Ja ongi sügis...

 Mis ma oskan öelda, suvi läks ja laulis. On juba selline aasta, et hea kui hädapärased tööd tehtud saab, aiamaa on rohus, maasikad panevad hullu, kasvuhoones on võõrkakrad sama kõrged kui tomatitaimed aga las nad olla. On selline etapp elus, veidi hullumeelne ja pingutustnõudev aga see-eest oi, kui huvitav ja ergastav. Niikaua kui eriti väärtuslikud hellikud umbrohu kätte päris ära ei mädane, pole hullu midagi.

Aga sügis on sel aastal ilus. Suur tänu sõpradele, kes mind hiliste õitsejatega varustanud on, selleaastane oktoober on kohe eriti rikkalik.

Sügiskrookuste õied annavad märku, et olgu väljas nii soe ja mõnus kui tahes, külmad pole kaugel. 

Mida aeg edasi, seda rohkem mulle peiulilled meeldivad. Tavaliselt jätavad siinsed teod ja nälkjad nad suhteliselt rahule aga üks eriti uhke sort näriti sel aastal suhteliselt pitsiliseks. Ju siis maitses paremini kui teised.

Kaunist sügise jätku!

Kobarhüatsintidest

Hakkasin sel kevadel esimest korda oma aia kobarhüatsinte lähemalt uurima. Kobarhüatsindid on siiani tundunud kuidagi tavalised, isegi veidi igavavõitu, ilmselt seepärast, et need vanad head sinised kasvavad igas aias ja on alati kasvanud. Tegelikult on nad aga väga ilusad taimed ja nagu kõiki varakevadisi sibullilli võiks neid aias tegelikult rohkem, palju rohkem olla. Peaks sügisesele aednikule mingi meeldetuletuse panema.

Kobarhüatsindid kuuluvad praeguse määratluse järgi aspariliste sugukonda ja kokku on neid 30 Euroopas, Vahemeremaades ja Edela-Aasias kasvavat liiki. Harilikku kobarhüatsinti on mul mitmes kohas, kipuvad laiutamagi. Leidsin Sibullillede raamatust nende kohat toreda teadmise, et Tartu Ülikooli botaanikaaias kasvavad nad aastast 1807.

Paar aastat tagasi sain sünnipäevaks potitäie õitsvaid kobarhüatsinte, kus hulgas oli ka paar valget. Harilik kobarhüatsint ´Album` on ka vana ja auväärne sort, maailma aedades kasvatatakse aastast 1596. Eriti kiired laienejad nad minu aias ei tundu olevat

Roosade õitega hariliku kobarhüatsindi sain kelleltki aalujatest, kes jagas võib märku anda. Huvitav kas tegemist on hariliku kobarhüatsindiga `Carneum`?

Varane kobarhüatsint (Muscari auscheri) on Iraani ja Türgi endeemne liik. Ema jagas mulle kunagi varase kobarhüatsindi  sorti nimega `Ocean Magic`, väga sümpaatne värvikombinatsioon.

Armeenia kobarhüatsint (Muscari Armeniacum) `Mountain Lady`.

Eriti kummaline näeb välja armeenia kobarhüatsint `Fantasy Creation`. Selline naljakas pusa.

Laialehine kobarhüatsint (Muscari latifolium) kasvatab sibula kohta vaid ühe laia lehe. Türgi endeemne liik.

Ilusaid kobarhüatsindi liike ja sorte on aga tänapäeval oi kui palju, pole midagi nii tavaline ja ilmetu taim. Peab hakkama aga sügisel kaubandusvõrku kammima.

Tiu-tiu! Ja teisiti

Ja ongi lumekupuaeg läbi, lumikellukeseaeg ja krookuseaeg samuti. Algamas on sinililleaeg ja peagi ka karukellaaeg. Kevad mürises sel aastal suure hooga kohale, et siis otsekui oma esialgset kiirustamist häbenedes aialävele kõõluma jääda. Järgmiseks paariks päevaks lubab küll kümmet plusskraadi aga edasi näitab norrakate ilmateade taas nullilähedast vindumist.

