei taha, otsisin jälle kuuri alt vanad kaltsud välja, et need kaltsuvaiba jaoks katki lõigata.
"Mis Sul seal koti sees on?" on väike Linda uudishimulik.
"Need on minu vanad riided," vastan veidi põiklevalt sest riiete lõikamise tööd tehakse Linda eest salaja.
Linda mõtleb selle üle veidi ja küsib siis: "Kas Sa siis paned need vanad riided selga kui sa vanaks saad?"

 Ja nii juhtub kui aias tähelepanu hetkeks taimedele läheb, natuke jäi veel katusel kõndimisest puudu. Korraga hakkas hirmus ja enam ei juletud ei allapoole ega ülespoole ronida.


Teisipäev, 17. märts 2015

Puhta suvi

Sel aastal on määbruari ja mäprilli vahel üks mai algust meenutav soe nädal. Võib näha juba rehadega toimetavaid inimesi, õhtuti tossavad aedades lõkked ja mesilased tiirutavad toimekalt õitsevate sarapuude ja märtsikellukeste vahet.

 Sooja oli täna varjus 14 kraadi, päikese käes tööd tehes oli aga tunne, et viskaks jope hoopis varna. Tulin nimelt mõttele, et miks ma igal aastal sel ajal oma kiviktaimlat korrastan kui iga kivi vahelt terve pesatäis lõugu laksutavaid sipelgaid mulle kallale kargab. Tark oleks ju praegu see töö ära teha, kui sipelgad alles talvises olekus. Töö läkski kiirelt ja valutult, vaid ühe kivi all olid sipelgad juba väljas aga õnneks alles nii uimased, et ei saanud arugi, enne kui kivi juba tagasi oli pandud. Selleks korraks jälle tehtud.



Kasutasin siis kiviktaimlat kohe taustana ja tegin mõned klõpsud keraamikast ka. No andke andeks on jah see blogi nagu puder ja kapsad aga nii ta on ja nii tema ka jääb - elu on näidanud, et mitut blogi ma ei jõua pidada.

Tänu isetegija foorumi lugemisele tuli mullegi meelde, et meil on ju lamba-aasta:


Ja valmis sai üks maja pisimutukatele, suvel võiks ju prooviks mõne põõsa alla panna ja vaadata, kes sisse kolib...


Kui igav ja praktiline olla siis saab küünlalaternana kasutada


Esimese liblika nägin ka ära - rõõmsalt kirju oli.

Neljapäev, 12. märts 2015

Ninad ritta - järjest loe!

Täna on tõeliselt ilus päikesepaisteline ja soe kevadilm. Väga mõnus, sest päikest on meile sel talvel ainult loetud korrad näidatud, nüüd ehk hakkab asi paranema.

Käisin õues ja tegin kohustuslikud kevadklõpsud ära. Lumeroosid on varsti juba kuu aega järjest rõõmsalt õitsenud. Vanad olijad - purpur-lumeroos ja must lumeroos:

 Lisaks neile kahele on mul ka kaks väikest lumeroosititte, üks topeltõieline kaukaasia lumeroos, mille eelmisel kevadel Türilt tõin ja Tiialt saadud seemik. Nemad sel aastal veel õisi ei näita.

Loomulikult ei saa üle ega ümber lumikellukestest

Aga ka märtsikellukesed alustavad sel aastal üle mõistuse vara


Ja ka igal pool mujal aias võib näha rõõmsalt päikese poole sirutavaid ninasid:

Aedfloks:

Krüsanteem:


Päevaliilia

Rabarber

On see alles märts! Naabrid proovisid vahtramahla lasta aga tuli välja, et jäid veidi hiljaks. Suu sai siiski magusaks ja veidi jagus meie perelegi mekkida. Aitäh!

Ka keraamika hakkab kevadist rakendust leidma. Esimesed isekasvatatud värsked ampsud on käes.

Loodetavasti võib määbruari nüüd lõppenuks kuulutada!

Kolmapäev, 11. märts 2015

Elust enesest

Kellele meeldib hambaarsti juures käia? Minule igatahes mitte. Esiteks on mul kogu elu viletsad hambad olnud, mis alatihti katki lähevad ja teiseks on mul lapsepõlvetrauma vanade nõukogudeaegsete hambapuuride suhtes, mis tegid koledat häält, koledat valu ja läksid puurides kuumaks.

