Reisisellid - lasteta Lätti

Puhkuse teine pool läks reisimisele ja niigi rohtu kasvanud aed pidi veel mõnda aega ise hakkama saama. Kõigepealt käisime kahekesi traditsioonilisel suvisel Läti reisil. Lapsed said mammaga aega veeta sest neil on tekkinud hirm pika autosõidu ees.

Lihtsalt üks teeäärne mõis. 1860 aastal ehitatud Odziena mõisa peahoone hävis tules 1905. aastal

Reisi plaanides sai seekord kaardile tõmmatud ringe kohtade ümber, kuhu me eelmistel reisidel veel sattunud ei olnud, ehk siis valgete laikude likvideerimise reis. Nüüd peaks kuue suvega küll Lätile tiir peale olema tehtud, vaid Dundaga loss jäi meil vaatamata. Ka Jurmala spas pole käinud, ehk lähme talvisel ajal koos lastega.

Ma mõtlesin, et väga pikka reisikirja siia kirjutama ei hakka, kesse viitsib lugeda aga läks vist ikka nii, et reisimuljed on veel liiga eredad ja värsked. Avastasime näiteks Kokneses tõelise kurioosumi - Läti iseseisvusele ja ajaloole pühendatud 22 hektari suuruse pargi Saatuse aed. Pargi rajamine on veel pooleli, osa valmis riigi sajandaks sünnipäevaks aga suur osa tööd on veel ees. Mastaabid on tohutud. Kui interneti piltidelt jättis see pigem veidra ja nõukogudeaegseid memoriaale meenutava mulje siis kohapeal mulle meeldis, isegi ehitusjärgus olevana. Ka külastus oli nutikalt korraldatud - külastamise eest tasu ei võeta, küll aga tuleb maksta auto parkimise eest.

Puid on istutatud palju, nii organisatsioonide kui eraisikute poolt, kohati ehk liigagi tihedalt.

Siia tuleb memoriaal Vaikuse maja, mälestamaks 600 000 repressioonide ohvriks langenud lätlast

Arhitekti visiooni näeb infotahvlilt

Ala keskel on tohutu suur "vallikraaviga" (Pisarate jõgi) eraldatud amfiteater. Kivivalli võib igaüks viia kivi oma küüditatud lähedaste mälestuseks, valli ette on omavalitsuste poolt istutatud 40 tammepuud. Pildilt ei saa ilmselt arugi kui tohutu suur kogu see ala on

Daugava äärde rajatud terrass vaate nautimiseks

Vaade oli tõesti aus

Lisaks ehitatakse parki keskust, kus tutvustada läti ettevõtjaid ja disaini, kohalikke kunstnikke ning nende teoseid, saab pidada konverentse ja kohvik ja muuseum tulevad ka. Ühesõnaga äärmiselt ambitsioonikas ja pikaajaline projekt. Tasub külastamist isegi pooleliolevana.

Millegipärast oli meil käimata ka Liepaja linn. Ajaloohuvilistele soovitan sealset muuseumi, mis on rajatud juba 1935. aastal. Mulle väga meeldis, välja arvatud ehk Läti stiilis tööpuuduse leevendamise meetodid. Nimelt on muuseumi igas toas tüütu tädi, kes sind kullipilgul jälgib ja uksel piletit küsib, nagu sul oleks kuidagi olnud võimalus eelmisest kolmest toast ja tädinäolisest kerberosest  mööda pääseda ilma sedasama õnnetut piletit näitamata. Muuseumi esimesed ruumid olid veidi vanamoelise ja puhtalt lätikeelse ekspositsiooniga kuid keldrikorrusel oli äärmiselt huvitav (ja paralleelselt ingliskeelne) näitus Lõuna-Kuramaa ajaloost ja inimestest. Põnevalt oli jutustatud erinevatest kommetest ja traditsioonidest seoses inimese sünni ja matustega aga ka näiteks laupäevase saunaskäigu ja jaanipäevaga seotud kombestikust.

Liepaja linn ise oli mitmekesine, leidus nii vana kui uut arhitektuuri.

.

Muide, see viimane ei ole punamonument vaid 2000. aastal rajatud mälestusmärk 1950. aastal alla tulistatud Ameerika lenduritele.

1893-1906 ehitati Liepaja rannikule massiivsed kaitserajatised.  Juba 1908 osutusid need ebavajalikeks ja lasti osaliselt õhku.  Hea võttekoht mõnele katastroofifilmile.