Talvine lumekupp `Flore Pleno`

Koolielu on pausi peal, nii minul endal kui lastel. Minu koolis peaks tsükliõppe nädal olema just praegu ja esimesed kaugõppeülesanded on juba e-keskkondadesse üles laetud aga ausalt öeldes pole mingit tahtmist neid lahendama kiirustada. Motivatsiooni ei ole - valisin selle kooli just praktilise õppe tõttu ja nüüd peaksin arvuti ees ja iseseisvalt haleda aseainega leppima? Keegi pole süüdi aga olukord on lihtsalt nõme!

slaavi karukella alamliik

Tööelus ei tohiks otseselt ju minu jaoks midagi muutunud olla. Töötasin ju niigi peamiselt kodukontoris. Töötasin seetõttu, et kui teen parasjagu kirja- või mõttetööd on mul keskendumiseks vaja vaikust ja rahu. Nüüd töötan samuti kodukontoris aga sellestsamast vaikusest ja rahust võib vaid und näha. On ju distantsõpe. Mis esimese klassi õpilase puhul tähendab, et õpetajatööd teen mina.

Õpetajatööst olen näoraamatus juba piisavalt kirjutanud ja sellel pikemalt ei peatu. On omad head ja omad vead. Keegi ei tea kaua see olukord kestab ja kuidas täpselt kulgeb aga kui järele mõelda on mitme asja eest põhjust olla tänulik - tänulik kasvõi selle eest, et meil on aed. Koht kus lastel vaba voli ringi joosta ja endal kevade ilu toel akusid laadida.

transilvaania sinilill `Lilacina`

Päevad ei ole vennad, mõni päev on hea ja ilus, teine jälle raskem. Ühel päeval kui mul tõsiselt juhe koos oli ja kindel soov kasvõi mõneks hetkeks oma mõtetega üksi olla, läksin aeda tööle. Lapsed muidugi kõpsti sabas. "Emme! Ma tegin sulle liivakastis kooki, tule maitsma!", "Emme tead, täna hommikul seal multikas hiir ütles....!", "Emme, miks sa midagi ei räägi, tule siia!"  Läksin laste juurde ja pidasin pika kõne sellest kuidas emmed peavad ka vahel saama natuke omaette olla. Et palun teeme nii, et te teesklete pool tundi, et emme on nähtamatu ja teda polegi aias. Ja siis ma pärast tulen ja maitsen teie kooki ka.

Õnnis vaikus kaks minutit....

"Kaisa! Vaata, kas sina ka näed, et reha liigub ise? Emmet pole, mitte kedagi pole aga reha riisub! See on küll võlutrikk!"

"Jah, Linda! Ja vaata nüüd käru sõidab ise! Ja vaata umbrohi hüppas ise ämbrisse!"

Homeeriline naer liivakasti poolt...

Ohkan, hakkan lõpuks ka ise itsitama ja lähen kooki sööma...

Minu aed.... või hoopis ökosüsteem?

Esimesed pool aastat koolist on edukalt läbitud! Isegi autahvlile pandi. Ajaloolise tõe huvides pean küll mainima, et mitte ainult mind vaid peaaegu terve kursus - vot nii tublid oleme me kõik. Siiani on kõik olnud väga huvitav ja õppida on tore. Paar korda on küsitud, et miks sa küll sinna kooli läksid, sa ju tead juba seda kõike... või siis veel hullemini, et "endal kõrgharidus aga nüüd järsku kutsekooli?"

