pühapäev, 25. september 2016

Sügisene sibulanäitus

Panin täna tulbisibulad maha aga mitte nendest ei taha ma näitust teha. Tulpidele kohta otsides püüdsid mu pilku hoopis teised sibulad, mägisibulad nimelt! Küll mulle meeldib kuidas nad enne talve mõnusalt tihedaks keraks tõmbuvad.

Haarasin toast fotoka ja tegin ühe ringi, enamus sai pildile.




















Pole vist aias teist taime, mis oma välimust hooaja vältel nii muudaks. Kammisin arvuti läbi aga maikuus olen mägisibulaid kahjuks vähe pildistanud. ja kui olen siis ikka paari lemmikut. Nüüd on siis vähemalt sügisesed fotod olemas.

Mõned näited suutsin siiski leida. Vasakpoolne on maikuine ja paremal septembrikuine foto. Kohati tekib kahtlus, kas ikka on üks ja seesama taim.

`Boromir`


`Othello`


`Kiara`

`Happy`


Viimasel fotol mägisibula värv märkimisväärselt muutunud pole, küll aga paistab sellelt imehästi sibulate sügisene "kerratõmbumine". `Mecki`

Ma olen kuulnud laatadel mõne mägisibulamüüja väljapanekut uurides möödujate lausekatkeid: "Ah mul juba on üks mägisibul!" või "Nad on kõik ühesugused!"  Loodetavasti on nendelt piltidelt näha, et ega ikka ei ole küll. 

Kui neid põnevaid tegelasi lähemalt vaatama kummarduda, on suur tõenäosus, et nakatud lootusetult mägisibulatesse. Ja enam ei paranegi.



reede, 23. september 2016

Sügis

Märkamatult ongi suvi läbi saanud ja alanud sügis. Lasteaiast tulles on põnnidel peod värvilisi lehti täis ja kruusakivide asemel hakkavad varsti taskuid täitma kastanimunad.

Aias ma enam suurt toimetada ei taha, vedru on maha käinud. Seda enam, et esmaspäeval oli mu esimene tööpäev üle nelja aasta. Läbi on see ilus aeg koduse emana ning uued väljakutsed ootavad. Juba teisipäeval tuli Kaisa lasteaiast köhaga. Ja kolmapäeval Linda nohuga.
Oh jah...

Aiaelu piilun nüüd pigem õhtuti, lohutades ennast, et siis ongi valgus ja vaated kõige ilusamad. Üldilme on juba päris sügisene, ainult mõned hullud roosid ei taipa veel kalendrist midagi.


Roos `Fortuna Rigo`ja siilkübar `Fatal Attraction`



Roos `Aspirin`

Esimesed sügiskrookused juba õitsevad. Sel kevadel kaevasin neid sõpradele jagamiseks üles ja nüüd leidub laiali rännanud krookuseid kõikvõimalikes kohtades. Hullud paljunejad.


Ilus krookus (Crocus pulchellus) koos lõhnava neitsikummeliga(Tanacetum parthenium)

Sibullilli ma veel maha pannud ei ole, ilmselt hakkan nädalavahetusel toimetama. Et kes maha ja kes tuppa. Millalgi enne tõsisemaid külmasid tuleb üles kaevata gladioolid. Ja tuppa tuua  tutt-liilia. Kunagi sai kiiruga ja süvenemata sibulad poest kaasa haaratud ja nüüd ongi potielanik. Igal sügisel mõtlen, et ei viitsi enam jännata aga alles ta jääb. Erinevalt daaliatest talvitub meie keldris kenasti.



  Talveks kolib tuppa ka see tundmatu taim, lätlastelt eelmisel aastal Pärnu laadal ostetud. Igaks juhuks õue ei jäta. Elas talvel kenasti aknalaual ja suvel aiavaasis. Aastaga ta märkimisväärselt kasvanud pole.


Ühesõnaga on üleminekuaeg. Suvelt talve poole. Koduselt elult töisele. Pisitüdrukutest on saanud lasteaialapsed ja keset päeva aedlemist võib ette tulla vaid nädalavahetustel. Pole ime, et ka blogimine on harvaks jäänud. Küll loksub edaspidi paika.



pühapäev, 4. september 2016

Üle koera saba ka

Lõpuks ometi võib sellesuvise aiaarendustöö lõppenuks kuulutada. Ja pidulikult teatada, et valmis!

