Laupäev, 14. mai 2022

Hull mai

 Kui siin paar postitust tagasi sai luulevormis kirjeldatud, kuidas kevadel mitte kiire pole, siis nüüd on korraga kiire hakanud mul endal. Igal õhtul peale tööd on peata kana tunne, ei tea isegi kuhu korraga joosta või millest alustada, mõtted on täis tegemata tööde nimekirju, mis millegipärast sugugi ei vähene ja vaatamata hilja õhtuni õues toimetamisele on palju vajalikku ikka veel tegemata.

Abiks pole loomulikult ka juba teist kevadet kummitavad karpaalkanali hädad ja kuna igal pühapäeval olen ametis keraamikaringi juhendajana, siis on aiatöödeks häbematult vähe aega. Ilu nautimiseks olen aega vägisi võtnud, kasvõi hommikul vara või õhtul hilja. Kõige kaunimat aega aastas ei saa ju niisama mööda lasta. Mu lemmikud, karukellad, õitsevad.







Ülased ja kobarhüatsindid alustavad ka. Kollane ülane `Taavi´s Double` on päris tore


Futult saadud võsaülane on õitsemise algul nagu ülane ikka. Mida päev edasi, seda lillamaks tema õied aga muutuvad.


Toredalt pussakas võsaülane `Green Dream`on üks mu lemmikuid

`Villamaa seelik`


Ülastest on päris mitu sorti alles õitsemist alustamas, nagu ka kobarhüatsintidest. Sinililleaeg möödus aga nii kiiresti, et kuigi ma plaanisin teha mitu matka sinilillemetsadesse, ei jõudnud ma reaalselt kuhugi. Pidin piirduma oma aia omadega ja õhtusel rattaringil tee ääres nähtuga (paar ilusat roosat jäi sel moelgi silma). Järgmisel aastal kindlasti põhjalikumalt!








Esmaspäev, 11. aprill 2022

Kahelehine silla `Rosea`

 Mulle hirmsasti meeldivad kõik liblika- ja mummumagnetid ja kahelehine silla on varakevadel selles suhtes täiesti asendamatu.


Reede, 1. aprill 2022

Kevadel ei ole kiire...

 

Võrkiiris `Strike A Pose`, 24. märtsil

Olen ikka veel luulelainel ja sattusin hiljaaegu lugema Maarja Pärtna luuletust, mis tundub aednikule vägagi ajakohane:


siin pole kuhugi kiire. kevadelgi 

ei ole siin kuhugi kiire. Meie õuepeal 

on kevad, aga seegi pole siinmail pakatamine

vaid pikaldane, piiripealne olek

 unine ringutus, ringivaatamine...







...läheb aega, enne kui rammestus lõplikult kaob

 ja kõik silmad lahti püsivad - 

nii on see igal aastal

 esimeste pungade ilmumisest

 kõigi võrade täitumiseni võtab mitu kuud...


kevadine valevlill 31. märtsil

... pirnipuu sirutab end

 ja vastab peotäie ergaste õitega

 mulla ja valguse raugemata kutsele.


Selline see eestimaine kevad juba on. Kord külmetab, kord sulatab, kord paistab soe päike, kord puhub lõikav tuul ja puhub lumekruupe suhu ja silma. Pirnipuu õidepuhkemiseni on veel aega, seni tuleb õnnelik olla esimeste sillaõite eest murus.  Futu soovil uurisin järele - silla õietolm on tõepoolest sinine!






Reede, 18. märts 2022

Jääaja taandumine

 Jääaeg taandub aeglaselt kuid järjekindlalt, mõni hommik on veel päris härmas.


Peale lumekuppude leidub nüüd juba ka teisi õisi. Lumikellukesed olid sel aastal hilisemad kui tavaliselt  - hanged on tuisuilmadega sattunud tavapäratutesse kohtadesse ja mitmed lumikellukesekohad ikka veel lume all. Esimene juhuslik lumikelluke hakkas õitsema hoopis keset muruplatsi 12. märtsil.


Istutasin  mõned lumekupud `Guinea Gold` õunapuu alla muru sisse, kust tavaliselt kõige varem lumi sulama hakkab aga ilm mängis vingerpussi ning sel aastal laius seal pikka aega suur lumeväli, mis alles nüüd taandumise märke näitab.


Täidisõielised lumikellukesed olid samuti pikalt lume alla mattunud ja alustasid 15. märtsil


Igal aastal varajane armeenia sügislill `Tivi`piilus juba ammu jää alt aga avas õied 17. märtsil.


Võrkiiristest on samuti mõned varajasemad kui teised, kõige esimene õitseja on juba aastaid sort `Down to Earth`. Õievärv on tal ka huvitav, kui ei tea, mida otsid, ei paista musta mulla taustal pruunikad õied silmagi. Ka pildile püüda on neid raske.