sügisene seente määramine peale metsaretke

Võibolla on asi selles, et olengi selline rumalavõitu tegelane, kelle pea infot kinni ei pea, aga ise tunnen, et õppida on küll ja veel. Nii uusi huvitavaid liike, talviste puude määramist, loomade-lindude jälgi kui palju muud. Täiskasvanuna õppimine sõltub eelkõige enda motivatsioonist, huvist ja avatud meeltest. Võin öelda, et mina ei ole kunagi õppimist nii palju nautinud, kui praegu. Ülikoolis oli hoopis teisiti. Jah, ka seal oli huvitav aga lisaks õppimisele oli sama tähtis see noore vasikana kodust pääsemine, maailma, inimeste ja enda avastamine. Tühja lehena ei teadnud isegi õieti, millele keskenduda, ei osanud oma ala spetsialistidele küsimusi esitada ega võrdse vestluspartnerina kaasa mõelda. Nüüd kavatsen ma igal juhul mind huvitavate ainete õpetajad kõik sidrunina tühjaks pigistada!

Nagu sessioonõppe puhul ikka, on väga palju kodused töid. Vahel võib see ju tüütuna tunduda aga oluline nipp on kõik koledad kodutöökollid ära kodustada. Ehk siis mitte teha koduseid ülesandeid õpetajale esitamiseks, vaid kasutada võimalust uurida teemasid, mis endale kõige rohkem huvi pakuvad. 

Tegelikult saigi käesolev postitus kirja pandud eelkõige iseendale - uurisin ökoloogia töö jaoks oma koduaeda veidi põhjalikumalt ning kuna kogu väljauuritud tarkus esitluse slaididele ei mahtunud, panen mõned asjad endale siia kirja - ehk läheb kunagi tarvis. Ühesõnaga hoiatus - läheb tõsiseks ökoloogiaks, edasi lugemine omal vastutusel!

Pildile on jäänud ühe ökosüsteemi tippkiskja

Aed ja ökosüsteem? Kõlab ehk veidi kummaliselt. Eriti minusuguse puhul, kelle aed on vaid üks lapike keset tiheasustusala. Mis ökosüsteem seal olla saab? Ega ma isegi sellele enne eelmist suve pikemalt mõelnud aga kuna osad tavapärased liigid jäid tulemata, samas sai avastatud mitu uut, hakkasin esimest korda teemale mõtlema. Rohides. Muide, millele teie rohides mõtlete? Äkki on igas aednikus ka kübeke filosoofi?

Aga tagasi ökoloogia juurde. Kõige rohkem mõjutab aeda ja seal asuvaid liike ilmselt aia asukoht ja reljeef.  Alus minu aia jaoks pandi paika 11 000 aastat tagasi viimase mandrijää taandumise ajal, kui liustik ajutiselt peale tungis. Praegune aed asub oosi nõlval. Mäletan, et koolis läks mul alati sassi, mis vahe täpselt on oosil ja voorel ja mõhnal. Nüüd peaks vähemalt oosi mõiste selgeks saama, kui ikka endale teadvustanud oled, et sa ühe sellise otsas elad. Meeldetuletuseks - oosid on vallikujulised kitsa harjaga järsunõlvalised  pinnavormid, mis tekkisid liustikujää pragudes voolanud sulamisvete setetest. Sellest siis need istutusaugu kaevamisel vanduma panevad ümmarguseks veeretatud paekivid, millest läbi murdmiseks kohati kang appi tuleb võtta. Ja järsk nõlv, kust vesi peale vihma hetkega kolinal alla sohu voolab.

