Soe ja sumisev

 Need võrratud kevadised hetked kui korraga on soe ja valge ja sumisev.

Liigub ja loob ja lehvitab...

 Vihm ja päike sulatasid kõrged hanged imekiiresti ja päikeseliste ilmadega sirguvad kevadised õied otsekui nähtamatu vedru abil maapinnast.

Esimesed päris harilikud aga ometi väga erilised lumikellukesed leidsin sel aastal 18. märtsil

Esmaspäeval, 20 märtsil. oli imeline päikeseline ilm, kanepilinnud laulsid kaseladvas ja oli selge, et kevad läheneb. Õied avas eelmisel sügisel tellitud suureõieline lumikelluke `Beluga` (Patrick van den Berg, 2016) 

armeenia sügislill `Tivi`, kelle õisi keegi järjekindlalt igal aastal lume all närimas käib.

 dalmaatsia krookused, sort `Claret`

ja tundmatu, kelle ostsin kirju teisendi (var. pictus) pähe aga tundub, et on midagi muud võibolla roosa teisend  (var. roseus)?

Esimesed märtsikellukesed ei mallanud samuti enam oodata.

22. märtsil avas õied üks mu lemmikutest, kummalise pruunikaslilla õievärviga võrkiiris `Down to Earth` (Alan McMurtrie 2011). Teda on esialgu mulla taustal raske isegi märgata, pildistamisest rääkimata aga see-eest on ta kõige varajasem võrkiiris, vähemalt minu aias ei saa teised sordid ligilähedalegi.

Esimesed 2023

 Sel aastal ei ole midagi uut ega märkimisväärset kevadekuulutajate osas... ainult kuupäevad varieeruvad veidi. Aga statistika huvides panen siiski 2023. aasta stardinimekirja üles, hiljem on huvitav aastaid võrrelda.

1. Talvise lumekupu sort `Schwefelglanz` - alustas õitsemist 2. märtsil, õitses mõnda aega suurte lumehangede all edasi ja jätkab nüüd rõõmsalt sealt, kus pooleli jäi.

`Schwefelglanz` on pisem kui teised lumekupud, samuti varasem. Mulle meeldib ta pastelne kollane toon. Küll on aga tegu väga nobeda külvajaga, peenrast on ta juba vehkat teinud ja hakkab muru sees varsti silladele konkurentsi pakkuma. Õnneks pole mul selle vastu midagi. Pigem paneb muigama olukord, kus aednik ühte osa aiast liigivaesemaks rohib või mürgitab, kutsudes seda uhkelt muruks ja siis teise aianurka meeleheitlikult seemnesegude abil lilleniitu üritab tekitada. Kas sillad ja võililled polegi siis lilled? Nii et las see muru olla koos siniste sillade ja põgenevate lumekuppudega

2. talvine lumekupp - 15. märts

3. täidisõieline lumikelluke  - 16. märts

Valmistujaid on teisigi, õiepungi paistab siit ja sealt, oleks vaid ilusaid ilmasid. 

Suur rõõm on lahtisulavate hangede alt näha, et projekt "Pähh-ma-teen-siis-ise-endale-taimesildid-kui-ükski-muu-variant-ei-tööta!" on ennast igati õigustanud. Keraamilised taimesildid on ilusad, sulanduvad kenasti kiviktaimlasse ja talv pole neilt aiamarkeriga kirjutatud teksti kustutanud. Peab siis sel hooajal jätkama sest neid plastist s....nikerdisi, mis juba karmima pilgu peale kildudeks purunevad, on väljavahetamiseks piisavalt.

Mhjaa, pikk talv on olnud...

 ... arvas üks mu headest aiasõpradest kui häbelikult üles tunnistada julgesin, et olen nüüdseks külvanud, ei rohkem ega vähem, kui 18 eri sorti tomateid. Nii ta läheb kui kollektsioonaedade huviline satub seemnepoodi ja lisaks soovib katsetada pärandsortidelt ise võetud seemnetega. Kuidagi märkamatult tekib olukord, kus igasugu nutsakuid ja tutsakaid seemnetega on üle mõistuse palju.

Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Vaid sellest, mida teeb aednik talvel, nii et isegi blogikirjutamiseks mahti pole. Loomulikult loeb raamatuid. Muuhulgas ka aiaraamatuid. Ja nii mõtlesingi, et räägin kahest raamatut, mis mulle viimasel ajal loetud aiakirjandusest meeldinud on. 