Iga kevad on täis värskust, elevust ja uut lootust, minu lemmikaeg on algamas.



Neljapäev, 3. märts 2022

Esimesed 2022

Nagu juba aastaid, saab esimese õitseja tiitli talvise lumekupu sort `Schwefelglanz`, õied avanesid 28. veebruaril.









Teistel veel õied avanenud pole kuigi piilutakse siit ja sealt. Vägev on see läbi jää murdmine, kevadel on tohutu jõud!








Teisipäev, 15. veebruar 2022

Seemnevarude inventuur - tomatid

 Veebruar on just paras kuu, et olemasolevad seemnevarud läbi vaadata ja uusi valides netipoes mõõdutundetult liiale minna. Külvamiseks on veel vara, kuna mul taimehakatistele piisavalt valgust pakkuda pole, siis olen esimesed suvelillede külvid teinud naistepäeva paiku või lausa märtsi keskel, see on just paras aeg, et taimed aknast tuleva vähese valguse ja ainsa kasutuses oleva taimelambi abil liiga välja ei jõuaks venida.

Kõige rohkem katsetamist on igal aastal tomatitega, leidub ju igasuguseid uusi sorte, mida tahaks proovida. Kokkuvõttes tähendab see seda, et poolikuid pakikesi tomatiseemnetega on ohtralt, ikka on aga vaja ka uusi juurde tellida. 


Igal aastal olen kasvatanud Mallet, Tolstoid ja Black Cherryt, need sordid on meie pere lemmikud. Nagu ka üks nimetu oranžitriibuline vene sort, mille seemneid tuttavalt sain, see on samuti väga maitsev. Pilti meie peres Triibikuks kutsutavast sordist kahjuks pole, õnneks pole ta vist F1, igal juhul on ise võetud seemnest tulnud järglased kõik ühtviisi head. 

Kollastest tomatitest maitseb mulle Golden Sunrise, seda olen mitmel aastal kasvatanud, Cream Sausage on maitse poolest keskpärane aga see-eest kannab palju ja tundub väga vastupidav, viljad on tugeva koorega, panin eelmisel suvel paar taime ka õue kasvama ja õnnestus hästi.


Ka sõpradelt sain eelmisel aastal tomatiseemneid, mida katsetada, üks neist kandis lahke seemnejagaja sõnul nime Jefferson, maitse oli päris hea,  kuigi lihatomatid pole kunagi minu lemmikute hulka kuulunud. Eelmisel aastal proovisin ka Hiiumaa Rohelist aga kuigi põnev pärandsort, siis minu maitse jaoks liiga magus. Ühel õigel tomatil peab ikka parasjagu haput maiku ka olema.

Sel aastal proovin uute sortidena neid:


Lõppkokkuvõttes läheb iga sorti ju kasvuhoonesse 1-2 taime. Mul on küll suur kasvuhoone aga reaalsus on tavaliselt ikka see, et ettekasvatatud tomatitaimi saab nii palju, et jagub igal aastal ka sõpradele-naabritele jagamiseks.

Neljapäev, 7. oktoober 2021

Kaunis sügis

 Täpselt nagu kevadel on oluline kõik rohelised idud ja esimesed õied üles pildistada, kutsub ennast jäädvustama ka kuldne sügis. Värvirikas ja päikseline sügis on kevadise värskuse kõrval üks mu lemmikaegu. Ja oligi viimane aeg fotoklõpsud ära teha sest tänaseks on tugev tuul juba poole selle ilust minema puhunud.




Õisi leidub veel küllaga. Eriti tubli on Tiilt saadud madal aster, õitseb juba üle kuu aja ühtviisi kaunilt, nime olen kahjuks unustanud küsida.


Ka krüsanteemid on juba kaua silma rõõmustanud, punased ja valged alles alustavad





















Sügiskrookused on küll õrnad ja kipuvad igal ettekäändel murduma aga moodustavad kauneid värvilaike, sel aastal leidsin ühe õie keset muruplatsi.



Hostade lehed võtavad aina kaunemaid toone ja kukeharjad õitsevad kaunilt


Mõni aga arvab, et ikka veel on suvi



Oleks vaid kauem neid ilusaid sooje sügisilmu, pori ja kaamost mahub ühte aastasse niigi palju.















Neljapäev, 30. september 2021

Tehtud!


 Nüüdseks on tempolt hullumeelne kevad ja suvi jäänud seljataha. Oli isegi veidi hea, et koroona tõttu lükkusid viimased kooli kaugõppesessioonid suvesse ja lõpueksam sügisesse. Kuna kevadel oli töö juures eriliselt kiire periood, oleksin muidu ilmselt päris hätta jäänud. Nüüd aga jäid muude asjade kõrvalt vaid keraamika, aed ja see blogi unarusse. Ju jõuab!