Peenra kaevamisel tuleb välja nii antropogeenset kui fluvioglatsiaalset materjali

Mulla katsusin ära määrata mullastikukaardi ja mullateaduse õpiku järgi. Tegelikult peaks ju mullakaeve tegema aga eks ole juba üksjagu kaevatud ka ja selle põhjal pakun, et mullaks võiks olla koreserikas rähkmuld. Sellisele mullale on iseloomulik tugev karbonaatsus (lubjasisaldus) ja suur kivisus. Sademetevaesel perioodil on rähkmullad väga põuakartlikud ning kõiksugu taimede kasvatamisel on piiravaks teguriks mulla väike aktiivvee mahutavus, põhjavesi asub sügaval ja on taimedele kättesaamatu. Suure üldpoorsuse tõttu lasevad rähkmullad hästi vett läbi - on hea loodusliku drenaažiga. Huumuserikkusest tulenev tume värvus soodustab kevadel muldade kiiret soojenemist. Rähkmuldade põuakartlikkuse tõttu tulekski maaharimine ja külv teha esimesel võimalusel, et maksimaalselt ära kasutada kevadist mullaniiskust.

juulikuine muru rähkmullal

Mullast sõltuvalt on iseloomulik kuiva- ja lubjalembene taimestik, minu aia "murus" võib esile tuua näiteks ussikeele ja metsülase.  Aga murus kasvavad ka  valge kastehein, nurmikad jt kõrrelised, jaapani harjasputk, valge ristik, võilill, aed-lõosilm, harilik nurmenukk, harilik maajalg, hunditubakas, harilik kortsleht, lõhnav kannike, harilik raudrohi, valge iminõges, valge madar, härjasilm, harilik käbihein, harilik hiirekõrv, metsmaasikas, ja oras-tähthein. Kõige paremini sobivad reljeefilt ja mullastikust tulenevad kehvad tingimused tugeva ja sügavale ulatuva juurestikuga taimedele ning ökonoomsetele veekasutajatele.

Rohkem liikidel ei peatukski, teadaolevad linnu-, putuka- ja loomaliigid jõudsin esitluse slaididele kõik kirja panna. Võibolla lõppu ainult paar mõtet, mis suvel rohides alguse said ja nüüd ökoloogia kodutöös lõpuni mõeldud said.

1. Aednik on oma aias otsekui Looja või vähemalt Kalevipoeg, kes kuhjab kokku mägesid, istutab ja kujundab taimekooslusi, sageli märkamata, et seda tehes loob ta pisikesi maailmu või ökosüsteeme. Võimalusi elu tekkeks ja toitumiseks teistele liikidele. Ja kui märkab, siis kujundab edasi ka nende arvukust. Arusaadav - aedniku põhihuvi on elujõulised taimepopulatsioonid, mitte lehetäikolooniad või kiriteohulgad. Näoraamatu aiagruppides olen aga kohanud ka äärmuslikke aiahuvilisi, kelle põhitegevuseks tundub olevat kõige elava vastu võitlemine aias. 

Tegelikult on huvitav kohtuda ka "kahjurite" ja "parasiitidega". Nagu näiteks ühel sügisel vannituppa ilmunud pesaleedik. Või eelmise suve avastus aias - nelgiöölane. Ma ei teadnud varem, et sellised tegelased üldse olemas on, kui neid oma aias kohtasin. Küll see väike ööliblikas võis rõõmsalt üllatuda, et ma kasvatan just tema lemmiksuupistet - metsnelki, mis Eestis looduslikult ei kasva. Vaeseke pidi siiani ilmselt ümberkaudsete aedade habenelkidega leppima.

Nelgiöölase tegutsemisjäljed metsnelgil (D. sylvestris)

Nelgiöölane on looduses metsnelgi peamine tolmeldaja. Kuid samas muneb ta õie sisse oma munad ja vastne toitub nelgiseemnetest. Nii et pigem ikkagi "kahjur", ka nelgi jaoks. Kuid minu jaoks on selliste uute ja huvitavate liikide leidmine aiast sündmus omaette - las olla pealegi, ka "kahjurid" on ökosüsteemi olulised osad.

