Aed sumiseb ehk kevadise aiapäeviku 2. osa

Esimeste õitsejate kirjapanemine on aiapidaja enda jaoks päris tore, väga huvitav oli eelmise aasta varajaste õitega võrrelda. Nüüdseks on õitsejaid juba pea igas peenras ning kaetud laua on avastanud mesilased, kimalased ja liblikad. Aias on üks suur pidu.

9. aprillil alustasid õitsemist:

kevadine valevlill (Bulbocodium vernum)

Aed-lumekupp `Guinea Gold` (Eranthis hyemalis)

  Must lumeroos (Helleborus niger)

Leonidi krookus 'Munavöödik` (Crocus leonidii)

10. aprillil avasid õied:

võrkiiris `Strike A Pose` (Iris reticulata)

võrkiiris `Katharine Hodgkin` (Iris reticulata)

 kuldõieline krookus `Prins Claus` (Crocus crysanthus)

harilik siniliilia (Scilla siberica)

12. aprill

harilik lumikelluke `Blewbury Tart` (Galanthus nivalis)

Danfordi võrkiiris (Iris danfordiae)
 

13. aprill 

suur mesilaste ja liblikate lemmik tundub olevat roosade õitega siniliilia.

 `Harvington Beauty` ostsin transilvaania sinilille nime all aga nüüd vaatan, et enamikes allikates nimetatakse teda keskmiseks sinililleks (Hepatica x media) ehk transilvaania ja hariliku sinilille hübriidiks.

 14. aprill

harilik sinilill (Hepatica nobilis)

 harilik lumikelluke `Wasp`(Galanthus nivalis)

 harilik lumikelluke `Viridapice`(Galanthus nivalis)

15. aprill

maadjas litterhein (Thlaspi stylosum)

 punane nõmmkann (Androsace carnea)

Ja õhtul leidsin peenrast esimese õie ka ühel kriimulal (tundmatu priimula seemik)

  Sel aastal nägin esimesena kirjut päevapaabusilma ja mõni sekund hiljem kohe kollast lapsuliblikat. Tuleb ilmselt mitmekesine suvi.

Esimesed 2018

Hooaja esimese õitseja tiitel läks taas täidisõielisele lumikellukesele kuid selle vahega, et kui eelmisel aastal oli esimesi õisi näha 6. märtsil, siis sel aastal 29. märtsil.

Teise koha sai talvine lumekupp (Eranthis hyemalis) `Schwefelglanz` - 30. märts

Harilik lumikelluke  - 4. aprill

Märtsikelluke - 5. aprill

 Purpur-lumeroos - 7. aprill

Kevade võtsin vastu hoopis metsas ja mererannas, olin kaks päeva õpilastega Lahemaal matkamas. Üllatusi leidis ka sealt. Mõista-mõista, mis põõsas, kõrgus ligi 2,5 meetrit.

Ilmselt on see kõige uhkem näsiniin, mida ma kunagi metsas näinud olen. Veel ei õitse.

Koju jõudes oli kevad ka aeda jõudnud, järgmised õitsejad valmistuvad kahekaupa:

Viimane aeg talvised tegemised koomale tõmmata. Kodus küsiti mu kudumistöö peale, et mis kasu sellisest sallist on - puha auke täis. Aga no selline ta sai. Oligi kudumine lihtsalt kudumise pärast.

Tavalised imed

"Talv juba läbi aga taimepilte polegi blogis", kurtis aiasõber. Et näidatagu siis tavalisigi kui erilisi ja haruldasi pole. Enne EV 100 polnud kuidagi mahti aga katsun siis nüüd oma eelmisel aastal tehtud pildid ritta laduda. Ühte-kahte lemmikut välja valida ei suutnud, päris mitu sai.

2017. oli aasta, kus ma juba kevadel haigestusin paljudesse läbipõdemata tõbedesse: kõigepealt raskekujuliselt lumekuppudesse, siis lumikellukestesse ja lõpuks juhtus ka see, mida ma kunagi ei arvanud - nakatusin ka võsaülastesse.

 lumikelluke `The Wasp` - milline vahva vorm ja värv. Esimeste kevadiste õite juures on aega ka pisikesi imesid ja erinevusi nautida:

 Võsaülane `Green Dream` on vahva mutant.

 Transilvaania sinilill `Harvington Beauty` - kuigi ka täiesti harilikud eestimaised sinililled on oma varieeruvuses ilusad

 Mõni asi on jääv - karukellad on mu kõige-kõige lemmikumad läbi aastate

 hullunud lemmik - traakia nelk maikuuses kivilas

 Juba mitu aastat lemmik - harilik kuldkann `Elfenbeinglanz`

 Merikannid on lemmikud, igasugused ja igat värvi:

Mägisibulate hulgast lemmikut valida on võimatu aga olgu nad siiski siin esindatud. `Happy`

Suurem osa mu lemmikutest on kevadel õitsevad taimed. Suvel valitseb minu pisikeses aias aedniku taimehuvi ja katsetamisoovi tõttu nimelt selline loominguline segadus, et see meenutab pigem juba kakofooniat. Vali siis sealt segadusest midagi välja. Järgmine postitus ehk valingi ja teen pildiseeria suvistest kooslustest. Praegu jäi hilisematest eraldi silma vaid jaapani ängelhein.

Varsti-varsti saab ootama hakata 2018. aasta lemmikuid. Kaugel see lumikellukeste aeg enam...

Reisikirjad jätkuvad

Leidsin üles ühel augustikuisel tööreisil tehtud klõpsud, mis on täiesti väärt ka aiablogis jagamist. Emake Loodus kujundab ikka kõige võrratumaid aedu!

Seekord imetlesin looduse loomingut Vallisaaril. Nagu nimestki eeldada võib, on Vallisaari saar, kuid sinna jõudmine on imelihtne. Tuleb lihtsalt Helsingis Kauppatoril õigele laevale istuda ja 20 minuti pärast oledki kohal. Lisan väikese kaardi ka aga võimalik, et see on veidi vananenud, infotahvel nimelt ütles, et "Krimin sodan ajalta". Igal juhul Vallisaari on kaardil allservas vasakul olev suurem saar, temast paremal on Kuningasaar ehk Kuninkaansaari. Üleval Helsinki.

Vaade Vallisaarilt Suomenlinnale:

Ka Vallisaaril on väga palju kaitserajatisi ja ajalooga seonduvat. Nagu näiteks 1876. aastal valmis saanud Aleksandri patarei.

 Kivi-imar on Eestiski ääretult sümpaatne, Vallisaaril torkas ta aga eriliselt silma:

 

Millised kaunid kooslused kokku sätitud.

Ja see mänd...

Käisime üle tammi Kuningasaarel ka. Saar on nime saanud Rootsi kuninga Gustav III järgi. Krimmi sõja ajal 1854-1855 ehitasid venelased ka Kuningasaarele hulganisti kaitserajatisi.

Kui meil 1905. aastal rahutused toimusid, oli ka Soomes olukord ärev. 1906. aastal hakkasid vene garnisonid mässama ning mässu esimene kogupauk tehti Suomenlinna kindluse pihta just Kuninkaansaarelt.

Meil oli Vallisaaril ja Kuninkaansaaril ringivaatamiseks vaid mõni tund aga tegelikult oleks väga mõnus seal suvel terve päev veeta ja rahulikult ringi jalutada, ujumas käia ja piknikku pidada. Kohvik on loomulikult ka, kuidas siis muidu.