Kooli lõpetamisest on isegi veidi kahju, igakuised õppesessioonid Luual kujunesid harjumuspäraseks elu osaks ja kursusekaaslastest on saanud head sõbrad. Koos sai taimi määratud, Paali kasvukohatüüpide klassifikatsiooni käes vaeveldud, loomade jälgi uuritud, rabamatkal arbuusi tassitud, lõkkel toki otsas muna küpsetatud ja oh-kui põneval-koolitusel üksteise peal esmaabi andmist harjutatud.


Ka lõpueksam oli paras väljakutse. Kui taimi-seeni-putukaid on nii tööelus kui koolitundides varemgi õpitud siis eksamikomisjonile tehtava matka teemaks loosirattast tõmmatud "Oh neid närilisi!" muutis esialgu päris nõutuks. Aga mugavustsoonist väljatulek teeb tihtilugu vaid head ning hiirlaste ja hamsterlaste elu on peale eksamit tükk maad selgem.


Aed on sel aastal pidanud omapead hakkama saama. Kui jõuan, teen sügisel veel veidi rohimistööd, kui mitte, loodan sellele, et lumi peagi kõik mu tegemata tööd kinni katab. Uuel aia-aastal uue hooga.

Mõne selge päeva ja külma ööga on sügisvärvid kohale jõudnud ja krookused õied avanud. Sügis on ilus!


P.S Kuna küsimusi tekitas toki otsas muna küpsetamine siis muudan postitust ja lisan pildi :)


Kui kõik algusest ära rääkida, nii nagu oli, ei ole tegu niivõrd adekvaatse söögivalmistamismeetodiga (kui tegu pole just ellujäämiskoolitusega, leiab matkaja tavaliselt ikka normaalsema meetodi muna tarbimiseks) kui matkajuhtide meelelahutusega.  Eks meiegi ta suurest uudishimust ette võtsime, et mida ja kas ja kuidas. Valmistamise õpetus: tuleb ettevaatlikult toorele munale mõlemasse otsa augud teha, peenike tokk läbi pista ja lõkke kohal ühtlaselt küpsetada. Kes osavam, sellel õnnestub, kes vähem osav, selle muna kukub tuha sisse või plahvatab. Lõbu ja põnevust kui palju! Meil õnnestus suuremal osal proovijatest ikka muna pärast ära süüa.






Reede, 21. mai 2021

Kevadised üllatused

 Tasapisi hakkavad õisi avama kõrvikpriimulad (Primula auricula) ja pehmekarvane priimula (Primula × pubescens). Looduslikult kasvavad kõrvikpriimulad Alpides ja ka Tatrates, armastavad valgust aga mitte otsest päikesepaistet. Minu aias kipub nende jaoks olema natuke liiga kuum ja kuiv aga päris ilma kõrvikuteta ka ei saa, kohe kuidagi ei saa. Pehmekarvane priimula on karvase priimula ja kõrvikpriimula hübriid.

Kõige kauem on aias kasvanud ema käest saadud nimetu kõrvik.


Mõned aastad tagasi tellisin talle seltsiks pehmekarvase priimula sordi `Exhibition Yellow`. See on kasvult tõeline hiiglane ja vars hakkab vaikselt juba peenemat puutüve meenutama. 



Kõige varajasem on kõrvikpriimula sort `Eden Fanfare`. Ta on minu meelest täiesti võrratu - kõrvikutest kõige varajasem rikkalik õitseja, nüüdseks on tema juba lõpetanud.


Paar uut sorti tellisin ka eelmisel aastal. Kõik veel ei õitse aga näiteks `Sirius` on ka väga kena.


Küll on hea, kui sul on üks kamp sõpru, kes on samasugused aiahullud kui sa ise. Eelmisel aastal tundus mulle, et paari uut sorti kõrvikpriimulaid oleks hädasti aeda juurde vaja. Kohe väga hädasti. Sai siis sõpradele see soov kõva häälega välja hõigatud ja lahkelt leidis mitu kõrvikpriimula pojakest tee aeda. Nüüd on põnevust kui palju kui uued taimed tasapisi õisi avavad. Kui keegi oma lahke annetuse juurde ka nime oskab lisada siis olen väga tänulik, praegu nimetud.

Tema tuli minu mäletamist mööda Taga talust

Ja see vist Futu käest? No küll on ilusad!


Sarnane ema käest saadud priimulale aga õiesüdamik kollasema tooniga 


See on ka kollase südamikuga aga õis on punase tooniga


Ja neid on veel...



Aitäh teile, kallid sõbrad!