Harri Poom "Lauaviinamarjad oma aiast" 

Hea Lugu 2021, 128 lk

Enamasti võtan sellised käsiraamatud näppu enne mõnda konkreetset tööd aias, et viinamarjade sügislõikuse aegu või enne pistikute tegemist mälu värskendada. Harri Poomi raamat on aga nii mõnusalt ja muhedalt kirjutatud, et unustasin end järjest lugema ega saanud arugi enne kui raamat läbi. Soovitan kõigile aiasõpradele!

Olen alati imetlenud oma ala asjatundjaid, kes oskavad teadmisi lihtsalt ja arusaadavalt kirja panna ja seda raamatut võib viinamarjakasvatusega alustajatele väga soovitada. Iga peatüki lõpus on kokkuvõte olulisemast ja lisatud on huvitavaid nippe, mille peale ise poleks tulnudki nagu näiteks pajuoksade lisamine viinapuu pistoksadele leotamisel kuna paju eritab looduslikke juurekasvu soodustavaid aineid. Mõnusalt kirjutatud ja asjalik raamat, ilusate fotodega veel pealegi. Ehk oleks erinevate viinamarjasortide tutvustust raamatu lõpus veel rohkemgi võinud olla aga need on tänapäeval Internetistki leitavad. 

Aune Past "Meie sibullilled"

Petrone Print 2022, 207 lk

Sain raamatu jõulukingiks, mõnda aega istus see lugemata raamatuvirnas ja tunnistan, et suhtusin eelarvamusega. Arvasin, et kui inimesel on juba riiulis ja iga-aastases aktiivses kasutuses Sulev Savisaare "Eesti sibullille-entsüklopeedia", siis mida on ühel kollektsionäärihingega hobiaednikul sellest raamatust lugeda.

Pean nüüd tunnistama, et hindasin raamatut kaane järgi ja eksisin!  Ääretult tore, soe ja sümpaatne raamat, mis eelkõige pakub äratundmisrõõmu kõigile aiasõpradele. Nii mitmeski kohas sai humoorika teksti üle omaette itsitatud, lisan mõne tsitaadi, kes kaasa noogutab või muigab, kuulub ilmselt samuti aiahullude salaseltsi.

Mõned toredad tsitaadid raamatust:

"Kastekannu puhul ei ole oluline, mis värvi ta on, niikaua kuni see on oranž. Sest muidu põgeneb näiteks roheline kastekann kusagile põõsa alla. Ja ei ole lootagi kanaolukorda. Viimane tähendab, et kui kana pikemalt kadunud on, siis saabub ta ühel hetkel õuele, kümme tibu sabas. Kastekann ei ilmu ise kunagi välja."

"Muidugi ma tean, kuidas peaks. Et peaks sildid lilledele juurde panema. Eks ma vahel ikka panen ka, aga mis sest kasu, kui koer need oma suva järgi ümber paigutab ja vesirott sibulad pintslisse pistab või aiaplaani ümber kujundab. Mul on kapis kümneid vihikuid, teen igal kevadel uued joonistused, kus ma mingi õie olen leidnud, ja sügisel uued joonised, kuhu ma mingid sibulad torkasin. Paraku kattuvad sügisesed plaanid kevadiste õitega sama täpselt kui salastatud sõjaväeosa asukoht avaliku atlasega..."

"Nõgeseväetisega sai eelmisel suvel kaunikesti segadust tekitatud. Kitkusin nõgeseid, lisasin kanakakat ja sortsutasin vihmaveega üle. Jätsin kõik käärima. Niisugune 40-liitrine pajatäis. Kui aga taimede supertoit valmis, hakkas mind ennast häirima pajast tulev lõhn. Palusin siis sõpra, et ole hea, hakka teisest sangast kinni, haiseb siin tee ääres. Sõber oli kohe hakkamas, lohistasime paja teest eemale männi alla ja enne kui ma selgagi sirutada jõudsin, keeras sõber paja kummuli: „Kust see sitt sulle siia paja sisse sai?" Oeh. See kadunud kaks nädalat, mis uueks väetiseks tarvis, ei ole nii suur kaotus. Küll aga kosutab see,,sitalugu" siiamaani meie seltskonna huumorisooni"

Ühtaegu nii poeetiline, naljakas kui maalähedane. Vahva raamat!