2. Häiringud. Kui taimedest kaugemale vaadata ja toiduahelaid pidi edasi liikuda, väheneb liikide arv koduaias looduslike ökosüsteemidega võrreldes drastiliselt. Eelmistel aastatel on aias pesitsenud kuldnokad ja piiritajad. Turvaliselt kõrgel majaseinal ja kasetüvel asuvates pesakastides, kuhu naljalt ligi ei pääse. Sel aastal tegi aed-põõsalind pesa maja vundamendi äärde elulõnga sisse. Kohta, kust koduaia ökosüsteemi tippkiskjad, kassid, igapäevaselt mööda jalutavad. Loodetavasti läks linnukestel ikka kõik hästi. Elulõng oli nii tihe, et pesa lähedat uurida sai alles hilissügisel, selleks ajaks olid ka elanikud välja kolinud.

Kuulsin hiljuti põnevat loengut sellest, kuidas linnud tiheasustusaladel elades oma käitumist muudavad. Kuna liiklusmüra ja muud linnahääled on suures osas madalatel sagedustel, siis laulavad linnalinnud kõrgemalt kui nende maal elavad liigikaaslased. Linnas ei ole madalamat laulu lihtsalt kuulda ja seetõttu seda ei kasutata. 

Rasvatihaste (Parus major) laulude miinimumsageduste võrdlus linnas ja metsas (Slabbekoorn ja den Boer-Visser 2006).

Ehk siis täiesti võimalik, et peagi laulavad sama liigi linnalinnud ja maalinnud erinevatel sagedustel. Loogika ütleb, et kindlasti mõjutab see ka omavahelist paaritumist sest maale kolinud linnalind laulab kohalike meelest "valesti". Loomulikult näitavad uuringud ka seda, et müra käes viibivad linnud on pidevas stressis. Nagu inimesedki.

3. Haavatavus. Koduaia kooslused koosnevad suures osas sissetoodud taimedest, mis oma looduslikus keskkonnas kasvavad teistes kliimatsoonides ja ökotoopides ning püsivad ainult tänu aedniku energiale. Selliste koosluste alleshoidmine on äärmiselt ressursimahukas tegevus ning aedniku energia lõppemine tooks kaasa liikide hukkumise ja koosluse vaesumise. 

Ehk siis tegelikult saaks lihtsast lausest "Ah, enam ei viitsi!" alguse massiline liikide väljasuremine. Seda küll väikses skaalas. Ja kui nüüd väga väga filosoofiliseks minna, võib ju küsida - "kas loomisega kaasneb ka vastutus?" Tolmeldajate ees, kes aias õnnelikult ringi sumisevad. Siilipere või kasvõi sellesama nelgiöölase ees? 

Vot nii võib minna kui väga palju korraga rohida on, naljakad mõtted kipuvad pähe....

Lõputu november....

Nii juhtub kui blogipidamisega novembrisse pidama jääda - istub see vaene november aias ja aru ei saa, millal oleks aeg minema hakata. Teised kuud ei saa siis ka aru, mis õieti toimub, lõpuks mõistavad kõik, et novembril oleks aeg astuma hakata. Kuid kelle kord siis õigupoolest asemele asuda on?

"Ah, mine sina!" lükatakse lõpuks märts ette.

talvine lumekupp `Schwefelglanz` 3.veebruaril

See vist seletab miks ma täna, 3. veebruaril peenrast õitsvad lumekupud leidsin. Armeenia sügislillel ja võrkiiristel on ka juba õienupud küljes. Ka esimene lumikelluke õitses varakevadiselt rohelises murus.

Loodetavasti jäävad siis suuremad külmad ikka taeva, muidu on küll jama majas.

august...september....oktoober!

