Mäprillist maabus aed otsekui kõrbekuiva juulisse. Terve maikuu jooksul sadas meil täpselt kaks korda ja mõlemal korral piirdus sadu õrna sabinaga, mis korraks taimede lehti värskendas ja mullani ei jõudnudki.
Nüüdseks on tegu tavaliselt juulikuus esineva kõrbekuivaga ja viimased kaks päeva olen ainult kastnud ja vihmutanud ja siis veel kastnud. Põhiliselt küll aiamaad aga ka uusi istutatud taimi. Kui tavaliselt on mai lõpp ja juuni algus hea aeg istutamiseks siis sel aastal katsun piirduda ainult hädavajalike töödega.
Päris ilma kastmiseta meil ei saa, katmine ehk veidi leevendaks. Olen vaikselt kaalunud peenarde multšimist aga siis peaks kõike hoopis teisiti istutama kui seni. Kuidas jääb muidu kaetud aladel tulpide ülesvõtmise ja rooside talvise muldamisega. Jah, tean, et lõunaosariiklased ei mulda ega kata aga mul on oma aias alles roosidega võrdluskatsed pooleli kuna talve sel aastal ei olnud. Ja kindlasti meeldiks minu multšimisplaan kõigile neile sadadele miljonitele sipelgatele, kes oma asurkonda iga aeda toodud kivi alla rõõmsalt laiendavad. Uus männipeenar saab küll katte alla aga alles siis kui kaks viimast ihaldatud istikut on kusagilt leitud - tundub, et sinna läheb veel aega.
Muld on sõna otses mõttes tuhaks kõrbenud ja ka muru hakkab juba juulikuist pruuni ilmet võtma. Nii juhtub kui kokku saavad vihmavaene kant, lõunapoolne kallak ja ülihea drenaažiga kruusane maapind. Vähemalt kasvuhoone on sel aastal multšitud.
Aga seekord siis vahelduseks postitus taimedest, kellele minu juures meeldib.
Südajas keraslill (Globularia cordifolia) kasvab looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes ning tunneb ennast siin päris mõnusalt:
Igasugused minikellukad on mu nõrkuseks - tume kimpkellukas (Edraianthus serpyllifolius). Loodusest võiks teda otsida näiteks Albaaniast.
Bornmülleri kellukas kasvab looduslikult Türgi mägedes kuni 3500 meetri kõrgusel
Pisikestest tegelastest tõin Kristiinest sel kevadel ka põisrohu, mille silt ütles Silene caroliana ssp. Wherryi. Tegelikkuses selgus aga, et tegutsenud on sildikratid ja minuni jõudis hoopis rand-põisrohi `Compacta`( Silene uniflora 'Compacta'). Looduslikult võib teda leida nii Euroopast kui Põhja-Aafrikast.
Mõni on õitetagi kaunis. Sile oganupp (Acaena
inermis) on õige kauge külaline, looduslikult kasvab ta Uus-Meremaal.
 |
Kaugetest külalistest rääkides. Eelmisel aastal toodud kolmest mauklehest jäi peale talve alles üks - Delosperma congestum `Golden Nugget`. Päritolult lõunaaafriklane.
Sel kevadel andsin siis lõpuks alla ja kaevasin välja laialehelised hortensiad, mis mulle sünnipäevaks kingiti - ema aias on neil parem põli. Jäid kaks aedhortensiat - nemad saavad hakkama. Ajapikku kavatsen rohkem looduslikele eeldustele rõhuda ja kruusaaia osakaalu suurendada, igasugused mägedest pärit pisikesed tutsakad meeldivad mulle väga ja kruus on ka omast käest võtta.
Meil samamoodi tolmad ja see, et kallak on põhjapoole, ei päästa suurt midagi, voolikud jooksevad iga päev. Multšimine hoiab küll niiskust, aga muudab metsa sees mulla rohimise multši rohimiseks.
VastaKustutaOi-oi-oi, ma olen lausa vaimustuses! Sul on nii ägedad kivikataimed. Ja kui rääkida eeldustest, siis ma ei tea, kui kaua aega kulub selleni, et leppida sellega :) Mul on savine maa, kus saaks edukalt kasvatada taluaia taimi, aga hing ihaldab ikka midagi muud....