 Kuna Mamma ja Väikevend olid alguse juures suureks abiks juulikuus, siis võib nüüd öelda, et ühe väikese tööga läks üle kuu aja. Küll oli kruus otsas või polnud õiget puiduimmutusvahendit, sobivad kivid otsas või kestsid pikemad vihmasajud või siis oli parasjasti aiatuju nullis, kärss kärnas ja muud hädad. Samal ajal kummitas tegemata töö kogu aeg kuklas, kivi- ja sodihunnikud olid laiali ja kõik see ühtekokku võttis ka blogimisisu.

 "Enne" pilt on juunikuust sest hiljem pole ma enam selle nurga alt pildistanud.


 Ja pärast:


Nagu näha oli eesmärgiks kaks ala omavahel ära ühendada nii et tekiks üks tervik, kuid samas säiliks teerada aia äärde.


Kuna väga palju kulutada mul plaanis polnud, siis võttis ka materjali kokkuotsimine mõningase aja. Millegipärast on meie peres kuidagi välja kujunenud tava võimalikult vähe poest osta. Mitte et nüüd nii suur vaesus majas oleks aga teistmoodi saab ka, Ise tehes. Sõpradega mõlemale poolele kasulikku vahetuskaupa sõlmides. Või rohkem uurides ja ringi vaadates. Kindlasti on selline ehitusviis aja ja töömahukam, samas aga, mis seal salata ka rahuldustpakkuvam.

Ilusa mustriga astekivid on tegelikult praakkivid, mille suur hunnik seisab paekivi töötlemistehase värava taga ja kust saab neid igal ajal väikese raha eest toomas käia. Valid sobivad kivitükid välja, jätad ise paekivihunniku kõrval olevasse seifi paraja raha (10 eurot m3 ) ja sõidad varandusega minema. Loomulikult ei garanteeri keegi, et parasjagu sobivaid tükke seal sobivas koguses on ja samuti nõuab see ka suure paekivihunniku otsas turnimist ja otsimist aga minu arust on see väga tore süsteem, ilma et ma peaks oma hobile mõttetult suuri summasid kulutama. Ilusad kirjud kivid olid.

Teeraja serva jagus ruumi veel mõnele mägiaiaelanikule




Värava pildi otsisin Internetist ja katsusin ise mõõdud juurde nuputada. Vastavalt olemasolevatele töövahenditele ja võimalustele sai tulemus veidi erinev ja tore ongi, et sai. Autoriks ikka kallis kaasa. Võeti mu mõõtudega paberileht töötuppa kaasa, aeg-ajalt küsiti veidi tellija peale torisedes juurde mõõte, mille olemasolu peale ma polnud tulnudki. Seejärel lihviti ja kopsiti paar päeva all töötoas ja valmis ta oligi. Ma olen väga rahul!


Praeguse plaani järgi hakkab ühel pool küljes ronima Tsiililt saadud väänduv kuslapuu ja teisel pool elulõngad. Aia poolt vaadates raamib värav kenasti Rahmeldaja maali majaseinal. Teise poole vaatega peab veel mõtlema. Kuna vaatesse jäi hetkel kenasti roosipõõsas, siis lasin tal praegu jääda eks hiljem vaata.

Pagendasin aia äärde ka leersi tarna, kes ei käitunud peenras kõige kenamini. See tarn on üks mu lemmikkõrrelisi aias, moodustab imelise puhma ja siiani ei märganud ma ka mingit liigset edasiliikumist peenras. Kuni uue ala rajamisega tekkis vajadus tarnapuhmas teise kohta tõsta. See igavene paharet oli terve peenraosa risoome täis kasvatanud! Ilmselt võrsub sealt emataime eemaldamisel järgmisel kevadel nüüd tarnavõsa.

Värava äärde kaevasin keset lillepeenart välja ka kaks teravaõielist kastikut ´Overdam`. Nende asemele liigutasin peenrasse hoopis luht-kastevarre puhmad. Peenravaade sai kuidagi pehmem ja värava kõrvale sobisid kastikud päris hästi.


Kui kaks ala ühendatud, ei jäänud ma enam hästi rahule ka ümbritsevate kooslustega. Nii et tõstmist oli üksjagu. Kas õnnestus või mitte. näitab aeg.