pühapäev, 23. september 2018

Terve aiasuvi septembris ehk postitus blogijumalate lepitamiseks

Väänasin eile jala välja. Istutasin Savisaarelt saadud sibulikke ja astusin kivilas, uus siht juba silme ees, veidi lohakalt ja oligi õnnetus käes. Nüüd ma siis istun siin, ilusal pühapäevasel päeval, kui aias oleks nii palju teha, lapsed vanaema juures ja savitamisluba käes ja ei tee midagi. Mitte kui midagi. Äkki on see solvunud blogijumalate kättemaks -  "Ah et sul pole aega blogida....seda viga annab parandada!" Mine sa tea.

Igal juhul on sel aastal september olnud uus suvi. Olen rohkem aedlemisega tegelenud kui kogu eelnenud suve jooksul kokku. 2010. aastal rajatud kevadiste laiutajate peenras istus naat. Sügaval arendsi kiviriku ja hanerohu puhmastes, kust teda lootustki kätte saada polnud. Terve suve oli kuklas tiksunud plaan, et see pusa tuleb üles võtta, lahti harutada ja tagasi panna sest kevadised laiutajad lihtsalt peavad olema. Pildil on probleem kenasti näha.



 Ühtlasi tegelesin see-ei-ole-peenra ülemise otsaga.  Tassisin kive edasi-tagasi ja ohkasin kõva häälega igal õhtul "Oh oleks mul ometi kruusa!". Kui piisava tahtega oma soove väljendada, juhtub vahel, et need lähevad täide. Eriti kui on nii abivalmis abikaasa kui minul. Vangutab küll pead, et kas inimesel oma ajaga mitte kui midagi targemat pole teha kui mõttetusi ehitada aga kruusa tõi. Ja  tegelikult võib öelda, et see-ei-ole-peenra tänavapoolne ots nüüd peaaegu nagu peenar. :D

Meeldetuletuseks - miks ma oma aiaääre nii olen nimetanud? Sellepärast et see on üks mõttetumaid kohti aias üldse. Tänavapoolne ots, suur murelaps, asub kahe suure arukase all, kuiv vari, tihedalt kasejuurte matiks kasvanud. Seal ei kasva ju mitte midagi. Aga muru ka ei kasva ja ilusat pole seal midagi isegi siis kui aiaäärne rahule jätta ja ära niita.

Hekk? Aga kuidas me siis Märtaga aia peal kõõlume ja juttu räägime kui hekk ees. Ei hakka ju iga kord naabri aeda minema kui meil jututuju on, üle aia saab ju mõnusamini.

Nii saigi ükskord see riba üles kaevatud ja tekkis see-ei-ole peenar. Nüüdseks on muutunud veel nii palju, et pildil oleva kruusahunniku asemel on ilus kollane laste mängumaja.


See-ei-ole-peenar on iseenesest väga vajalik leiutis sest selle alumine ots on piisavalt niiske ja varjuline, et seal kasvaksid näiteks sõnajalad, võsaülased ja isegi kuldking. See ülemine ots aga....puhh. See oli ju kole. Naati täis laiutajate peenart ümber tõstes, tuli pähe veidi teistsugune plaan - mul on ju kruusa. Ja nii saigi see-ei-ole-peenar endale hoopis juuretõkkekangal asetseva kivilailmelise alguse. Algab ta veidi altpoolt kui enne sest laste mängumaja tahab enda ümber rohkem ruumi. Noh ja aia ääres jutustajad samuti.


Ja vaade teiselt poolt. Kahe ala vaheline vahemaa on täpselt välja mõõdetud mu aiakäru laiuse järgi. Sügisel ja kevadel oluline mõõt, millega arvestada. Mängumaja ümbrus läheb esialgu niitmisele, tuleviku osas on paar plaani selle veel mõnusamaks muutmiseks. Kui lapsed enne suureks ei kasva muidugi.