Aizpute linnake pani mõtlema, kui suur roll on mingist kohast mulje kujunemisel sealsetel inimestel. Nagu turistid ikka, seadsime kõigepealt sammud infopunkti ja muuseumisse. Infopunktis istus lõbus seltskond omavahel lobisevaid keskealisi sõbrannasid või töökaaslasi, kes teatasid lakooniliselt, et näete, meie muuseumituba on seal, palume 1.50 pileti eest ja peale raha kasseerimist tõmmati infopunkti uks nii kähku ja konkreetselt kinni, et kadus igasugune isu linnakese vaatamisväärsuste kohta midagi küsida. Säh sulle turismiinfot!

 Vaatasime ära suhteliselt õnnetu ekspositsiooni ja seejärel jäin maja ees infopunkti eestkojast leitud turismikaarti uurima, et omal käel vaatamisväärsused üles leida.

Korraga hõikas keegi tervituseks ning mööda kõndinud noormees jäi osavõtlikult minu kõrval seisma ja küsis heas inglise keeles, kas mul on abi vaja, et ma niimoodi nõutu näoga kaarti vaatan. Saime põhjaliku ülevaate linnakese huvipunktidest, jutu käigus selgus, et lahkel abistajal on samas hoones oma veinikelder. Et kui huvi on, siis ta võib meile ka näidata.

 Loomulikult oli meil huvi, ma olen küll veinisõber aga pole varem üheski veinikeldris käinud. Jutt jooksis meie teejuhil hästi ja edasi läks külaskäik väga loomulikult üle veini degusteerimiseks. Valmistusin vapra näoga valetama, et head inimest mitte solvata, juhuks kui tema veinimeistri võimed giidivõimetele alla jäävad aga veinid oli tõeliselt head! Tegelikult olid mustsõstra ja arooniaveinid parimad marjaveinid, mida ma üldse kunagi proovinud olen. Aga ka rabarbri ja pihlakaveinid olid mõnusad. Nii et teen siinkohal toredale ettevõttele reklaami  https://www.aizputesvins.lv/.

Lõppu veel paar pilti Läti väikelinnadest. Ei tea, mis järgmiseks põhjalikult ette võtta kui Lätile ring peale tehtud. Leedu? või hoopis Soome?

Ja juba jõudiski juuli

Ma tean küll, et üks postitus kuu kohta on häbiväärne laiskus aga mis teha, ju siis olen jälle liiga suure tüki tegemisi ahnitsenud nagu mul kombeks on. Keraamikategemise isu on kogu täiega tagasi, kangastelgedel on mul korraga pooleli kaks tööd, üks kaltsuvaip käsitöömaja suurtel telgedel, lisaks üks väike uudishimust ajendatud projekt väikestel lauatelgedel kodus, aed vajaks rohimist, lapsed kasimist ja kes küll leiaks aega, et ükskord Kaisa lugema õpetada, ammu oleks aeg. Olen siiani lähtunud põhimõttest, et õpetada tuleb siis kui lapsel huvi tekib ja praegu näen, et oleks just õige aeg - vaene laps "loeb" mul raamatust püüdlikult küll pilte, küll mustreid. Aga hea küll, täna siis tuleb vähemalt kaua edasi lükatud blogipostitus.

Ega midagi uut nagu polegi, väljas on suur suvi ja põud nagu ikka. Eelmise aasta vihmavaene suvi on "paraadpeenra" taimedele paraja põntsu pannud. Liiliate noored pungad said lisaks veel kevadel korraliku sahmaka öökülma ja on tõeliselt nirud. Isegi hiigelsuurest vanast krookusliilia puhmast, mis aias ammu enne meie siiakolimist kasvas, on järel kaks kehva taimekest. Ainsana tunneb ennast hästi Tiialt saadud `Ballroom`

Kuigi sellelt pildilt näha pole siis rasketest tingimustest tulenevalt on tühja ruumi peenras kõvasti, olen katsunud seda lootusrikkalt mitte täis istutada sest ehk on järgmine aasta parem ja taimed kosuvad veel. Aga kes teab - ka see suvi on vihmavaene, juulikuus oli üksainus korralik sadu, nii et kastmiseta ei pääse.

Huvitaval kombel hävisid talvel kõik mu pisikellukad, täiesti tühi plats. Arvasin siiani, et nad on kiviktaimlas suhteliselt lollikindlad, paljunevad teised küll usinasti. Aga kui tingimused on ühtedele ebasobivad, siis teised jälle rõõmustavad. Nelgid näiteks on sellise kuivaga vägagi rahul.

