Lõpuks ometi võib sellesuvise aiaarendustöö lõppenuks kuulutada. Ja pidulikult teatada, et valmis!
Kuna Mamma ja Väikevend olid alguse juures suureks abiks juulikuus, siis võib nüüd öelda, et ühe väikese tööga läks üle kuu aja. Küll oli kruus otsas või polnud õiget puiduimmutusvahendit, sobivad kivid otsas või kestsid pikemad vihmasajud või siis oli parasjasti aiatuju nullis, kärss kärnas ja muud hädad. Samal ajal kummitas tegemata töö kogu aeg kuklas, kivi- ja sodihunnikud olid laiali ja kõik see ühtekokku võttis ka blogimisisu.
"Enne" pilt on juunikuust sest hiljem pole ma enam selle nurga alt pildistanud.
Ja pärast:
Nagu näha oli eesmärgiks kaks ala omavahel ära ühendada nii et tekiks üks tervik, kuid samas säiliks teerada aia äärde.
Kuna väga palju kulutada mul plaanis polnud, siis võttis ka materjali kokkuotsimine mõningase aja. Millegipärast on meie peres kuidagi välja kujunenud tava võimalikult vähe poest osta. Mitte et nüüd nii suur vaesus majas oleks aga teistmoodi saab ka, Ise tehes. Sõpradega mõlemale poolele kasulikku vahetuskaupa sõlmides. Või rohkem uurides ja ringi vaadates. Kindlasti on selline ehitusviis aja ja töömahukam, samas aga, mis seal salata ka rahuldustpakkuvam.
Ilusa mustriga astekivid on tegelikult praakkivid, mille suur hunnik seisab paekivi töötlemistehase värava taga ja kust saab neid igal ajal väikese raha eest toomas käia. Valid sobivad kivitükid välja, jätad ise paekivihunniku kõrval olevasse seifi paraja raha (10 eurot
m3 ) ja sõidad varandusega minema. Loomulikult ei garanteeri keegi, et parasjagu sobivaid tükke seal sobivas koguses on ja samuti nõuab see ka suure paekivihunniku otsas turnimist ja otsimist aga minu arust on see väga tore süsteem, ilma et ma peaks oma hobile mõttetult suuri summasid kulutama. Ilusad kirjud kivid olid.
Teeraja serva jagus ruumi veel mõnele mägiaiaelanikule
Värava pildi otsisin Internetist ja katsusin ise mõõdud juurde nuputada. Vastavalt olemasolevatele töövahenditele ja võimalustele sai tulemus veidi erinev ja tore ongi, et sai. Autoriks ikka kallis kaasa. Võeti mu mõõtudega paberileht töötuppa kaasa, aeg-ajalt küsiti veidi tellija peale torisedes juurde mõõte, mille olemasolu peale ma polnud tulnudki. Seejärel lihviti ja kopsiti paar päeva all töötoas ja valmis ta oligi. Ma olen väga rahul!
Praeguse plaani järgi hakkab ühel pool küljes ronima Tsiililt saadud väänduv kuslapuu ja teisel pool elulõngad. Aia poolt vaadates raamib värav kenasti Rahmeldaja maali majaseinal. Teise poole vaatega peab veel mõtlema. Kuna vaatesse jäi hetkel kenasti roosipõõsas, siis lasin tal praegu jääda eks hiljem vaata.
Pagendasin aia äärde ka leersi tarna, kes ei käitunud peenras kõige kenamini. See tarn on üks mu lemmikkõrrelisi aias, moodustab imelise puhma ja siiani ei märganud ma ka mingit liigset edasiliikumist peenras. Kuni uue ala rajamisega tekkis vajadus tarnapuhmas teise kohta tõsta. See igavene paharet oli terve peenraosa risoome täis kasvatanud! Ilmselt võrsub sealt emataime eemaldamisel järgmisel kevadel nüüd tarnavõsa.
Värava äärde kaevasin keset lillepeenart välja ka kaks teravaõielist kastikut ´Overdam`. Nende asemele liigutasin peenrasse hoopis luht-kastevarre puhmad. Peenravaade sai kuidagi pehmem ja värava kõrvale sobisid kastikud päris hästi.
Kui kaks ala ühendatud, ei jäänud ma enam hästi rahule ka ümbritsevate kooslustega. Nii et tõstmist oli üksjagu. Kas õnnestus või mitte. näitab aeg.