Ma loodan, et iga kolme kuu tagant postitamine ei saa uueks normaalsuseks. Aga kes teab, tõenäosus on olemas. Kui inimene ikka kohe sugugi ei mõista rahulikult kodus kokata ja koristada, aias toimetada ja lapsi kantseldada, siis vajub blogi tahes-tahtmata ühel hetkel "üksord-ma-võtan-ennast käsile-ja-teen!" kategooriasse.

augustikuine pilt tarbeaiast 

Peale Lätis käiku sai korra käidud Soomes ja korra Peterburis. Ja siis kargasid hoopis hullud mõtted ja plaanid pähe. Keskeakriis? Kes seda nii täpselt öelda oskab aga uuesti kooli minek oli mul juba mõned aastad plaanis. Ikka tundus, et pole õige aeg, lapsed ju väikesed ja kas ma ikka jõuan ja hakkama saan. Siis aga hakkasid sõbrad järjest uuesti koolidesse minema. Ja saidki kenasti tööde ja muude tegemiste kõrvalt hakkama ja rääkisid nii ilmatuma toredaid lugusid ja jagasid pilte, et puhas kadedus tuli peale (tervitused siinkohal Kadrile ja Evele ja Pillele ja Tiinale!).

õiterohke september

Ega siis jäänudki muud üle kui eriala välja valida sest ahvatlusi on palju. Kuressaarde keraamikat või Räpinasse aiandust? Lõpuks otsustasin hoopis ühe igapäevatööga seotud eriala kasuks, mis ka ääretult südamelähedane. Usun, et oli õige otsus. Tore on taas koolipingis olla.

Nüüd aga tuleb vähest aega jagada töö, kooliülesannete ja minu üllatuseks kohe esimesel aastal ka enda valitud ettevõttes sooritatud praktika vahel. Kas ma mainisin juba, et hirmus äge ja põnev on!

Oktoobri algus tõi esimesed öökülmad

Isegi mulle omane "augustirahutus" (tunne, et aias on palju kolekohti ja lahendamata alasid, mis tuleks võimalikult kiiresti ringi teha), saabus sel aastal hiljem, tabades mind septembri lõpus ja oktoobri alguses, kui hommikud juba kõik külmad ja maa härmatisest valge. Istutatud ja taimi tõstetud sai sellest hoolimata. Ühel hetkel tõmbasin lihtsalt joone alla, et kevadel jätkata.

Kokkuvõttes tekkis lillepeenra ja maja vahele varjutaimedele sobiv ala. Nagunii oli seal pime ja midagi suurt ei kasvanud, vaatame kas nüüd saab parem. Nagu näha, ilmusid varjutaimed ise kohale, juba enne kui ala päris valmiski.

Laste mängumaja ümbrus ja majaesise peenra teine ots käisid ka mulle juba mitu aastat närvidele sest ma ei osanud neid ümbritseva maastikuga kuidagi ära siduda. Nüüd sai kive tassitud ja tõstetud ja trepiastmed laotud. Tundub, et mõttel on jumet. Avastasin just, et tulemusest olen pildi tegemata jätnud, siin on töö veel puhta pooleli. Labidamees on parajasti töövahendi puhmasse heitnud sest tuli meelde, et blogi on ka olemas ja mõne pildi võiks ka klõpsida.

Eks kevad näitab, kuidas lõplik tulemus sai. Tõstsin järelejäänud kivid juba järgmiste projektide ja mõttealgetega seotud kohtade juurde valmis aga selleks aastaks aitab.

Kevadest rääkides, karukellad on täiesti kindlad, et see on juba käes.

ja ega merikanngi targem pole

Samal ajal teises peenras...

Praktikaga seoses sattusin külastama ka ühte põnevat talu, millest viimasel ajal ka meedias mitmel korral juttu olnud. Ma usun, et Haava talu on ilmselt Eesti kõige suurim viljapuutalu, seda siis sortide rohkuselt. Talus kasvab üle tuhande sordi viljapuid:  ma võin ju täpsete numbritega eksida aga mahtude iseloomustamiseks, jäi mul meelde, et 220 sorti ploome, 130 sorti pirne, 50 sorti maguskirsse, 280 sorti viinapuid ja 70 õunapuusorti. Peremees ise sai hiljuti 85, tütar koos abikaasaga aitavad toimetada. Uskumatu koht.

