Neljapäev, 4. august 2022

Kolm põlvkonda vanal heal Rootsimaal, II osa - muuseumirotid

 Näoraamatus avaldasid sõbrad ettevaatamatult soovi ka muuseumikülastustest rohkem kuulda. Ise te seda tahtsite, olge siis valmis pikemaks lugemiseks :)

Oleme perega suured ajaloo-, pärandi- ja muuseumisõbrad. Nii sai ka Rootsimaal selle pilguga usinalt ringi vaadatud. Tänapäeval pole muuseum ammu enam koht, kus tolmusesse talutaresse on vana koli kogutud ja sissepääsule nöör ette tõmmatud, mille tagant igavlevad külastajad riiulil unustusse vajunud puidust õllekappa võivad piiluda. Vastupidi, enamasti on just muuseum see koht, kust võõras riigis saada põnev ülevaade mingi paiga loo ja inimeste kohta. Ehk siis - koht, kust alustada.

Mis mulle eriti meeldis Rootsis külastatud muuseumide juures, oli see, et paiga looga ei olnud kinni jäädud mingisse kindlasse ajastusse vaid tuldi julgelt tänapäeva välja. Nii moodustasid maastik, loodus, inimesed ja aja kulg üheskoos terviku.


Saami käsitöö näitusel Ajtte muuseumis oli rohkelt välja pandud saami käsitööd, mida põhjasaamid kutsuvad duodji. Näha võis uhkeid saami vöösid traditsioonilise riietusega kandmiseks aga ka koorma sidumiseks või seljakotirihmadeks....


...uhkeid luust ja sarvest nikerdatud noatuppesid, toose ja lusikaid. Muster lõigati noaga ja värviti sanglepa koortega punakaks.


Tetri kujutavad luust toosid


Kase juurtest punuti vorme põhjapõdrajuustu valmistamiseks, soolatoose ja korve.


Juustuvorme tehti ka puidust, kas pole ilusad? Kui lehmapiim sisaldab keskmiselt 3,8 % rasva, siis põhjapõdrapiim 22,5%. Küll aga saab lüpstes seda väärt kraami ühelt loomalt alla liitri päevas.


Põhjapõtrade rakmeid ja nahkesemeid kaunistati tina ja hõbeda sulamist niidiga. 20. sajandiks oli see oskus pea täielikult kadunud, õnneks leidus käsitööline, kelle ema veel peent tööd mõistis ja kes oskuste edasiandmise ja koolitamise oma südameasjaks võttis. Nii on tänapäeval vanad töövõtted taas au sees.


Saamid vahetasid nahka, karusnahka, kuivatatud kala ja põhjapõdrajuustu turgudel villa, soola ja muu vajaliku vastu, mida nad ise ei tootnud. Kogu saadud tulu investeeriti hõbedasse, olgu siis uhkete kraele kinnitavate kaunistuste, vööde, lusikate või peekrite kujul. Hõbeesemed osteti Norrast või Rootsi rannikulinnadest hõbedaseppadelt. Küll aga nikerdati vahel luust, sarvest või puidust valmis mudel, mis sepale eeskujuks anti.


Saami rahvuslike kostüümide kraed on eriti uhked. Pisikeses Arjeplogi linnas asub Hõbedamuuseum, kuhu on 1960. aastatest alates kokku koondatud suurim saami hõbeda kollektsioon. Pildil olev kaelus kuulus Sara Brita Steggole


Ülemisel fotol on Sara Brita sama kaelust kandmas ja alumisel on ta perekonna väärtesemed edasi pärandanud oma tütrele Brita Mariale.