 Maadjas viigikaktus ajas endale 12 uut lüli, vaadates tema kasvukiirust, pean hakkama varsti teda kärpima või kivilat tühjaks kolima.

Mulle tundub, et lahendasin katse-eksitus meetodil ka taevassinise laugu saladuse. No ei tahtnud ta mul õitseda, kasvatas ainult terve pinu tütarsibulaid ja lehti. Ilmselt tuleks seda tujukat tegelast igal aastal sarnaselt peenematele tulbisortidele üles võtta, igal juhul mul õitsesid peale seda jälle kõik mahapandud sibulad.

Kuna on nii kuiv, siis jäi ka jaanipäevalõke igaks juhuks süütamata, nüüd aga selgub, et seda risuhunnikut ei saagi mõnda aega liigutada sest kusagil seal vahel on ilmselt aed-lepalinnu pesa. Igal juhul sõimab ta mind kiigeposti otsast iga kord kui ma aias liigun ja kui keegi lõkkeaseme juurde eksib, kukutakse lausa pikeerima.  Ju see lepalind ikka omas keeles Sammalhabeme sõnu kordab, et: "Linnupesa juures ei kõlba kõva häälega rääkida, olge ometi pisutki peenetundelisemad!"  Arvestades aiast läbimarssivate kasside hulka, on tegu vapra ettevõtmisega.

Juudas - juba juuni!

Aeg kipub kevadel edasi tormama nagu segane, kaks nädalat puhkust kadusid nagu mutiauku. Eks oma osa sellest sisustasid ka tuulerõugetest ja briljantrohelisest täpilised lapsukesed.  Kaisa oma tuntud põhjalikkuses võttis asja ikka tõsiselt ette - tal oli neid punne kõikvõimalikes kohtades ja jalad-käed oleks südamerahuga võinud üleni roheliseks tõmmata.

Kuna rohelisetäpiliste lapsukeste kõrvalt linnaluba ei saanud, tuli puhkus raamatute seltsis ja aias veeta. Mitte. et mul midagi selle vastu oleks. Esimene korralik rohimisring sai aiale peale, kasutaimed maha ja kasvuhoone korda. Tuli mõnda aega kukalt kratsida ja mõelda, mida ma küll mõtlesin, tellides talvel kolm uut hostat. Õnneks tuli meelde, mis projekt meeles mõlkus. Käisin korra jälle ülimõnusat praakkivide mäge sorteerimas ja kuna käru parasjagu käepärast polnud, sai ära toodud täpselt nii palju kui pagasiruumi mahtus ja julgus autot koormata lubas . Korra tuleb see sõit veel ette võtta, et teine pool projektist valmis teha.

Esiplaanil veidi udusena Tsiililt kingiks saadud suureõieline haldjatiib `Rubinkrone`. Väga õnnelik ta kuivas pole aga elus ja õitseb kenasti. Kuna esimene katsetus kohe saba ei andnud, julgeks vist isegi veel mõne  haldjatiivaga proovida. Kasvõi nime pärast, kuigi nad on ka muidu kaunid ja õhulised taimed. Nagu sõnajaladki

Aga üldiselt olen ma siin kõvasti puid ja põõsaid istutanud: kaks elupuud, ühe pihlaka, roniroosi Lykkefund, kaks `Aspirini`, kaks budleiat, aktiniidia, altai sinienela ja näärelehise kibuvitsa. Kõik ei tule vist ühe hooga meeldegi. Viimasel ajal vaatan ihaleva pilguga sireleid. Uskumatu, mõnes kohas tegelen ju siiani võsude väljajuurimisega. Suurusehullustus, ma ütlen!

külm-soe-külm

Mai alguses asendus kevadsoe paari vägagi jaheda nädalaga, vahepeal pottidega kasvuhoonesse viidud tomatid ja suvelilled kolisin tagasi verandale. Lörtsi ega lund meie kandis ei sadanud küll aga tuli paar korda peenikest rahe moodi ollust.

Verandal on taimedega muidugi oma häda, sel aastal nimelt on meid "õnnistatud" erilise sipelgarikkusega, lisaks sellele, et naabri aeda on tekkinud kuklaste pesakuhil ja nad ka meie murul usinalt ringi toimetavad, tekib igasse verandale viidud potti koheselt murelaste uus kodu. Oeh, häda nendega! Rohkelt tundub olevat ka lepatriinusid aga selle üle on loomulikult ainult hea meel.