Pika jutu lõppu veidi aiaajakirjadest. Ma olen ilmselt rumal aga juba pikemat aega ei saa ma aru, kellele kodu- või maakoduga seotud ajakirjade aiarubriigid mõeldud on. Sealsed artiklid on  enamasti sisutühjad ja pealiskaudsed ning ainult ilusaid pilte võib ka netist vaadata, selleks ei pea sugugi trükkimisele ressursse raiskama. Ma muidugi tunnistan, et ma ei ole süsteemselt kõigi numbritega tutvunud, nii et võibolla teen kellelegi liiga. 

Selliseid mõtteid ma ajakirjade üle mõlgutanud olen. Seda suurem oli mu üllatus ja heameel kui avastasin juba mõnda aega tagasi, et Maalehe lisas Targu Talita kirjutab Tapio Vares. Ja pagana hästi kirjutab nagu talle iseloomulik. Loen suure huviga. Ja seejärel vihjasid sõbrad, et ajakirjas "Maakodu" kirjutab veebruarikuu numbris Tistou lumikellukestest ja  märtsis võrkiiristest. Põhjalik, süsteemne ja huvitav ülevaade mõlemal juhul. Nii et, kallid ajakirjanikud, meil on Eestis palju aednikke, kes on oma ala spetsialistid ja oskavad lisaks huvitavalt kirjutada. Palun neid rohkem kaasata! 

Tomatipostitus

 Peab tunnistama, et aiaviljade osas ma eriline rohenäpp pole. Kui aiamaa rohimist kuidagi edasi lükata enam ei anna, siis meenutab see minu aiamaale minek alati vana lastesalmi algust:

 "Kuts läks karja linta-lonta, linta-lonta,

 saba oli sorgus, pea oli norgus..."

 Kui kiviktaimla rohimine on puhas lust ja lillepidu, taimed on nii erinevad, ruutmeetril 10-15 erinevat liiki ja huvitav on vaadata, kuidas kellelgi läheb, kes õitseb ja ennast hästi tunneb ja kes mitte - siis porgandivagu on ikka aastast aastasse porgandivagu ja peet jääb peediks. Igav! Samas kasvatama ju peab sest puhas ja kvaliteetne toit on omaette väärtus.

Võibki vast öelda, et ainuke kasutaim, mis minus natukenegi emotsioone tekitab on tomat. Vaatamata sellele, et külvata tuleb vara ja kuidagi pimedas talvises majapidamises noori taimi paar kuud aknalaual elus hoida, on tomatid suhteliselt lollikindlad. Kui välja venivad, surad aga suuremasse potti, vars mulla sisse ja läheb jälle! Ja see omakasvatatud tomati maitse! Selle vastu lihtsalt ei saa.

Aegade jooksul on välja kujunenud lemmiksordid, mida igal aastal kasvatan, nagu näiteks `Malle`: täiesti lollikindel, kõiksugu sügisel ründavatele mädanikele vastupidav, saagikas ja minu maitse järgi hapu-magusa tasakaaluga.

`Tolstoi` on samuti saagikas, haigustekindel ja hea tomat, kasvatan ka juba mitmendat aastat järjest.

Kolmas "veteran" minu kasvuhoones on `Black Cherry`, magus, kirsstomati kohta korraliku suurusega viljad, väga saagikas, kannab kuni tõsiste külmadeni välja. Ainuke puudus on see, et jahedate ilmadega ja järsema temperatuuride vaheldumise korral kipuvad viljad lõhenema.

Ja viimane tomat, mida igal aastal kasvatan on "Triibik". Nimi on loomulikult mu enda pandud, sain kunagi küla pealt seemet ja olen nüüd mõned aastad ise omavõetud seemnega edasi toimetanud. Võimalik, et algselt on seeme võetud sordilt `Пасхальное Яицо` aga päris kindel pole. Igal juhul on omavõetud seemnest kasvatatud "Triibiku" taimed igavesed pikad vibalikud ja kevadel on tunne, et sealt head nahka küll ei tule. Aga kannab ta usinalt, maitseb väga väga hästi ja on lihtsalt ilus!

Saab ka õues kasvatada

Igal aastal proovin aga lisaks vanadele headele äraproovitud tomatisortidele ka midagi uut. Sel aastal sain ka külapealt rohevahetuse käigus uusi sorte juurde, nii et valik oli tõesti rikkalik. Nii rikkalik, et sai lausa oma perega degusteerimisõhtuid korraldada. Degusteerimise tulemusena selgus loomulikult tõsiasi, et igaühel oma lemmikud!