Mulle meeldib, kui muuseumis pole lihtsalt vitsikud või totsikud vaid igaühel nendest on ka oma lugu, side mineviku ja esivanematega. Ja Rootsimaa muuseumidest võis leida põnevat ja meie jaoks harjumatut nagu näiteks sarvest tehtud lutt, kuivatatud põhjapõdraveri toiduainena, väike nui kalamarja katkitampimiseks, et sellest pannkooke teha (kalamarjakooke on tehtud ka Alutagusel aga sellist spetsiaalset nuia nägin mina esimest korda) või siis matusekompvekid. Rootsis kingiti nimelt matuselistele kurval päeval kompvekke, mis polnud mõeldud söömiseks vaid kurva päeva meenutamiseks. Kahjuks ma ise neist pilti ei teinud aga laenan ühe Internetist


Ja kui te nüüd küsite, et mida küll tegid meie 10- ja 8-aastane, sel ajal kui meie süvenenult vana hea Rootsi ajalooga tutvusime, siis vastus oli, et tutvusid samuti muuseumidega...

keetes saami onnis teed...


....püüdes põhjapõdrarakendiga kihutades väikest palli pesasse ajada


...müües üksteisele turulettidelt kuivatatud kala, põhjapõdrajuustu ja muud vajalikku, joonistades kaljujooniseid, või püüdes mängusääski, mida imiteerisid vastiku pinina saatel tööle lülituvad lambikesed.


Aga need olid vaid mõned killukesed külastatust, soovitan soojalt:

ja tagasiteel jõudsime ka Kesk-Soome muuseumisse ehk KEMU-sse, mis jättis igavale kodulehele vaatamata ääretult sümpaatse mulje ja oleks väärinud pikematki külastust kui tunnike, mis meil enne sadama poole edasikimamist aega oli.










Kolmapäev, 3. august 2022

Kolm põlvkonda vanal heal Rootsimaal. I osa ja sissejuhatus

Kui kõik jällegi algusest peale ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, kuidas Jürgen käis välja hullumeelse plaani, et võiks ükskord sõita ümber Läänemere. Loomulikult mitte tervet marsruuti korraga aga etappidena. Ma pole küll jätkuvalt selles ambitsioonikas plaanis ülemäära kindel aga kui sellesuvise reisi planeerimiseks läks, võtsin keskpunktiks Botnia lahe. 




















Kuna mind on alati põhja poole tõmmanud, siis sai Botnia äärest veidi kaugemale ka mindud, et oleks ikka kas või laugeidki mägesid ja tundrut, murakaid täis soolapikesi, leesika ja põhjala pisikeste pajude vaipu jalge all ja sõiduteel kakerdavaid põhjapõtru. Nii et selline see meie marsruut seekord sai.


Kuigi meie kolme põlvkonna matkaseltskonnas polnud ei noorusest nõtru ega vanadusest väeteid, reisisime seekord mugavalt, see tähendab et tsivilisatsioonist kaugele ei matkanud, ööbisime hotellides ja ise söögitegemisega ennast vaevama ei hakanud. Kui välja arvata "Mamma restoran" ehk auto pagasiruumis olev võlukast hea ja paremaga põnnide äkitselt tekkinud nälja kustutamiseks. Kõik mammad ju teavad kuidas lastel söögikohas kõht ruttu-ruttu täis saab aga millegipärast tund aega hiljem kõige ootamatumas kohas taas näljasurm silme ees tundub olevat. 

Tagantjärele vaadates oli meie reis 8-aastasele ehk veidi liiastki, Kaisa jaoks oleks teekond paar päeva lühem võinud olla sest viimastel päevadel oli ta minu meelest juba hommikul üles tõustes väga väsinud ja lötsis moega. Aga mis teha  - veidigi põhjamaa moega maastikule jõudmiseks tuleb tubli tükk maad läbida.




Reisi planeerimisest ka paar sõna. Minu üllatuseks on (Põhja?)-Rootsi turisminduse koha pealt vanamoodne riik, Internetist naljalt vaatamisväärsuste ja matkavõimaluste kohta infot ei leia. Kui on olemas rootsikeelnegi lehekülg, mida google translate-i abil söödavaks teha, on vaene turist õnnega koos. Midagi leiab valdade (kommun) rootsikeelsetelt kodulehtedelt. Aga üldiselt tundus kehtivat põhimõte  "kohalikud teavad ju ise ja teistel pole vajagi!"

Juba koha peal olles olid kõik infopunktide töötajad aga loomulikult väga sõbralikud ja abivalmid, vähesele inglise keele oskusele vaatamata. Samas jõudsime ka mõnest huvitavast kohast (kaljujoonised) mööda sõita sest me lihtsalt ei teadnud, et need meie teele jäävad.