Millegipärast kehtib tavapärane Murphy seadus, et kui pärast tööd oleks aega aias midagi teha, siis pöörab õhtuks ilm vastikult külmaks, sajab vihma (mille üle siinkandis tuleb muidugi ainult tänulik olla) või on muidu "kärss kärnas ja maa külmunud".

See seltsimees Murphy tundub üldse olevat üks äärmiselt ebameeldiv tegelane. Näiteks peaks mul praegu olema puhkus. Puhkus, kus ma plaanisin kõigepealt aias peenrad korda teha ja siis kodunt jalga lasta kuhugi savikotta toimetama või aalujate aedadesse. Ja tegelikkus? Lindal tuulerõuged ja mul endal järjekordne seljavalu-periood. Aitäh, härra Murphy, kus need hädad paar nädalat varem selle ilge külma ajal olid, kui nagunii keegi nina välja ei tahtnud pista? Talvekuude hilisõhtuni kestnud töötunnid ja raamatu valmimise heaks ohverdatud nädalavahetused annavad siiani tunda ja väsimus suur.

Endale tundub, et puid-põõsaid mul aias eriti polegi aga kui külla tulnud Mammaga nad kevadiseks korrastuseks ette võtsime, kulus õunapuude lõikamisele, sõstra ja tikripõõsaste noorendamisele ja eelmise kuiva suvega kannatada saanud tuhkpuuheki korrastamisele terve päev. Lisaks andsid lõplikult alla ka mu oksakäärid, mis sellisele hoogtööle vastu ei pidanud.

Istutada ja rohida oleks aias rohkem kui küll aga las ta siis olla. Loeme hoopis raamatuid ja maalime briljantrohelisega lapsele täppe.

Sinilillepalavik

Nüüd võib öelda, et aiahooaeg on tõeliselt avatud. Laupäeval käisime aalujate kambaga esimesel aiakülastusel, ühes tõeliselt vägevas alpiaias, kuhu mina sattusin esimest korda. Uurimist-vaatamist-küsimist oli palju, sinililled, kivirikud ja karukellad õitsesid, lahke perenaine tutvustas aeda ja peale seda sai kohvitatud ja koogitatud ja jutustatud. Imetore!

 Tee peal vaatasime veel kolm varakevadist aeda üle ning vana paha Kesse, kes eelmisel aastal terve pinu alpitaimi istutamata jättis ja pottides üle talve hoidis, korjas ikka üht-teist näppu ka. Nii et kui mina Futu juures oma nodi autosse tõstma hakkasin, jäi kaasatulnud taimekoguste üle ainult ahastavalt pead vangutada. Terve tänase päeva ma siis istutasin ja istutasin ja siis veel natuke istutasin. Hea, et vähemalt see-ei-ole-peenar sügisel peenraks vormistatud sai.

Sellessamas toredas alpiaias tabas mind taas sinilillepalavik. Küll oli seal igasuguseid põnevaid roosasid, siniseid, lillasid toone, topeltõiega ja ilma tolmukatega sinililli. Futu juurde jõudes tegime ühe käigu tema sinilillemetsa ka aga midagi väga põnevat silma ei jäänud, niisama toredad eri siniste toonid ja üks roosakasvalge puhmas ka vahelduseks. Ja muidugi mõnus jalutuskäik kevadises metsas laulurästa viiside saatel.

Täna tegin istutamise vahel sinilillepalaviku leevendamiseks tiiru Märta aias. Küll tal on ilusad suured puhmad eri tooni sinililli. Osa nendest toredatest sinilollikestest tõi aeda juba Märta isa oma metsaskäikudelt.

Igal juhul tundub, et sinilillepalavik on nakkav. Ei läinud kaua, kui seadsimegi sammud sinilillemetsa, et Märta isa kunagised sinilille- salapaigad  üle vaadata. Esimene salakoht oli roosade sinilillede mets. Roosat tooni sinililli oli siniste vahel palju, jalutasime ja imetlesime. Teises salapaigas olid aga hoopis huvitavad õied, pikkade õielehtedega -  "nagu klaverimängija sõrmed", arvas Märta. Lisaks oli seal "sinilollikestel" õielehti 8-10, lõpuks leidsin lausa peaaegu, et topeltõielise vormi

Huvitav on see sinilillemaailm. Kasvõi mu oma aiaäärsed valged sinililled pole lihtsalt valged, vaid igaüks on isemoodi tooni ja õitega.

Tõeline sinilillepalavik!

Aprill, aprill

Esimene suur õitsemislaine aias on läbi ja uus algamas. Lumekupud ja lumikellukesed õitsevad jahedate ilmadega pikalt, isegi praegu pole nad varjulisemates kohtades veel õitsemist lõpetanud.

