Kolmapäev, 26. august 2015

Ergav kõrbepäike ja mägiaed

              Kui mitmel pool tuli täna mingisugunegi vihm, siis meil säras jätkuvalt päike. Aed meenutab järjekordselt kõrbe, kaks põõsasmaranat läheb ilmselt välja ja ka hekipõõsad on juba natuke liiga kahtlustäratavalt pruunid. Floksidest tuleb minu aias vist loobuda, isegi aiaäärses "See-ei-ole -peenras".  
              Kusjuures ma olen seda aiaäärset ka mitu korda kastnud. Aga vähemalt pakuvad need haledad floksilaadsed tooted varju seal all kasvavale madalama rinde taimedele.

Aga istutamisega hakkasin ikkagi täna tõsisemalt pihta sest kaua võib! Igal õhtul 3-4 potikest maha pannes tuleb enne lumi maha kui ma lõpule jõuan. Nii et täna istutasin terve päeva. Neli kastitäit taimi on maas, kolm jäi edaspidiseks. Igast taimele kaevatud august saagiks raudnael või kaks. Need jäid ka pildile.


    Aga kuhu ma neid istutasin? Kõik mu selleaastased projektid on pooleli ja seepärast ei taha neid ka näidata aga natuke Rahmeldaja eeskujul ajalukku piiluda võib ikka.

   Aastal 2011 oli samal alal kolm tikripõõsast ja õunapuu.


   Aastal 2012 oli pilt täpselt sama aga vahepeal värvitud kuuriga ja  ilma õunapuuta, sest kui me jõuluajal vanemate juurest tagasi saabusime, oli torm selle pikali lükanud.

   Aastal 2013 ilmus sinna tikripõõsaste juurde väike algus järgnevale. Kunagi olen sellest ka blogis kirjutanud.
Suve jooksul see algus muudkui kasvas ja kasvas kuni oli augustikuuks selline:



   2014. aasta sünnipäevatalgutel lõi suguvõsa käed külge ja muuhulgas tekkis sellele moodustisele serv. 2014. aasta juulis oli pilt selline.

   2014. aasta augustis tabas mind valgustus.  Sain korraga aru, et mul ei ole vaja aeda kaheksat ühesugust tikripõõsast, vaid piisab viiest ja peenral jalus olevad tikrid said välja juuritud. Algas jälle laiendustöö:

      2015. aastal olin ma muidu taimede ja üldmuljega rahul ainult, et maastikus istus see "emalaev" kehvasti. Istutusala nägi välja otsekui mugandus eesti folkloorist tuttavast muinasjutust. Nagu oleks ühel päeval suure kohina ja mühinaga pilve seest kostnud hüüe  "Alt ära, peenar tuleb!" ja siis oleks see moodustis aeda laskunud.

     Jällegi sai appi kutsutud talgumeeskond Kääbikumamma ja Väikevenna näol, kes mu mõtte teoks aitasid teha. Nüüd on maastikus küll. Ja nii uskumatu kui see ka pole läksid osavate talguliste abil laiemaks nii istutusala kui ka selle servas olev teerada. Mina olen rahul!

 Huvitav fotokas teeb selle ala kaks korda laiemaks kui päriselt on...

 Ja sinna ma siis istutasingi. Mõned vabad kohad veel jäid aga mitte kauaks.

Nüüd on maastikus sellel alal kõikjal piirid ees ja edasised laienemised jäävad ära. Küll aga ootan juba, et kõiki neid uusi huvitavaid  "liustikunõlva" tutsikuid ja lipsikuid õitsemise ajal uurida. Põnevust kui palju!

Esmaspäev, 24. august 2015

Ootel

       Loen siin aiapostitusi aga endal polegi nagu midagi kirja panna. Kõik on vaikselt ootel, nii mina ise kui aed ka. Midagi huvitavat eriti ei õitse ja kõik kõrbeb. Ainult pool suve virelenud `Gloria Dei` proovib teistele järele jõuda.

     Põhiliselt ootamegi me vihma sest seda pole ikka tõesti nädalaid sadanud. Seetõttu ootavad istutamist ka kõik need kastitäied taimi, mis nii kokkutulekult kui aiareisidelt toodud.