2022 aastal sai lisaks eelpoolnimetatud sortidele kasvatatud: `Erk` `Date Fruit Yellow`, `Artisan Purple Bumble Bee`, `Cream sausage`, `Costoluto Fiorentino`, "Must prints", `Noire de Crimee`, `White Beauty`, `Ananass`, `Lava Flow`, 'Malinowy Ožarowski', `Honeycomb´, `Lemon Boy` ja küla pealt saadud seemnest kasvatatud kirsstomat `Ragne lemmik`.

Uutest sortidest meeldisid mulle kõige enam:

1.  `Costoluto Fiorentino`: Itaalia lihatomati pärandsort, mida kasvatatakse juba 19. sajandist. Tomatil mõnus kuju, väga ilus kui võileiva peale lõigata, vähe seemneid ja mõnus happeline maitse, nagu mulle tomati juures meeldib

2. 'Malinowy Ožarowski': ma ei ole tavaliselt väga lihatomatite austaja aga see Poola sort maitses väga hästi.

3. Üllatavalt maitsev ja saagikas oli ka 1850. aastatest pärinev pärandtomati sort `White Beauty`

Abikaasa ja laste lemmik oli küla pealt saadud tomat "Ragne lemmik", mul pole õrna aimugi, mis sordiga päriselt tegu, küll aga peab ütlema, et ma pole ealeski nii magusat tomatit maitsnud,tunne oli nagu sööks kirsstomati asemel puhast mett. 

`Lemon Boy` ja `Erk`olid ka päris head sordid, võib kasvatada küll.

`Honeycomb` oli minu kasvuhoones kõige varasema saagi andja aga muidu suhteliselt mittemidagiütlev kirsstomat. 

"Must Prints" oli täiesti mõttetu - kasvatas 2 tomatit ja andis seejärel suurest pingutusest otsad.

 `Noire de Crimee`  - igatepidi kena keskmine aga jäi lihtsalt võrdluses parematele lihatomati sortidele alla. 

Sama kehtib `Artisan Purple Bumble Bee`kohta: ilus triibuline aga "Triibik" on ikka ilusam, saagikas küll aga sarnane tume sort `Black Cherry` on veel saagikam ja maitsvam, nii et ei tasu kasvuhooneruumi raisata.

Sortidest ´Ananass` ja `Lava Flow` ei osanud suuremat pidada, nende väärtus seisnebki pigem kaunis värvigammas kui maitses, saagikuses ja haiguskindluses.

Antud postituse puhul on tegu puhtsalt subjektiivsete hinnagutena. Kindlasti on kellegi teise muljed samadest sortidest hoopis teistsugused, meilgi olid peres igal ühel erinevad eelistused ja lemmiksordid.

Kolm põlvkonda vanal heal Rootsimaal, III osa - loodus

 Muuseumide kõrval, meeldib meie perele reisides alati ka loodusega lähemalt tuttavaks saada. Rootsis ja üldse Põhjamaades, on matkata mõnus, kehtib igaüheõigus, leidub nii ettevalmistatud radu kui piisavalt metsikut loodust, kus omapäi kolada. 

Kaugele selleks minema ei peagi, jalutasime ühel õhtul lihtsalt mõne kilomeetri hotelli ümber:

Kuna seekord oli autoga läbitava marsruudi pikkus suhteliselt ambitsioonikas, jäid pikemad avastusretked Lapimaa loodusesse tegemata ja piirdusime pisemate ampsudega. Jällegi, kui Soome matkaradade ja rahvusparkide kohta on Metsähallituse lehel info olemas, siis Rootsis nii lihtsalt ei lähe. Laialt kättesaadav on info Kungsledeni jt pikkade radade kohta. Kohalike lühemate ja lastega kergelt läbitavate marsruutide kohta saad parema info ikka siis kui võtad kätte ja kirjutad kohalikku valda või infopunkti või küsid mõnelt kohapeal elavalt tuttavalt. Nendest soovitustest valisime välja Arjeplogi lähedal võimaluse ronida Veälbmábuovdda nimelise mäe otsa (710 m) ja julgen seda matka ka omakorda edasi soovitada, ei olnud ülearu raske aga vaadet ja ilusaid paiku oli rohkem kui küll.

Arjeplogi ümbruses tundb mõnusaid matkavõimalusi piisavalt. Linn ise on pisike, ümberringi järved ja mäed.