Kõik puud on varustatud sordinimega, väga põnev oli käia ja uurida. Puuvilju saab ka kaasa osta. Korja aga oma käega, kasvõi igast 130 pirnisordist üks proovimiseks, pärast maksad kaalu järgi.

Mina ostsin lisaks pirnidele kaasa küdooniaid, ilmselt liigi, mitte mõne sordi vilju. Sordid on meil vist külmaõrnad? Küll need küdoonia viljad lõhnasid hästi! Lasin neil mõnda aega toas head lõhna tekitada, lõpuks lisasin õunamoosi hulka. Puhastada oli küll tüki raskem kui ebaküdooniaid.

Lisaks tohutule viljapuuaiale oli talu juures park, mis vaikselt arboreetumi mõõtmeid võtmas. Võimalusel soovitan igal juhul Haava talu külastada.

Aga et see postitus nüüd igaveseks loheks ei veniks, oleks mõistlik siinkohal punkt panna. Loodetavasti tuleb järgmine postitus varem kui kolme kuu pärast.

Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud, minu esimene mägisibulakülv hakkab oma õiget nägu näitama. Kas pole põnevad?

Reisisellid - lasteta Lätti

Puhkuse teine pool läks reisimisele ja niigi rohtu kasvanud aed pidi veel mõnda aega ise hakkama saama. Kõigepealt käisime kahekesi traditsioonilisel suvisel Läti reisil. Lapsed said mammaga aega veeta sest neil on tekkinud hirm pika autosõidu ees.

Lihtsalt üks teeäärne mõis. 1860 aastal ehitatud Odziena mõisa peahoone hävis tules 1905. aastal

Reisi plaanides sai seekord kaardile tõmmatud ringe kohtade ümber, kuhu me eelmistel reisidel veel sattunud ei olnud, ehk siis valgete laikude likvideerimise reis. Nüüd peaks kuue suvega küll Lätile tiir peale olema tehtud, vaid Dundaga loss jäi meil vaatamata. Ka Jurmala spas pole käinud, ehk lähme talvisel ajal koos lastega.

Ma mõtlesin, et väga pikka reisikirja siia kirjutama ei hakka, kesse viitsib lugeda aga läks vist ikka nii, et reisimuljed on veel liiga eredad ja värsked. Avastasime näiteks Kokneses tõelise kurioosumi - Läti iseseisvusele ja ajaloole pühendatud 22 hektari suuruse pargi Saatuse aed. Pargi rajamine on veel pooleli, osa valmis riigi sajandaks sünnipäevaks aga suur osa tööd on veel ees. Mastaabid on tohutud. Kui interneti piltidelt jättis see pigem veidra ja nõukogudeaegseid memoriaale meenutava mulje siis kohapeal mulle meeldis, isegi ehitusjärgus olevana. Ka külastus oli nutikalt korraldatud - külastamise eest tasu ei võeta, küll aga tuleb maksta auto parkimise eest.

Puid on istutatud palju, nii organisatsioonide kui eraisikute poolt, kohati ehk liigagi tihedalt.

Siia tuleb memoriaal Vaikuse maja, mälestamaks 600 000 repressioonide ohvriks langenud lätlast

Arhitekti visiooni näeb infotahvlilt

Ala keskel on tohutu suur "vallikraaviga" (Pisarate jõgi) eraldatud amfiteater. Kivivalli võib igaüks viia kivi oma küüditatud lähedaste mälestuseks, valli ette on omavalitsuste poolt istutatud 40 tammepuud. Pildilt ei saa ilmselt arugi kui tohutu suur kogu see ala on

Daugava äärde rajatud terrass vaate nautimiseks

Vaade oli tõesti aus

Lisaks ehitatakse parki keskust, kus tutvustada läti ettevõtjaid ja disaini, kohalikke kunstnikke ning nende teoseid, saab pidada konverentse ja kohvik ja muuseum tulevad ka. Ühesõnaga äärmiselt ambitsioonikas ja pikaajaline projekt. Tasub külastamist isegi pooleliolevana.

