Pühapäev, 23. veebruar 2014

Küsija suu peale ei lööda ehk tundmatute tuvastamine

Kuigi salli äärepits veel varrastel pooleli, hakkasin vaikselt oma aiavihikust ka Tiitabelisse asju kandma. Algus läheb väga konarlikult ja vaevaliselt. No aga kui ma oma koduraamatukogu 1700 teost excelisse kantud sain, siis peaks mu imetilluke aialapp ju käkitegu olema, kas pole?

Põhjus taimede arvutisse kandmiseks on lihtne, mälu mul ei ole ja ainult ühes kaustikus nimesid hoida tundub riskantne, ideaaljuhul võiks ju tabel lisaks paberkujule ka kahel erineval välisel kõvakettal olla. No nii igaks juhuks.

Kohe ilmnes aga ka probleem. Kuna mul on ääretult palju igasuguseid rohevahetustelt saadud taimi, pole mul paljudel juhtudel õrna aimugi, mis sordiga tegemist. Aga kuna mul on nüüd palju uusi ja tarku aiahuvilistest tuttavaid, siis laon igaks juhuks nüüd oma tundmatud siia rivvi. Ehk juhtub ime ja mõni tuntakse ära.

Esimest tundmatut on ilmselt võimatu tuvastada, valgete õitega põõsasmaranaid on ju nii palju. Nii et ilmselt jääbki ta tundmatuks. Pärit Ellamaalt.


Veel üks lootusetu juhtum on ilmselt ka sinine elulõng, mis meile 2010. aastal kingiti:


Tundmatu tulp tuli Hansaplandi lahtiste sibulate kastist Pinocchio pähe. Pinocchio ta igal juhul pole aga tegelikult meeldib ta mulle isegi rohkem. Väga varajane ja narmasõiega.



Kuigi aed oli enne meie tulekut pidanud kümmekond aastat ise hakkama saama, olid mõned kangekaelsed kultuurliigid siiski alles, muuhulgas ka kaks iirist. Ilmselt on tegu levinud taluaia sortidega. Sama küsimus on ka sinise iirisega, ilmselt kõige tavalisem juba ammu aias kasvatatav sort aga nime ei tea.


Kolmest vanast pojengist olen suutnud ainult ühe ära määrata, ülejäänud siin:

Rohevahetuselt on saadud terve hulk kraami, mida ka ilmselt juba aastakümneid taluaedades kasvatatatud aga nende õiget nime pole lahked jagajad teadnud. Kõik on ilmselt juba aastakümneid vanad sordid.

Vähemalt see tegelane peaks küll tuttav olema aga no sordinime ei tea . Samasugune valge on ka.

Rohides avastasin järsku peenrast täiesti tundmatu eluka:


Ellamaa aianduspäevadelt pärit helmikpöörisel jäi lihtsalt nimi üles kirjutamata


Samamoodi sellel kaunitaril


Veel üks tundmatu Rohevahetuselt


Koos purpur-lumeroosiga sain ka valgete õitega lumeroosi, kelle täpset nime ei tea

Tundmatu nelk

Tundmatu asiaat



Kindlasti on aias tundmatuid veel aga praegu ladusin siia need, kelle pildid arvutis olemas olid. Flokside ja astilbede osas on lootus väga väike aga ehk saab mõnegi taime kambapeale paika pandud. Aitäh juba ette kõigile mõistatajatele!

Teisipäev, 18. veebruar 2014

Kevad aias

Oot-oot, mis kuu meil siin oligi?

Lumeroos:

Tulpide pärast hakkab mul kerge mure tekkima - kõigil on ninad lootusrikkalt maast väljas - aga kalendri järgi on aega korralikuks külmaks veel küll.

Aga isegi floksid on otsustanud kasvama hakata. No on alles totud.

Vähe sellest, et taimed on lolliks läinud, endal hakkab ka see vana tuttav sõrmede kihelemine pihta, mitu korda juba seemnepakke edasi-tagasi lapatud, õnneks tegudeni pole veel jõudnud. Vara on.

Ka isu igasuguse rohelise järele kasvab, minu poolest võiks pigem tulpide asemel naat niimoodi maa seest välja trügida, teeks ühe hea piruka. Niikaua tuleb aga väljamaise kraamiga leppida. Avastasin enda jaoks keerulise roa nimega Guacamole, mida teha on aga imelihtne.

Vaja läheb:

küpset avokaadot
sidrunimahla
küüslauku
maitse järgi soola ja musta pipart
veidi peeneks hakitud tomatit  ja sibulat

 Avokaado lasin saumikseriga pudruks, ühe küüslauguküüne pressisin ka hulka ja segasin ülejäänud kraami sisse. Kogused panin maitse järgi aga soovi korral leiab kindlasti retsepti ka. Pärast määrisin näkileivale. Imehea sai -  kausitäis kadus õhtu jooksul otsekui imeväel. Üllataval kombel maitses väga ka meesperele, kes tavaliselt igasugu rohelisest kraamist mööda püüab hiilida.

Teisipäev, 11. veebruar 2014

Kompotti!

Olen loomult korilane. Ikka on vaja suvel kõikvõimalikke hoidiseid vaaritada alates maasikamoosist ja lõpetades boršipõhjaga. Talvel on eriti mugav keldrist paar purki haarata, liha keema, mõned kartulid juurde, supipõhi potti ja ongi söök valmis. Samal põhimõttel olen teinud purki ka seeneseljankat. Kuni avastasin, et seeneseljanka põhi on talvel pirukatäidisena märksa maitsvam kui supina.

Magusate hoidistega on aga asi keerulisem. Nimelt on Jürgen äärmiselt kehv moosisööja. See tähendab, et kogu selle vaaritatud moosilaadungi söömisega peaks ma ise hakkama saama. Samas täiesti ilma vaaritamata ka suvel olla ei oska. Minu uus lemmik on tikri-apelsinimoos. Varem ei osanud tikritega kunagi midagi mõistlikku peale hakata aga see moos on imehea.


Õnneks on meil nüüd üks tõsine moosisöödik peres. Hommikul lastakse emal ikka korralik kuhi moosi pudrule panna ja nõutakse sügavkülmast veel marju juurde. Linda eriline lemmik on aga alõtša-suvikõrvitsa kompott. Jälle üks hea kombinatsioon. Suvikõrvits saab alõtšalt hea maitse, samas neutraliseerib kompotis liigse hapu maitse.

Igal juhul nõuab väike Linda pidevalt "Viil (veel) kompotti! Viil kompotti!" Ühel purgil oli vist kaas kehvalt peale saanud, igal juhul rändas käärima läinud sisu solgiämbrisse. Kuna ema hakkas just Lindaga õue jalutama minema, tõstis ta ka solgiämbri ukse taha, et see kompostihunnikusse viia. Aga oi seda rõõmu, kui väike Linda avastas esikust selle, mis tema kujutluses oli ilmselt ämbritäis kompotti! Ema jõudis veel viimasel hetkel vahele, enne kui väikesed sõrmed ämbri kallale jõudsid.
"See kompott on pahaks läinud!" üritab ema Lindale seletada "seda ei saa süüa! Pärast toome keldrist uue."
Jalutamast tulles, läheb ema ämbri järele, et see tühjaks viia. Ka väike Linda proovib jälle lootusrikkalt ämbrist kompotti õngitseda.
"Kompott on paha!" püüab ema lihtsamalt ja arusaadavamalt rääkida.
"Emme paha!" teatab Linda enesekindlalt,: "Kompotti!"

Ja kõige lõppu üks tubane õis - ratsuritäht Papillio otsustas õitsema hakata