     Vahepeal ootasin ma teateid oma fotoka seisukorra kohta aga nüüdseks on selgunud, et peale 15-aastast usinat teenistust on tema pildid nüüd lõplikult pildistatud. Käisin linnas uue järel. Naerdi siin, et ostsin olemasolevate velgede jaoks uue auto aga umbes nii ongi. Kuna isalt päranduseks saadud eelmise fotoka objektiiv on ju terve ja töökorras ning maksab ligikaudu kolm korda rohkem kui fotoka kere ise, siis ostsingi fotoka objektiivi külge. Sõbraks ma pole veel jõudnud uue aparaadiga saada aga ju jõuab seda ka.

     Ootamise vahepeal olen ma käinud külas ja võtnud vastu külalisi. Mis on tegelikult ju päris meeldiv viis ühte ootamist sisustada.

     Käisime ära Koluvere lossi suvekohvikus ja veendusime, et mõnest toolist, kohviaparaadist ja poekoogist ikka ei piisa mõnusa kohviku avamiseks. Eriti kui Sulle juba kohvikusse minnes tekib tunne, et sind väga ei oodata.

     Hoopis teine tunne oli Luhtre turismitalu pühapäevakohvikus, kus lahke perenaine ise veendus, et kõik külastajad ennast hästi tunneksid ja ka kohvikus endas oli kõik maitsev ja õdus nagu ühes suvekohvikus peabki olema. Rahvatantsijate esitus oli igal juhul nii kaasahaarav, et Lindal hakkas vägisi jalg kaasa tatsuma. Või õigemini mõlemad jalad! Ja käed ka!

          Käisin ära Nurga puukooli aiapäevadel aga seal ei tekkinudki ülemääraseid ahvatlusi, ilmselt oli asi ikkagi nendes kuues kastitäies istutusmaterjalis, mis kummitusena alateadvuses hõljus. Nii leidsingi enda jaoks ainult mõned kõrrelised Järvseljalt ja pisike drummondi drüüas jäi ka näppu.

     Ühinesin ekskursiooniga arboreetumisse aga kuna ma korraga avastasin, et olulise osa seltskonnast moodustavad aalujad, siis ega ma suures elevuses enam väga keskendunult ei kuulanud. Seda enam, et osa seltskonnast minu suureks rõõmuks ennast mulle sappa võttis ja aeda vaatama tuli. Küll oli tore neid näha!

     Aiakülalised mulle meeldivad. Aga veel rohkem meeldib mulle kui külalistel on aega aias rahulikult ringi vaadata ning pärast ka kohvitassi ääres niisama lobiseda. Näiteks lahendasin ma tänu Futu värskendavale külaskäigule oma peas ühe kaua järge oodanud pusa. Kui nüüd ainult istutada kannataks!

     Ka Katat ja tema peret oli rõõm võõrustada - vähe sellest, et minul tore oli, mu ülejäänud pere arvas, et sellised külalised võiksid küll iga päev käia! Kata saabus meile nagu suvine jõuluvana, omapüütud lesta ja koogikuhjaga, isegi valik kohupiimakook rosinatega või rosinateta oli olemas. Mulle maitsesid igal juhul mõlemad hästi! Aitäh, Kata!


Teisipäev, 18. august 2015

Minu esimene kokkutulek

Pühapäeval osalesin esimest korda aiablogijate kokkutulekul. Vaatasin blogist järele, et sellesse toredasse seltskonda sattusin ma 2013. aastal. Kokkutulekul oli juttu ka, et  "süüdi" on selles Tistou ja Köögikata. Tistou nügis mind blogis rohkem oma aiast kirjutama ja Kata tõi kättpidi Aalujate seltsi.

Nii et see ei olnud esimene kord aalujaid kohata, enamus kokkutulekul kohalolnutest olid mulle juba tuttavad, kas siis talgupäevadelt või iseseisvalt mööda aedu kondamistest. Küll aga polnud ma varem aalujate aia-aasta tipphetkele jõudnud.

Kuidas kokkutulek oli? Jätkuvalt on süda kuidagi eriliselt soe ja natuke heljuv tunne on ka. Nagu Thela tabavalt viitas, on mul kokkutuleku fotodel pääsukese kinnipüüdnud kassi ilme. Eks oli põhjust! Kõik need nähtud rabad ja kõrbed,  kivimäed ja kivijõed, kääbikuurud ja lillekatused, muinasjutupildid ja  mägisibulad (koos emmedega ja ilma), lahke pererahvas, kohtumised ja kallistused - kogu see virr-varr alles hakkab settima.