Millegipärast oli meil käimata ka Liepaja linn. Ajaloohuvilistele soovitan sealset muuseumi, mis on rajatud juba 1935. aastal. Mulle väga meeldis, välja arvatud ehk Läti stiilis tööpuuduse leevendamise meetodid. Nimelt on muuseumi igas toas tüütu tädi, kes sind kullipilgul jälgib ja uksel piletit küsib, nagu sul oleks kuidagi olnud võimalus eelmisest kolmest toast ja tädinäolisest kerberosest  mööda pääseda ilma sedasama õnnetut piletit näitamata. Muuseumi esimesed ruumid olid veidi vanamoelise ja puhtalt lätikeelse ekspositsiooniga kuid keldrikorrusel oli äärmiselt huvitav (ja paralleelselt ingliskeelne) näitus Lõuna-Kuramaa ajaloost ja inimestest. Põnevalt oli jutustatud erinevatest kommetest ja traditsioonidest seoses inimese sünni ja matustega aga ka näiteks laupäevase saunaskäigu ja jaanipäevaga seotud kombestikust.

Liepaja linn ise oli mitmekesine, leidus nii vana kui uut arhitektuuri.

.

Muide, see viimane ei ole punamonument vaid 2000. aastal rajatud mälestusmärk 1950. aastal alla tulistatud Ameerika lenduritele.

1893-1906 ehitati Liepaja rannikule massiivsed kaitserajatised.  Juba 1908 osutusid need ebavajalikeks ja lasti osaliselt õhku.  Hea võttekoht mõnele katastroofifilmile.

Aizpute linnake pani mõtlema, kui suur roll on mingist kohast mulje kujunemisel sealsetel inimestel. Nagu turistid ikka, seadsime kõigepealt sammud infopunkti ja muuseumisse. Infopunktis istus lõbus seltskond omavahel lobisevaid keskealisi sõbrannasid või töökaaslasi, kes teatasid lakooniliselt, et näete, meie muuseumituba on seal, palume 1.50 pileti eest ja peale raha kasseerimist tõmmati infopunkti uks nii kähku ja konkreetselt kinni, et kadus igasugune isu linnakese vaatamisväärsuste kohta midagi küsida. Säh sulle turismiinfot!

 Vaatasime ära suhteliselt õnnetu ekspositsiooni ja seejärel jäin maja ees infopunkti eestkojast leitud turismikaarti uurima, et omal käel vaatamisväärsused üles leida.

Korraga hõikas keegi tervituseks ning mööda kõndinud noormees jäi osavõtlikult minu kõrval seisma ja küsis heas inglise keeles, kas mul on abi vaja, et ma niimoodi nõutu näoga kaarti vaatan. Saime põhjaliku ülevaate linnakese huvipunktidest, jutu käigus selgus, et lahkel abistajal on samas hoones oma veinikelder. Et kui huvi on, siis ta võib meile ka näidata.

 Loomulikult oli meil huvi, ma olen küll veinisõber aga pole varem üheski veinikeldris käinud. Jutt jooksis meie teejuhil hästi ja edasi läks külaskäik väga loomulikult üle veini degusteerimiseks. Valmistusin vapra näoga valetama, et head inimest mitte solvata, juhuks kui tema veinimeistri võimed giidivõimetele alla jäävad aga veinid oli tõeliselt head! Tegelikult olid mustsõstra ja arooniaveinid parimad marjaveinid, mida ma üldse kunagi proovinud olen. Aga ka rabarbri ja pihlakaveinid olid mõnusad. Nii et teen siinkohal toredale ettevõttele reklaami  https://www.aizputesvins.lv/.

Lõppu veel paar pilti Läti väikelinnadest. Ei tea, mis järgmiseks põhjalikult ette võtta kui Lätile ring peale tehtud. Leedu? või hoopis Soome?