 Lisaks kivitõstmisele tõstsin ka taimi. Septembri alguses mängisin malet ja tõstsin ümber terve kuuriesise hostapeenra, kus pisemad hostad olid juba täielikult suuremate puhmaste alla mattunud.Lisaks tegin korraliku aluse, mitte just kõige atraktiivsemale aga väga väga vajalikule aiaelemendile - veetünnile.


Istutamisega peab nüüd juba hoogu pidama, küll aga ootavad oma järge aiamaa ja tulbisibulad, õnneks on nendega veel veidi aega.

Lõppu paar pilti septembrikuisest aiast. Veidi uimased mummid võtavad viimast.






Jah, ma virisesin tõesti mitu aastat selle üle, et mu karukellad ei külva kunagi aga see on nüüd ka veidi liig!

 Esimestel sügiskrookustel on ninad väljas

Sügisene ilu













reede, 7. september 2018

Kaks kulla hinnaga tundi

Lõpuks ometi on aiahooaeg alanud. Septembris. Saab istutada, saab taimi tõsta, saab aedlemisega tegeleda. Aga puhkused on puhatud ja suvine vabam aeg läbi. Nii jääbki aiaga tegelemiseks keskmiselt kaks tundi vaba aega kuni väljas juba päris pimedaks kisub. Mõni päev läheb õhtusöögi tegemise peale kauem aega, siis on juba kehvasti.


Umbrohi kasvab nii, et peaaegu on silmaga näha. Aga üldiselt võib septembrikuiste vaadetega rahule jääda. Sellist suurt ümbertõstmist nagu tavaliselt igas augustis ette tuleb, ma sel aastal ei plaaninud sest kõik on ju juba päris kena - rõõsa ja rõõmus. 


 

Nojah nii ma arvasin. Lõpuks hakkas üks luht-kastevarre puhmas vaates piisavalt häirima, et seda pool meetrit tahapoole nihutada, seejärel kaevasin välja suure puhma päevaliiliat, mille ma ilmselgelt läbi olin põdenud ja ära kasvatanud. Järele jäid suured augud. No ja siis hakkas tavaline malemäng pihta kuni midagi peale rooside oma kohale ei jäänud. Nüüd enam silma ei riiva. Selleks korraks.

Paljudel kivila liikidel on teine kevad, augustis õitses karukell, praegu merikannid, südajas keraslill ja peekerlilled. Laugud ajavad uusi värskeid lehti. Viigikaktus on õnnelik ja rahulolevalt priske.






Oskaks ainult neid aedlemise kahte tundi mitte näha kohustusena kõik läikima lüüa, mitte pahutseda, et aega ei ole ja ei jõua. Vaid võtta neid päikeselisi tunde kui aega iseendale - kui võimalust. Ja lohutust.




esmaspäev, 3. september 2018

Visby - kõige nunnum linn

Ma muidugi ei ole kõigis maailma linnades käinud aga olen täiesti veendunud, et enam nunnum olla ei saa. Ilusaid linnu olen varem ka näinud aga nii armsat vanalinna mitte.


Käisime Tallinki kruiisiga, mis on Gotlandiga esmatutvuse tegemiseks vist kõige optimaalsem variant. Saare- ega linnaekskursioone ei võtnud, otsustasime omal käel ringi vaadata. Ja usun, et hästi tegime, päevaga jõudsime parasjagu vanalinnale, muuseumile, botaanikaaiale ja keskaja laadale tiiru peale, lõunatada, korra Kränku teepoes käia ja ühes perekohvikus põldmarjamoosiga safranikooki süüa ja oligi aeg tagasi laevale suunduda.


Visby muuseum oli seest selgelt suurem kui väljast, kohati tuli tunne, et oleme labürinti sattunud. Mulle meeldisid kõige rohkem pildikivid - 5.-12. sajandist pärinevad kaunistatud lubja- või liivakivist plaadid. Pildikive on püstitatud mälestuskividena, neile on kantud motiive müütidest ja saagadest. Kivisse raiutud kujutised värviti musta või punase värviga.