VastaKustutaOu, mättad!:) Neljandik, sa oled õigel teel!:)
VastaKustutanojah ja kaktused ja... :D tgelikult on sul eeldused väga paljude toreduste kasvatamiseks, mille jaoks mõned palehigis peavad ehitama ja rajama
VastaKustutaKusjuures ma ju armastan igasuguseid kivielanike hullupööra aga vaheldust ma armastan ka :D
VastaKustutaOh, sama siin Tallinna piiril :) Muru pole viimased kaks nädalat enam kasvanud ja krõbiseb nüüdseks juba muljetavaldavalt. Ma tean, et ilma üle ei maksa kaevelda ja maailmas on palju suuremaid hädasid, aga ma ei suuda siiski oma nördimust pidurdada. Alles oli see eelmise aasta õudus, kui õunapuudki närtsisid ja muutusid kollaseks ning suured pihlakad lihtsalt kuivasid pruuniks - tõsijutt, noh, ma ei tea, kas pihlakas on eriti kuivatundlik puu, aga kõik ümbruskonna pihlakad kuivatasid eelmise aasta augustis pärast enam kui kuuenädalast kuumkuivust kõik lehed ära. Ja nüüd algab õudus juba maikuus, kestab juunis ja lõppu pole näha. Üritan mitte mõelda, mis saab juulis. Mina, kuumalemb, olen pärast igatsetud aia saamist (nelja ja poole aasta eest) valmis andma lisaks südameverele ja paremale jalale ka kõik kuumad kuivad suvepäevad selle nimel, et oleks nii 23 kraadi ja ülepäeviti sajaks. Aga noh, pole, kellele pakkumine teha.
VastaKustutaMultšimismõtteid pean alates eelmise aasta kolekuivusest, aga see ootab seda, et ma enne vahetaks kõigis peenardes mulla välja ja teeks kõik põhjad jne Muhediku õpetuse järgi. Ja selleks pole seni teps mitte aega olnud alla kaheaastase ja kooli kõrvalt.
Ja mina armastan just eriti taluaia lilli ja siberlasi ja päevaliiliaid ja hostasid ja muud sihukest kraami, ma ei kavatse mitte kuidagi leppida kiviktaimlataimedega :)
Nii tore, et maailma eri paigad Sinu aias kokku saavad. Need pisikesed on armsad ja neid, keda Sul veel pole, on oi kui palju.
VastaKustutaTegelikult peakski aeda tooma vaid neid taimi, kellele seal tingimused on, aga kussa :) Inimene on ikka veider olevus, ta lihtsalt ei saa teisiti, kui peab oma elu keeruliseks tegema. Ja mitte ainult enda, vaid ka taimede.
Kuiva pinda katta ei tohi. Kui seda teha, siis varakevadel, kui mullas on veel piisavalt niiskust. Kui hing igatseb tulpe jms, siis võib neile ju eraldada mingi katmata osa, kus on ka muid sibulikke, krookused jt enne, laugud pärast tulpe.
Roosidega probleemi ju pole, kui neid katta tahad mingi kivimaterjaliga, teil vist paasi jagub. Ostad väikese koti kergkruusa ja kuhjad selle sooja materjali põõsaste ümber kui Sa seda teha tahad. Tema eelis mulla ees on veel see, et suurte talviste vihmadega ei märgu ta nii hullult kui muld, taimed selle all hauduma ja hallitama ei lähe.
Oh mis toredused! Campanulasid pole kunagi vähe, eriti neid mägedikke. Kui sul kive on, siis neist saavad taimed ka leevendust, jahutavad ja hoiavad mingil moel niiskust. Aga kuivaperiood aias on raske taluda jah. Meil on lihtsam, savimaa hoiab teatud aja niiskust. Mina olen see lõunaosariiklane, kes multšib, katta ei saa, närilised seavad end kohe sisse. Lohuaias katsin rajad ja seal all keeb elu :D Turbapeenras katsetasin ka, sama lugu, pidin ajalehekihi eemaldama. Nüüd multšin turbaga ja kivilas killustikuga, seni kuni võtan urukoera ja kassiarmee :D
VastaKustutaVot jah, mina ka nende sipelgate pärast millegagi ei kata. Kivimultši olen kohati ikka pannud, aga sipelgamürk peab ka siis käepärast olema. Ja sibullilli on mul samuti igalpool. Neid, kes ülesvõtmist ei vaja, panin ka kivimultši alla ja saavad kenasti hakkama.
VastaKustuta