Tänapäeva puurid on küll vaiksed ja ei tee nii palju haiget. Arstid, kellega kokku puutunud olen, on toredad ja sõbralikud ja kui vaja on ning küsida, saab tavaliselt tuimestavat süsti ka. Aga väike hirm on ikka.

Kuna ma Läänemaal ühtegi hambaarsti ei teadnud, ei jäänud mul siia kolides muud üle kui lihtsalt katse-eksituse meetodil proovima hakata. Esimene arst, keda üks tuttav soovitas, mulle ei sobinud. Tema tööst jäi kiirustav ja lohakas mulje. Proovisin siis ise järgmist. Tundus väga professionaalne arst ja korralik töö ning selleks korraks võisin jälle rõõmustada, et "Tehtud!"

Kuni eelmisel nädalal tundsin, et üks hammas on veidi tundlik ja meenus, et ma pole peale Linda sündi ehk siis peagi juba kolm aastat hambaarsti juures kontollis käinud. Kuna suur osa sellest ajast on möödunud imetades, siis oli mul väike hirm, et kindlasti on vahepeal usinalt auke tekkinud. Piima ma ise ei joo ja kuigi ma aeg-ajalt ikka kaltsiumitablette võtan, on parem karta kui kahetseda.

Õigeks ajaks hambaarsti kabinetti jõudes, oli seal aga juba kaks patsienti ees. Üks meesterahvas istus hirmunud näoga hiirvaikselt arsti kabinetis diivanil ja eesruumis ootas üks umbes 70-80 aastane vanatädi oma korda.

"Küll on hea, et meid ikka vahele võeti!" rõõmustas vanaprouaga kaasas olnud noorem sugulane. Peagi hõigatigi proua kabinetti ja paluti toolile istuda. Ust vahelt kinni ei pandud ja nii sattusin tahtmatult teise inimese arstivisiidi tunnistajaks. "Mis teil siis oli!" sädistas arst rõõmsalt, "Välja tõmmata jah!". Vaevalt oli vanaproua saanud suu lahti teha, kui õbluke arst rõõmsalt tangidega asja kallale kargas ja tädil uskumatu jõu ja kiirusega hamba lõualuust välja kangutas. Vanaproua võpatas ja mulle tundus, et talle ei jõudnud toimuv veel kohalegi. "Teine on ka päris lahti!" teatas arst jälle rõõmsalt ja kaksti, väljas ta oligi. Proua suu topiti kiiresti vatti täis ja juhatati eesruumi tagasi. "No need hambad oleks suurem tuulehoog teil ise suust ära viinud!" naeris arst sõbralikult talle järele! "Ärge siis mõnda aega sööge!"

Seejärel oli kord meesterahva käes. Vaevalt sai ta tooli istuda, kui arst tangid haaras ja uskuge või mitte, ka meesterahval tõmmati hammas välja. Naks ja valmis! "Sama jutt teile, söömise osas!" õpetas arst sõbralikult.

"Järgmine!" kõlas rõõmus hõige. Ja oligi minu kord. Ronisin ettevaatlikult tooli ja hoidsin suud kramplikult kinni. Ja õigesti tegin! "Teil oli välja tõmmata jah?" küünitas arst tõelise entusiasmiga tangide järele. Tegin suu parasjagu nii lahti, et saaksin protesteerida. Et ehk enne vaataks ja siis tõmbaks, kui muidu kohe mitte kuidagi ei saa? Arst vaatas mu suu üle, koputas siit ja uuris sealt "Teil on hambad ideaalses korras," teatas ta veidi pettunult. Tegin, et toolilt minema sain, enne kui ta ümber mõtleb ja profülaktika mõttes ikkagi midagi välja tõmbab.

Enda järel kabineti ust sulgedes, kuulsin veel arsti kommentaari õele: "Kes meil siis järgmiseks oli? Temal oli välja tõmmata, jah?"

Ausõna!