Aga ka ülejäänud muuseum oli huvitav, lugesime-vaatasime Gotlandi ajaloo kohta ja siis läksime linna peale, kus tundus, et oleme ajamasinaga ootamatu hüppe teinud. Keskaja päevade puhul olid nimelt kõik kohalikud ja külalised ennast teemakohaselt riidesse pannud. Tundus, et ainult see meie laevatäis liikuski tavariietes. Kostüümidega oli vaeva nähtud, ka lastel olid keskaja riided ja neid veeti ringi puust kärudes, õnnestus näha isegi parimate rüütliturniiride vaimus dekoreeritud ratastooli.


 Kui muidu võlub Visby ka oma roosidega, siis selleaastase põuaga olid augusti alguseks roosid juba lõpetanud, küll aga oli tänavaservas kasvavate rooside tüvesidki uhke imetleda. 


Kunagi oli Visbys kokku 16 kirikut, praeguseks on alles vaid üks, 1225. aastal valmis saanud Püha Maarja toomkirik.  Romantilisi kirikuvaremeid on aga vanalinnas iga nurga peal.




 Visby botaanikaaia asutas 1855. aastal toreda nimega ühing - Suplevate Sõprade Selts. Tänapäevase ilme sai botaanikaaed 1930. aastatel. Botaanikaaed oli pisike aga ilus, vaadata oli küll ja veel. Näiteks järgmisel pildil on luuderohi botaanikaaias asuvatel Püha Olavi kirikuvaremetel.


Luuderohi on Gotlandi maakonna üks sümboleid ja seda võib näha kõikjal Visbys


Vasakul 1961. aastal istutatud mammutipuu, paremal liibanoni seeder


Mõõtkavaks valitud reisikaaslane Märt ja hõlmikpuu


Küngas, millel asus armas puidust aiapaviljon oli kujundatud kiviktaimlaks



Ürdiaias väga hoolega ringi ei saanud vaadata sest seal sadas vihma. Sellist lokaalset, nagu suure põuaga koduaiaski.

Teise külje pealt ligi hiilides...


  Ürdiaia kõrval valmisid viigimarjad, aprikoosid ja sidrunid



Suvelillede istutusala kohta oli ilus ja põhjalik plaan




Taustal paistab roosiaed


Äratundmisrõõmu ja ühtekuuluvustunnet tekitas tüüpilises poosis aednik.

Järgnes pikk jalutuskäik mööda linnamüüri, nii sees...


...kui väljaspool

 Gotlandile lähme kindlasti kunagi tagasi aga siis juba kogu saart avastama. Vaatamisväärsuste raamatki sai juba teejuhiks valmis ostetud.


teisipäev, 24. juuli 2018

Lubatud postitus rooside kaitseks

Mingi ajal sattusin järjest lugema murelikke postitusi aiagruppides ja kuulsin samal ajal ka sõpradelt siit-sealt, et roosid on küll ilusad ja küll kasvataks hea meelega, kui nad poleks nii pirtsakad ja nendega nii hirmsasti tööd ei oleks. Lubasin suure suuga, et kirjutan sõpradele ühe postituse rooside kiitmiseks ja kaitseks.