Taimevahetus muidugi ka. Selles mõttes läks hästi, et kolme kastiga mina kokkutulekule läksin ja kolme kasti taimedega tulin tagasi ka. Õnneks mitte nende samadega ja õnneks ei ole siin pildil ainult minu taimed. Kollane kilekott on küll minu ja sellel olev sõnum võttis taimevahetuse tohuvapohu hästi kokku.


Vahetatud sai ka kunsti aga sellest siis kui me oleme kunstiteose tema õigesse asukohta riputanud. Aitäh teile sõbrad, et te olemas olete!

Neljapäev, 13. august 2015

suvised piknikud ja uued sõnad

       Ma ei ole siin ammu juba õekeste-trööbeldiste tegemistest kirjutanud. Parandame selle vea. Linda ja Kaisa naudivad saabunud suveilmu. Viisin ühel hommikul kaltsuvaiba piknikutekiks murule ja sõime Lindaga vaibal istudes ja ilusat sooja ilma nautides jäätist. Nüüd nõutakse iga päev kordusetendust. Välja arvatud siis kui vihma sajab.

      "Oo! Vihma sajab! Nüüd ma hakkan näpuvärvidega värvima!" teatatakse sel puhul rahulolevalt. Aga kuna vihma meil eriti sageli ei saja, saab rohkem ikka piknikku pidada kui näpuvärve kapipõhjast välja otsida.

       Linda ja Kaisa on hakanud tublisti lõuna ajal magama, ikka 2-3 tundi. Kahjuks aga kordamööda. Nii et vahel on mul tunne, et ma päev otsa teen kellelegi süüa või panen kedagi magama. Muuks väga aega ei jäägi kui üheks piknikuks seal vahepeal. Isegi Linda toredaid ütlemisi pole jõudnud kirja panna. Naeran ära ja meelest ta läinud ongi! Tuleb ruttu edasi rääkida, siis jääb paremini meelde.

    "Pane oma mänguasjad kokku, et Sa hiljem ei kolistaks. Ma hakkan Kaisat magama panema!" kamandan kiiruga väikest Lindat.
     Linda vaatab mind etteheitva pilguga: "Sa räägid nii vaikse häälega! Ma ei kuulnud mitte midagi!"
     Sain kohe aru, milles asi ja hakkasin naerma.
     "Linda, ole nii hea ja PALUN korja oma mänguasjad kokku!"
     "Nüüd kuulsin!" teatas Linda ja hakkas koristama.

    Ja ongi kätte jõudnud aeg kui mu sõnad mu enda vastu keeratakse...

                                                            ***

   Tegin mõnusa suvise roa kasutades kuskussi (peen nimetus veel peenema nisutangu kohta) ja suvikõrvitsat.
   "Mis see minu taldrikus on?" küsib väike Linda ettevaatlikult. Nagu kõik väikesed lapsed on ka Linda uute toitude suhtes veidike konservatiivne.
    "Kuskuss!" vastan lapsele kiiruga edasi toimetades.
    "No minu taldrikus!" täpsustab Linda uuesti, arvates, et ma ei saanud küsimusest aru
    "Kuskuss!" vastan uuesti
    "Taldriku peal!"
Seejärel sain aru, milles asi, hakkasin naerma ja seletasin lapsele, et ongi toidule selline naljakas nimi pandud. Linda aga arvas, et selle olluse nimi peaks olema hoopis mannariis. Uudissõnade kogujad, kus te olete?

                                                              ***

    Ostsin apteegist kiiruga Lindale uue hambapasta ja palusin, et see ei oleks väga keemiamaitseline. Kodus vaatas tuubist ikkagi vastu mingisugune punane maasikamaitseliseks timmitud keemiakokteil.

    "Ma ei taha seda maasikamaitselist hambapastat!" teatabki Linda ühel õhtul resoluutselt.
    "Peseme selle tuubi lõpuni," püüan ma kokkuhoidlik olla, "siis toome uue! Mis me muidu selle maasikamaitselisega teeme?"
    "Selle võib moosipurki panna!" arvas väike Linda leidlikult.