Kolmapäev, 4. märts 2015

8-kuune Kaisa

Jälle väike "minisünnipäev" käes. Sünnipäevalaps tegi eile õhtul meile üllatuse ja õppis iseseisvalt istuma. Varem istuti ka aga alati kusagilt kinni hoides. Ega see tasakaal praegugi väga kiita pole, kui keskendumine kaob ja aktiivsemalt ringi veheldakse, on laps peagi selili nagu sitikas. Aga järjekordne verstapost siiski.


Hambaid sünnipäevalapsel veel pole. Nagu piltideltki näha, rändab kõik võimalik (ja ka võimatu) esimese asjana ikka suhu. Erilised lemmikud on elektrijuhtmed, nii et need on nüüd kõik peidetud. Õnneks on meil ka väga hästi töötav õevalve olemas ja sageli kostavad hädahüüded: "Emme, Kaisa kisub tapeeti" või "Emme, Kaisa lutsutab minu raamatut!". Üldjuhul aga ollakse omavahel päris head sõbrakesed.


Esmaspäev, 2. märts 2015

Hall ja vihmane

Juba mitu päeva on väljas hall ja porine, taevast tilgub aeglaselt vihma. Siiski on õhus see miski, mis eristab kevadist hallust ja pori sügisesest. Lisaks võib vihma vaheaegadel kuulda tihaseid hääleproove tegemas ja ööl vastu esimest märtsi ärkasin ma kella seitsme ajal hommikul väljast kostva jämedahäälse kassiserenaadi peale. Kalender on märtsikassidel selge.

Eelmisel nädalal piilus korraks ka päike, kasutasin juhust ja püüdsin aia pildile

Huvitav asi nende kassidega, neil paistavad olevat väga kindlad liikumisteed ja rajad. Üks suur magistraal läheb igal juhul läbi meie aia, mis nüüdseks on lume alt välja sulanud. Aiast läbi voorivate karvaste näod hakkavad juba tuttavaks saama, on ikka igasuguseid triibikuid ja punaseid, siledamaid ja karvaseid, klanitud kiisusid ja aguliröövleid. Praegu meelitavad neid möödaminnes ka minu peenarde pehme mullaga vabad alad - teadagi, mis eesmärgil. Pidin Tii eeskujul hernekepid mõnele kohale risti-rästi peale laotama, et liiga usinalt ei kraabitaks.

Kuigi mind aiatööd veel ei meelita, käime Lindaga ilusama ilmaga aias jalutamas ja vaatamas, kuidas ninakesed maapõuest tõusevad, mõne nina üle tunnen rõõmu, teisi aga tahaks maapõue tagasi kamandada, et vara veel.

Lumikellukesed meil veel ei õitse aga ninad on väljas küll. Lumeroose see-eest saab juba lapsega nuusutamas käia (kohustuslik osa kui Lindaga lilli vaadata).

Purpur-lumeroosi puhul peab meeles pidama, et lisaks kaunite kellukate eemalt imetlemisele tuleb ikka õie sisse ka piiluda.

Ja kuigi näoraamatu aiahullude külviõhin ja märtsialguse rohimine panevad mind üldjuhul silmi pööritama, avastasin järsku, et veetsin oma tänase hommiku vihma käes istutades.

Sain ootamatult kastitäie lumikellukeste omanikuks - lahke andja arvas, et mul neid aias pole. Aitäh kinkijale -  lumikellukesi ei saa kunagi olla liiga palju. Oma üllatuseks avastasin, et kui veel nädal tagasi ei saanud ma taimesilti tagasi maasse lükata, sest maa oli jääs, siis nüüd sai juba täiesti edukalt istutustööd lõpuni viia. Torkasin uustulnukad õunapuu alla murusse, järgmisel kevadel on siis veel rohkem kevadilu oodata.

Ka külvitööd läksid täna lahti, küll ainult kiiretel kulinaarsetel eesmärkidel. Külvasime Lindaga kress-salatit ja herneid. Ikka selleks, et varsti hernevõrsetest tehtud salatit proovida.

Külvide keskel õitseb lumekupp, mis minu aiast seni puudu oli. Nii et ka esimene rohevahetus tehtud. Panin ta esialgu potti aga huvitav, kas peaksin kohe õue viima või mitte? Arvan, et üks lumi tuleb märtsis kindlasti veel aga eks elu näitab.