Mingil juhul ei kavatse ma aga mingit üht ja ainust tõde kuulutama hakata. Esiteks, ei ole ma tõsiuskne roosikasvataja - roosid täiendavad ja kaunistavad mu aias erinevaid istutusalasid, mitte ei soleeri uhkes üksinduses. Teiseks, ei ole mu roosikasvataja kogemus piisavalt pikaajaline - minu noor aed sai alguse 2010. aastal ja samal aastal istutasin ka sõbra poolt kingitud roosi `Gloria Dei`. Nüüdseks on aias 36 roosiistikut, erinevaid nimetusi kokku 26.



põneva ajalooga roos `Gloria Dei`

Mis mind aga ajendas siia oma kogemusi kirja panema? Esiteks ajas mul harja punaseks väide, et roosid õitsevad lühikest aega. Kuna olen küll kehv blogikirjutaja aga usin aiapildistaja, vaatasin fotodelt kuupäevad järgi. Esimene roosiõis avanes sel aastal erandlikult juba 26. mail. Eelmisel,  2017. aastal, alustasid roosid õitsemist 18. juunil ja viimased roosiõied võttis külm ära 20. oktoobril. 2016. aastal esimene pilt roosiõitest 17. juuni ja viimane 19. oktoober, 2015. aastal 15. juuni ja 6. oktoober, 2014 aastal vastavalt 10. juuni ja 10. oktoober. Nii et minu aia sordivaliku puhul õitsevad roosid aias 4 kuud.


 oktoobrikuine `Angela`
Nipp on muidugi selles, et mida rohkem on erinevaid liike ja sorte seda rohkem jagub eri aegadeks ka õieilu. Enamus minu aia roose peab peale õitsemist väikese vahe ja õitseb siis uutelt võrsetelt jälle. Esimene on minu aias alati vana pargiroos Wasagaming (Skinner 1939), mis avab esimesed õied  juuni keskel.














 `Wasagaming`

Järgnevad ülejäänud pargiroosid: Hansa, Ritausma, Pink Grootendorst ja Mme Plantier. Selleks ajaks kui nemad lõpetavad ongi suur roosipidu käes. Pargiroosid on väga tänuväärsed põõsad aias.

 Pink Grootendorst on huvitava õiega pargiroos, kahjuks Ritausma järel teine suur lehetäide lemmik.

Teine väide, mida ma kuulsin, oli et küll kasvataks kui oleks viljakas ja rammus maa. Palun väga - minu roosid kasvavad kruusasel pinnasel kiviktaimlas. Kevadel riputan karbist igaühele peotäie pikatoimelise roosiväetise graanuleid ja sobib küll. Mul on teooria, et hea drenaaž meeldib roosidele väga, vaatamata toitainevaesemale pinnasele. Rääkisin sellest avatud talude päeval ühe roosikasvatajaga ja ta kinnitas mu arvamust.


Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi - `Augusta Luise` oli puhas emotsiooniost, valmis kohta parasjagu polnud ja torkasin ta lihtsalt murusse, poolvarjulises kohas suure tatari vahtra all.

  Talveks muldan ma roosid ära, oma aia kompostmullaga, see käib kruusapinnasel ka väetise eest. Eelmisel sügisel oli küll nii kiire, et pooled roosid jäid muldamata. Kuna oli järjekordne "iirimaa talv" ei juhtunud sellest midagi hullu. Peale panen igaühele paar kuuseoksa, naiivses lootuses, et lund sajab. Tavaliselt ei saja aga vähemalt süda on rahul.

Kas istutada roosid  teiste taimede vahele või teha eraldi roosipeenar on maitse asi. Kirjanduses pooldatakse enamasti eraldi istutusalasid. Minule meeldib segamini rohkem. Ja usun, et nii on ka haigusi ja kahjureid vähem.

Septembrikuine `Fortuna Rigo`

Ja nüüd põhilise soovituseni, milleni ma oma lühikese kogemuse puhul jõudnud olen. Enamus roosikasvatuse probleeme lahendab minu meelest sortide valik. Kui kasvatada kahjurite- haigus- ja talvekindlamaid sorte(tänapäeval on neid aina rohkem), pole roosikasvatuses mitte midagi keerulist. Kuigi põhitegijad on mul aias juba aastaid samad, katsetan aeg-ajalt ka uusi. Aeg-ajalt tuleb välja, et mõnda sorti on hädasti vaja. Sel aastal näiteks Järvseljalt ostetud `For Your Eyes Only`.