         Kaisa sõnavara täieneb suure hooga, täiesti arusaadavalt ja õiges kohas kasutatakse sõnu: "aitäh", "õde", "juua", "mämm-mämm", "papu" ja "pall". Vahel tuleb "emme" ka aga see kaob enamasti kohe nõudliku "mämm-mämmi" sisse ära - milleks need emmed siis muidu on!

        Ka muidu võetakse suurest õest tublisti eeskuju. Kui ma ühel päeval korraks pliidil valmivat sööki piilumas käisin ja seejärel tagasi elutuppa Kaisa juurde jõudsin, oli laps õe kiikhobusele roninud ja kiikus sellega usinalt ja hüüdis ise täiesti arusaadavalt "koppadi-koppadi!"


Pühapäev, 9. august 2015

Retk Pärnumaa aedades

Järjekordne ekspeditsioon sai tehtud, seekord avastasime valget laiku kaardil ehk siis Pärnumaad. Miks valget laiku? Sest huvitaval kombel ei tea ma sealtkandist ühtegi aiablogi. Küll aga on ilusaid aedu.

Ilmaga meil vedas, suurt sadu kaela ei kallatud, mõned vihmatibad hoidis Mildalt laenatud vihmakeep kenasti eemal. Aga tegelikult ei pane ju üks õige aiahuviline aeda vaadates tähelegi, et sadama on hakanud.

Esimesena tegime peatuse Lepiku-Mardil. Lahke perenaine juba ootas ja tegi meile pika ja põhjaliku ekskursiooni oma valdustes.

Pargis sai tammesid vaadatud  päris lähedalt:

Aga ka kaugelt:

Leidus nii mõndagi toredat ja uudistamisväärset. Näiteks oli pisikestel sõnajalgadel oma isiklik kivila.

Näsiniin oli kasvanud põõsa asemel pisikeseks puuks:

Vaade luuderohuga:





























Imetlesime lahke perenaise juhatusel lõhnu ja värve, mustreid ja vorme

Ei ole floks, on roos `Mozart`

Mina ei olnud varem Lepiku-Mardil käinud ja oli väga huvitav. Ruumi ja võimalusi on neil seal tohutult. Istutusalad on maitsekalt ümbritsevasse sulatatud ja loomulikult üks taim põnevam kui teine. Ka müügiplatsilt ei saanud päris tühjade kätega lahkuda.

Peale kiiret läbipõiget Neeva aiast jõudsime Tii Pärnu pesasse, kus tegime kosutava kohvipausi. Oli see alles korter! Remonditolmuse korteri tagumistes nurkades avanes tõeline varakamber koos omaaegsete meistrite kangastelgede, ülipeente näputööde ja käsitööalbumitega. Kõige selle imetlemise keskel oleksin peaaegu, et sootuks unustanud kella vaadata. Õnneks jäi ka Milda veidi hiljaks nii, et Maie Aia väravasse jõudsime täpselt ühel ajal.

Järjekordselt üks väga lahke ja tore perenaine ning külluslik aed. Minu jaoks huvitav seetõttu, et suurus on meie aedadel täpselt sama. Erinevad on looduslikud tingimused ja aia kujunemise aeg.

Perenaine oli väga osavalt kasutanud eri kõrgusega taimi voogava ja küllusliku piirde rajamiseks. Meie ringkäigu lõpuks läks jutt juurikamaa peale. Aga juurikamaad me ju oma ringkäigul ei näinudki! Siit pildilt siis ülesanne. Leia juurviljaaed!

Tuleb välja, et aia servaks peetud istutusala eraldas hoopis osavalt iluaeda tarbeaiast. Kasvuhoone eest viis salakäik peenramaale.

Aga salapaiku oli aias veelgi. Minu lemmikkohaks Maie aias oli vana mägimänni alune varjuaed. Pildil jääb selle paiga võlu hoomamatuks, salaaia tõeliseks nautimiseks peab ise mööda varjatud rajakest mägimändide alla pugema ja sealseid elanikke uurima.

Müügiplatsilt jäi näppu harilik kivimünt `Blue Cloud`. Maie aias näeb ta välja selline.

Aitäh mõlema aia pererahvale lahke vastuvõtu ja sõpradele toreda seltskonna eest!