Aga eks ta ole - suurriigi asi. Võtsin reisile kaasa Tõnis Arnoveri raamatu "Rootsi. hiilguses ja varjus" aga tiheda programmi tõttu jõudsin reisi ajal vaid pool läbi lugeda. Oli huvitav meeldetuletus milline suur ja võimas impeerium Rootsi kunagi olnud on. Rootsi varane ajalugu meenutas hirmsasti "Troonide mängu", kus verised võimuhaaramised sugugi haruldased polnud. Aga oli ka rahulikumaid valitsejaid nagu 1751. aastal kuningaks saanud Adolf Fredrik, kelle kohta raamat kirjutab:

"Adolf Fredriku põhihuvideks olid söömine ja käsitöö. Ajalukku on temast maha jäänud treitud tubakatoosid ja mälestus, et ta suri pärast vastlakuklite söömist."

Vastlakukleid meie oma reisil ei kohanud, ilusat käsitööd aga küll. Sellest aga juba mõni teine kord....



Neljapäev, 30. juuni 2022

Läks ka juuni..

Suur suvi on märkamatult aeda jõudnud. Näsiniined ja ebahüatsindid on nüüdseks ajalugu.


Mai lõpus-juuni alguses oli pisike jupike puhkust, mis kuluski peamiselt aias siblides, taimed said rohust päästetud ja aedlemisvajadus veidi leevendust. Avastasin rohides kui imehästi lõhnab vaipsasik. Tükk aega nuusutasin ümberringi, kustkohast ometi see meeldiv lõhnapilv pärineb, enne kui aru sain, et süüdi on  paekiviplaatide vahel kasvavad pisikesed taimekesed.



Hulk õhtuid on aiatöö arvelt läinud metsas kolamisele. Kõik kuldkingad tuleb ju ära näha, soku haukumist  ja metskurvitsa torisemist kuulata ning ööviiuleid nuusutamas käia. 
























Ka koduaia orhideed õitsevad praegu - meelis kuldkingal on ka sel aastal kaks õit aga huvitaval kombel ühel varrel, eelmisel aastal oli kumbalgi üks õis.



Belgia taimepoest tellitud vööthuul-sõrmkäpp tunneb ennast peenras päris hästi. Kahtlesin siin tükk aega, kas ikka on vööthuul või ehk hoopis kuradi-sõrmkäpp aga hetkel arvan ikka, et vööthuul.



Taga talu päritolu balti sõrmkäpad.


Ma ei ole just kõige kuumalembesem inimene ja ka kruusapinnal aed ei tunne ennast sellise kõrvetava ilma käes kõige paremini. Nii et hetkel on aiatööpaus - mis sa siin rohid või teed kui kõik kuivab. Ootame paremaid aegu....

Laupäev, 14. mai 2022

Hull mai

 Kui siin paar postitust tagasi sai luulevormis kirjeldatud, kuidas kevadel mitte kiire pole, siis nüüd on korraga kiire hakanud mul endal. Igal õhtul peale tööd on peata kana tunne, ei tea isegi kuhu korraga joosta või millest alustada, mõtted on täis tegemata tööde nimekirju, mis millegipärast sugugi ei vähene ja vaatamata hilja õhtuni õues toimetamisele on palju vajalikku ikka veel tegemata.

Abiks pole loomulikult ka juba teist kevadet kummitavad karpaalkanali hädad ja kuna igal pühapäeval olen ametis keraamikaringi juhendajana, siis on aiatöödeks häbematult vähe aega. Ilu nautimiseks olen aega vägisi võtnud, kasvõi hommikul vara või õhtul hilja. Kõige kaunimat aega aastas ei saa ju niisama mööda lasta. Mu lemmikud, karukellad, õitsevad.







Ülased ja kobarhüatsindid alustavad ka. Kollane ülane `Taavi´s Double` on päris tore


Futult saadud võsaülane on õitsemise algul nagu ülane ikka. Mida päev edasi, seda lillamaks tema õied aga muutuvad.