Rootsis matkates tekib alati küsimus, et huvitav, kas kohalikud seeni üldse ei söö... metsad ilusaid puravikke ja pilvikuid täis, korjamas mitte kedagi.

Üks kauneimaid loodusobjekte, mida külastasime oli Storforseni kärestik Pite jõel. Põhja-Rootsi suurtest jõgedest neljale on jäetud hüdroelektrijaamad rajamata ja Pite jõgi on üks neist. Kuni 1982. aastani parvetati jõel palke. Punane maja kärestiku taustal on hotell, kus ööbisime, kaunist kärestikuvaadet jagus hommikusöögi kõrvalegi.

Storforsi kärestiku juures jalutades tekib kummaline tunne, et ajal pole mingit tähtsust - olgu, mis on, vesi voolab ikka ühteviisi kärestikust alla, keskmise kiirusega 250 m3/s, pööreldes ja keereldes nagu tohutu pesumasin. Tundus, et võiks lõputult niimoodi mööda kallast jalutada ja lihtsalt vett vaadata. 

Kohati oli palgiparvetuse tarvis jõge mujale juhitud ja sellest olid praeguse sängi kõrvale jäänud paljad kaljud, väikesed veesilmad ja suured hiiu kirnud.

Jokkmoki nimelises linnakeses külastasime mägitaimede aeda, mis kuulus saami muuseumi Ajtte juurde. Pisikese botaanikaaia jaoks oli valitud imeline koht - väike jõeorg, mis ümbritsetud kõrgemate kallastega, "mägede" loomisel oli loodusele veidi kaasa aidatud, all jõe ääres aga oli nii soiseid lapikesi kui metsaala.

Kuigi töötajaid liikus ringi palju, siis rohimisele rõhku ei pandud. Kohati oli isegi tegu, et sildil viidatud taimekest muu rohu seest üles leida.

Infotahvlid olid väga ilusad ja huvitavad. 2007. aastal oli Carl von Linné 300. sünniaastapäeva puhul lisatud osadele taimedele tahvlid suure botaaniku märkmetega. Nii võis lugeda kuidas Västerbottenist tohututes kogustes murakamoosi Stockholmi saadeti ja et saamid matsid murakaid säilitamiseks lumme, kust need siis kevadel tarbimiseks jälle välja kaevati ja põhjapõdrapiimaga söödi. Delikatessiks oli ka kikkaputk, mille varsi karjased sülega õhtuti koju tõid ja mida pere üheskoos nautis. Hapuoblikatest keedeti 6-7 tunniga paks siirup, jahutati maha ja lisati taas põhjapõdrapiima, saades saamide poolt armastatud magustoidu.

Põhja-Rootsis ringi sõites pani eestlast hämmelduma see, et majade ümber puudusid aiad, nii naabreid eraldavad tarad kui ka igasugused marjapõõsad ja ilutaimed. Kogu reisi jooksul sai nähtud üksikuid sõstrapõõsaid ja ehk 2-3 kasvuhoonet. Peenraid võis kohata vaid vabaõhumuuseumis, päris elus tundus pisikesest niidetavast lapist maja ümber piisavat, polnud isegi mitte ampleid suvelilledega, mis Soomest läbi sõites silma hakkasid. Ju siis piisab roheluse jaoks metsast ja rabast ja marjapõõsaste asemel mustikatest-murakatest.

Kolm põlvkonda vanal heal Rootsimaal, II osa - muuseumirotid

 Näoraamatus avaldasid sõbrad ettevaatamatult soovi ka muuseumikülastustest rohkem kuulda. Ise te seda tahtsite, olge siis valmis pikemaks lugemiseks :)

Oleme perega suured ajaloo-, pärandi- ja muuseumisõbrad. Nii sai ka Rootsimaal selle pilguga usinalt ringi vaadatud. Tänapäeval pole muuseum ammu enam koht, kus tolmusesse talutaresse on vana koli kogutud ja sissepääsule nöör ette tõmmatud, mille tagant igavlevad külastajad riiulil unustusse vajunud puidust õllekappa võivad piiluda. Vastupidi, enamasti on just muuseum see koht, kust võõras riigis saada põnev ülevaade mingi paiga loo ja inimeste kohta. Ehk siis - koht, kust alustada.

Mis mulle eriti meeldis Rootsis külastatud muuseumide juures, oli see, et paiga looga ei olnud kinni jäädud mingisse kindlasse ajastusse vaid tuldi julgelt tänapäeva välja. Nii moodustasid maastik, loodus, inimesed ja aja kulg üheskoos terviku.