Roose ei tasu aeda osta puhtalt emotsiooni pealt või ilusa pildi järgi vaid vastavalt tingimustele. Esiteks katsun uurida vastupidavust kahjuritele, mis on huvitaval kombel väga erinev. Kui `Ritausma`võrsed on igal aastal juunis paksult lehetäisid täis, siis `Aspirini´ ja `Pretty Sunrise`-i peal leidub neid suve jooksul vaid mõni üksik, kui üldse. (Kui kellegile peale pargirooside midagi esimeseks roosiks soovitama peaksin, siis oleks see just `Aspirin`, nii lollikindlat roosi annab otsida.).

 `Aspirin`
 Lehetäide vastu aitab seebiveega pritsimine. Mürgitamist kasutan viimase abinõuna kui mõnel aastal on mingil põhjusel eriti kahjuririkas aasta. Aga ka siis katsun olla väga ettevaatlik, et mitte roosikasvataja sõpru hukka saata. Nimelt olen oma aias tähele pannud, et ei tasu kohe esimeste täide ilmumisel pritsiga kohale joosta, juba järgmisel nädalal peale lehetäisid kiiguvad pargirooside okstel pisikesed "krokodillid" - lepatriinude vastsed, kellest igaüks sööb päevas sada lehetäi valmikut või kolmsada vastset. Lehetäisid söövad ka kiilassilmad ja kõrvahargid. Mürk aga teatavasti ei vali, keda tapab ja nii võib koos vaenlastega ka sõpradest ilma jääda.
 
`Rhapsody in Blue`

Sügisel kipuvad kehvades kuivades tingimustes kasvavad roosid kergemini haigestuma. See tähendab, et kui mõnel roosisordil on eelsoodumus jääda tahmlaiksusesse, siis ta minu aias ka jääb. Seetõttu olen aastate jooksul mitmeid sorte aiast laiali jaganud ja uued haiguskindlamad asemele valinud. Nüüdseks on järele jäänud vaid üks tahmlaiksusele vastuvõtlik roos ja see on `Gloria Dei`aga kuna tal on minu jaoks suur emotsionaalne väärtus, siis tuleb selle puudusega leppida.

Kui isiklikest lemmikutest rääkida siis üha enam tinistavad mind ennast ära lihtõielised roosid. `Tommelise`-t imetlen juba mitu aastat. Olemasolevatest lihtõielistest on mu lemmik aga `Pretty Sunrise`, kasvab kõrgeks, enamasti üle meetri, õitseb pidevalt ja on väga terve, kahjurid teda ka eriti ei taha.


 
 Lõppu ilusaid lihtõielisi või pooltäidisõiega roose sellesuvistelt aiareisidelt:

`Fairy Klein Dumpje`


`Lyda Rose`

`Stadt Rom`

`Apache`


`Pathfinder`

`Tommelise`


 Ja pildike avatud talude päevalt Roosoja talus


TÄIENDUS:

Rääkisime pärast seda postitust sõpradega näoraamatus roositeemal ja üks oluline teema roosisortide valikul on ka õite vihmakindlus. Kurikuulus sort on näiteks ka minu aias kasvav `Ritausma`, kelle õied vihmaga pruuniks ja koledaks muutuvad. Kuna meie kandis eriti ei saja, pole siin probleemi. Mujal aga tasub seda silmas pidada.

`Ritausma`

Mõnel suvel võivad roosiõied ka suure kuumusega koledaks minna. Ja loomulikult õitsevad üksikud õied sel juhul kiiremini ära ja pudisevad küljest. Mõnel sordil kiiresti kui teisel. Kiireks pudisejaks on ka minu aias kasvav roniroos `New Dawn`, kuid kuna ta kasvab kõrgeks ja õitseb rikkalikult, ei häiri üksikute õite kiire äraõitsemine sugugi.

`Pretty Sunrise`ja `New Dawn`