Eranthis hyemalis `Guinea Gold`

Huviga sai oodatud, millal avab õied talvine lumekupp `Flore pleno`. Päris armas tegelane.

 Eranthis hyemalis `Flore Pleno`

Esimene õitseja, talvine lumekupp `Schwefelglanz`on nüüdseks lõpetanud aga üllatuseks avastasin, et ta on eelmisel aastal usinalt seemneid laiali poetanud. Põnev, mis sealt titemerest tulemas on, Internet väidab, et võib sordiehtsat järelkasvu seemnest anda küll.

Krookused ja võrkiirised on nüüdseks lõpetanud, teatepulga võtavad üle sinililled. Esimesena transilvaanlased ja siis harilikud sinililled. Kuigi sinilille puhul on alati asi harilikust kaugel - kuidas küll nimetada harilikuks taime, mis särab ja sillerdab aia ääres sinise, lilla, roosa ja valge eri toonides ja varjundites.

Transilvaania sinilill `Alba`(Hepatica transsilvanica `Alba`)

Transilvaania sinilill `Lilacina`(Hepatica transsilvanica `Lilacina`)

 Transilvaania sinilill `Harvington Blue`(Hepatica transsilvanica `Harvington Blue`)

Sinine täidisõieline sinilill kahjuks nähtavasti talve üle ei elanud, vähemalt praegu pole mingit elumärki näha aga roosaõieline on alles.
 

 Ka kivilas on küll esimesed värvilaigud hääbumas aga kohe alustavad uued nagu näiteks suur karukell.

Pulsatilla grandis

Ümaralehine kivikress meeldib mulle ka väga aga ta jäi iga aastaga viletsamaks. Eelmisel aastal noorendasin ja istutasin teda mitmesse kohta laiali, nüüd õitseb jälle ilusasti.

 Aethionema rotundifolium

Sama ilus lilla varakevadine kiviktaimla kaunistaja on maadjas litterhein. Külvab ennast kui segane aga kuna teda on ka lihtne välja rohida, siis pole probleemi.

 Thlaspi stylosum

Siiani on ennast ilusatsi külvanud ka punane nõmmkann, mis on tore sest muidu ta väga pikaajaline ei tundu olevat, siis on vähemalt järelkasv olemas.

 Androsace carnea

Aga üldiselt on ikka veel liiga tuuline ja külm, et pikemalt aeda kisuks, kui lühike jalutuskäik kevadõite imetlemiseks. Kui vahepeal sooje ja ilusaid kevadilmu jagati, olin mina õpilastega Lahemaal metsas. Ilus ilm kulus muidugi sellele matkale ka ära, nii et ei saa nuriseda. Kevad alles ees.

Esimesed õitsejad vol. 2 ehk postitus statistika huvides

Kuna olen viimased paar aastat esimesi õitsejaid järjekorda ladunud, jätkan tradistiooni. Hiljem on tore vaadata, millal mingi taim just õitsema hakkas ja kui vara kevad saabus.

Kolmas koht armeenia sügislill `Tivi` 15. märts

Kui nüüd just mitte arvestada "umbrohtu". Olen jätkuvalt seisukohal, et umbrohi on väga subjektiivne mõiste sõltuvalt sellest, kus mingi tegelane parasjagu kasvama on hakanud. Näiteks antud kasvukohas ei ole lume alt välja sulanud kannike umbrohi, samas võib ta selleks paari kuu jooksul muutuda, kui ma nii otsustama peaksin.

Aga kui isehakanud lume all õitsejad välja arvata, leidsin 18. märtsil aiast päris mitu õitsejat, märtsikellukesed näiteks:

harilik lumikelluke `Blewbury Tart`18. märts

Ka esimene harilik lumikelluke `Wasp` piilus lume alt

Mängisin ettevaatlikult veidi arheoloogi ja ennäe... kuigi on teada, et nad nii teevad, on see lume all õitsemine igal kevadel jätkuvalt hämmastav.

Ka aed-kumekupp `Guinea Gold` oli täiesti olemas

22. märts avasid õied lumeroosid

dalmaatsia krookus  `Claret`

ja harilik lumikelluke

Väga palju sõltub ikka sellest, kuhu aedniku käsi sibulaid tippinud on, päikselisematele kohtadele sattunud sibullilled ärkavad tunduvalt varem kui need, mis veidi varju jäänud. Aga õitsejaid aias juba on, esimene uimane porikärbes armeenia sügislillel toimetamas - tundub, et aed on ärganud.