Toredalt pussakas võsaülane `Green Dream`on üks mu lemmikuid

`Villamaa seelik`


Ülastest on päris mitu sorti alles õitsemist alustamas, nagu ka kobarhüatsintidest. Sinililleaeg möödus aga nii kiiresti, et kuigi ma plaanisin teha mitu matka sinilillemetsadesse, ei jõudnud ma reaalselt kuhugi. Pidin piirduma oma aia omadega ja õhtusel rattaringil tee ääres nähtuga (paar ilusat roosat jäi sel moelgi silma). Järgmisel aastal kindlasti põhjalikumalt!








Esmaspäev, 11. aprill 2022

Kahelehine silla `Rosea`

 Mulle hirmsasti meeldivad kõik liblika- ja mummumagnetid ja kahelehine silla on varakevadel selles suhtes täiesti asendamatu.


Reede, 1. aprill 2022

Kevadel ei ole kiire...

 

Võrkiiris `Strike A Pose`, 24. märtsil

Olen ikka veel luulelainel ja sattusin hiljaaegu lugema Maarja Pärtna luuletust, mis tundub aednikule vägagi ajakohane:


siin pole kuhugi kiire. kevadelgi 

ei ole siin kuhugi kiire. Meie õuepeal 

on kevad, aga seegi pole siinmail pakatamine

vaid pikaldane, piiripealne olek

 unine ringutus, ringivaatamine...







...läheb aega, enne kui rammestus lõplikult kaob

 ja kõik silmad lahti püsivad - 

nii on see igal aastal

 esimeste pungade ilmumisest

 kõigi võrade täitumiseni võtab mitu kuud...


kevadine valevlill 31. märtsil

... pirnipuu sirutab end

 ja vastab peotäie ergaste õitega

 mulla ja valguse raugemata kutsele.


Selline see eestimaine kevad juba on. Kord külmetab, kord sulatab, kord paistab soe päike, kord puhub lõikav tuul ja puhub lumekruupe suhu ja silma. Pirnipuu õidepuhkemiseni on veel aega, seni tuleb õnnelik olla esimeste sillaõite eest murus.  Futu soovil uurisin järele - silla õietolm on tõepoolest sinine!






Reede, 18. märts 2022

Jääaja taandumine

 Jääaeg taandub aeglaselt kuid järjekindlalt, mõni hommik on veel päris härmas.


Peale lumekuppude leidub nüüd juba ka teisi õisi. Lumikellukesed olid sel aastal hilisemad kui tavaliselt  - hanged on tuisuilmadega sattunud tavapäratutesse kohtadesse ja mitmed lumikellukesekohad ikka veel lume all. Esimene juhuslik lumikelluke hakkas õitsema hoopis keset muruplatsi 12. märtsil.


Istutasin  mõned lumekupud `Guinea Gold` õunapuu alla muru sisse, kust tavaliselt kõige varem lumi sulama hakkab aga ilm mängis vingerpussi ning sel aastal laius seal pikka aega suur lumeväli, mis alles nüüd taandumise märke näitab.


Täidisõielised lumikellukesed olid samuti pikalt lume alla mattunud ja alustasid 15. märtsil


Igal aastal varajane armeenia sügislill `Tivi`piilus juba ammu jää alt aga avas õied 17. märtsil.


Võrkiiristest on samuti mõned varajasemad kui teised, kõige esimene õitseja on juba aastaid sort `Down to Earth`. Õievärv on tal ka huvitav, kui ei tea, mida otsid, ei paista musta mulla taustal pruunikad õied silmagi. Ka pildile püüda on neid raske.











Iga kevad on täis värskust, elevust ja uut lootust, minu lemmikaeg on algamas.



Neljapäev, 3. märts 2022

Esimesed 2022

Nagu juba aastaid, saab esimese õitseja tiitli talvise lumekupu sort `Schwefelglanz`, õied avanesid 28. veebruaril.









Teistel veel õied avanenud pole kuigi piilutakse siit ja sealt. Vägev on see läbi jää murdmine, kevadel on tohutu jõud!