Saami käsitöö näitusel Ajtte muuseumis oli rohkelt välja pandud saami käsitööd, mida põhjasaamid kutsuvad duodji. Näha võis uhkeid saami vöösid traditsioonilise riietusega kandmiseks aga ka koorma sidumiseks või seljakotirihmadeks....

...uhkeid luust ja sarvest nikerdatud noatuppesid, toose ja lusikaid. Muster lõigati noaga ja värviti sanglepa koortega punakaks.

Tetri kujutavad luust toosid

Kase juurtest punuti vorme põhjapõdrajuustu valmistamiseks, soolatoose ja korve.

Juustuvorme tehti ka puidust, kas pole ilusad? Kui lehmapiim sisaldab keskmiselt 3,8 % rasva, siis põhjapõdrapiim 22,5%. Küll aga saab lüpstes seda väärt kraami ühelt loomalt alla liitri päevas.

Põhjapõtrade rakmeid ja nahkesemeid kaunistati tina ja hõbeda sulamist niidiga. 20. sajandiks oli see oskus pea täielikult kadunud, õnneks leidus käsitööline, kelle ema veel peent tööd mõistis ja kes oskuste edasiandmise ja koolitamise oma südameasjaks võttis. Nii on tänapäeval vanad töövõtted taas au sees.

Saamid vahetasid nahka, karusnahka, kuivatatud kala ja põhjapõdrajuustu turgudel villa, soola ja muu vajaliku vastu, mida nad ise ei tootnud. Kogu saadud tulu investeeriti hõbedasse, olgu siis uhkete kraele kinnitavate kaunistuste, vööde, lusikate või peekrite kujul. Hõbeesemed osteti Norrast või Rootsi rannikulinnadest hõbedaseppadelt. Küll aga nikerdati vahel luust, sarvest või puidust valmis mudel, mis sepale eeskujuks anti.

Saami rahvuslike kostüümide kraed on eriti uhked. Pisikeses Arjeplogi linnas asub Hõbedamuuseum, kuhu on 1960. aastatest alates kokku koondatud suurim saami hõbeda kollektsioon. Pildil olev kaelus kuulus Sara Brita Steggole

Ülemisel fotol on Sara Brita sama kaelust kandmas ja alumisel on ta perekonna väärtesemed edasi pärandanud oma tütrele Brita Mariale.

Mulle meeldib, kui muuseumis pole lihtsalt vitsikud või totsikud vaid igaühel nendest on ka oma lugu, side mineviku ja esivanematega. Ja Rootsimaa muuseumidest võis leida põnevat ja meie jaoks harjumatut nagu näiteks sarvest tehtud lutt, kuivatatud põhjapõdraveri toiduainena, väike nui kalamarja katkitampimiseks, et sellest pannkooke teha (kalamarjakooke on tehtud ka Alutagusel aga sellist spetsiaalset nuia nägin mina esimest korda) või siis matusekompvekid. Rootsis kingiti nimelt matuselistele kurval päeval kompvekke, mis polnud mõeldud söömiseks vaid kurva päeva meenutamiseks. Kahjuks ma ise neist pilti ei teinud aga laenan ühe Internetist

Ja kui te nüüd küsite, et mida küll tegid meie 10- ja 8-aastane, sel ajal kui meie süvenenult vana hea Rootsi ajalooga tutvusime, siis vastus oli, et tutvusid samuti muuseumidega...

keetes saami onnis teed...

....püüdes põhjapõdrarakendiga kihutades väikest palli pesasse ajada

...müües üksteisele turulettidelt kuivatatud kala, põhjapõdrajuustu ja muud vajalikku, joonistades kaljujooniseid, või püüdes mängusääski, mida imiteerisid vastiku pinina saatel tööle lülituvad lambikesed.

Aga need olid vaid mõned killukesed külastatust, soovitan soojalt:

Ajtte muuseum Jokkmokis 

Lycksele metsa- ja vabaõhumuuseum 

Arjeplogi hõbedamuuseum 

Lulea vanalinn ja vabaõhumuuseum 

ja tagasiteel jõudsime ka Kesk-Soome muuseumisse ehk KEMU-sse, mis jättis igavale kodulehele vaatamata ääretult sümpaatse mulje ja oleks väärinud pikematki külastust kui tunnike, mis meil enne sadama poole edasikimamist aega oli.