Roosamannast ja salapärasest krabistajast

Aias valitseb praegu tõeline roosamanna. Huvitaval kombel ma ise ei mäleta, et ma nii palju roosat aeda toonud oleks. Ju siis on mu sisemine Barbie ennast siiani osavalt peitnud...

tundmatu roosa liilia:

Roosad sabad ja taustal roosa roos "Fairy"(Veronica spicata 'Red Fox')

Mehhiko jänesekapsas on ka roosa (Oxalis tetraphylla) 

Esimesed floksid on ....roosad

Minu roosa lemmik on aga roos Pretty Sunrise, need roosa ja kollase varjundid mängivad päris kenasti ja toovad ühe kauni päikesetõusu värvidemängu mõttesse küll:

Aga roosat roosiilu jagub veel ja veel

Nagu ka Piilu, kes eelmisel aastal maapõue otsustas jääda aga sel suvel jälle väljas roosatab

Mis ei ole roosa, on pruun. Nagu näiteks muru.... näitab väga ilmekalt, mis saaks aiast, kui ma igal õhtul abikaasat paariks tunniks titekarja ei jätaks ja kättevõidetud vaba aega veetassimisega ei sisustaks.

Päästa ei õnnestu ilmselt kumbagi eelmisel sügisel istutatud pojengi, ka leviisiad ja Futult saadud viali priimula on hinge vaakumas.

Aga kõrbenud murul on ka omad eelised. Eile kastes kuulsin kuidas keegi salapärane hiilib aiaserva mööda, ikka krõpa-krõpa-krõpa. Seejärel peatub krõbinal kompostihunnikus, kust hakkas kostma tuhnimist ja rahulolevat matsutamist. Hiilisin tuppa kaamera järele ja püüdsin krõbistaja filmilindile - siin ta ongi:

Naabrinaine meenutas siin, et kunagi ammu, hallidel aegadel, peeti meie elamise kõrvalhoones lehma. Igal õhtul, täpselt lüpsiaja alguseks tuli aiaäärt pidi riburada terve siilipere sooja piima mekkima, mille perenaine neile alustassile valas.

Tänapäeval piima enam siilidele pakkuda ei soovitata ja ega polekski seda õiget, lüpsisooja piima, enam kusagilt võtta. Aga tundus, et hädaga kõlbas kompostihunnikust leitu ka - vaesed ajad, mis teha!

Kiired klõpsud aiast

Tüüpiline suvi meie aias. Vihma pole juba mõnda aega tulnud, päike on muru pruuniks kõrvetanud ning taimed õitsevad ära kiiresti, et mõni jääbki pildile püüdmata. Õhtud mööduvad vett tassides, et vähegi midagi päästa.

Käes on liiliate aeg. Väga palju mul neid pole aga mõned siiski. Märta aiast saadud valge liilia lõhnab kui pöörane, õhtuti on terve aed magus. Kas keegi nime teab?

 Pulmakingiks saadud kollane nimetu aasialane võlub oma värvitooni sügavusega.

"America"

"Barcelona" ja "Yellow Pixels" poseerivad koos täpilise metsvitsaga

"Grand Cru"

"Spring Pink" vajab ilmselt augustis üles võtmist, et ta liiga tihedaks ei kasvaks, nii et kui keegi huvitatud on, saan jagada.

Kui teised taimed võitlevad kuumusega, siis mauklehed tunnevad, ennast ilmselgelt hästi ja kipuvad laiutama. Eks ole näha kuidas nad korraliku talve üle elavad.

Ka väike Linda rõõmustab põua üle sest tema lemmiktegevused sisaldavad kõik vees solberdamist. Ja mis võiks olla toredam kui koos emaga aeda kasta.

Saame tuttavaks - minu nimi on Kaisa

Tundus, et väike Linda leppis lõpuks, et õele Enriko asemel Kaisa nimeks pandi. Aga pere keskel on pisikese nimi ikkagi "Väike õde".

Ka kõigile teistele, kes vähegi huvi üles näitavad või tänaval vastu juhtuvad tulema, kilkab Linda kohe: "Näe, Väike õde!" Õele käiakse vaikselt oma põske pea vastu surumas ("Linda teeb nurru-nurru") ja jalale pai tegemas (ettevaatuse mõttes sai titele pai tegemiseks esialgu see eenduv aga tugevamat sorti kehaosa pakutud). Kaisa võtab paid esialgu suhteliselt ükskõikselt vastu, kägiseb ainult pisut ja piilub suurt õde altkulmu.

Küll oli ikka ühe titega elu lust ja lillepidu...

Väike Linda ja raske suureks saamine

"Kas Lindale väike õde meeldib?"
"Ei meeldi!"
"Miks ei meeldi?"
"Väike õde kisab kole häälega!"
"Aga Linda kisab ka vahel koleda häälega!"
"Linda ei kisa! Linda pahandab!"

"Las Linda olla veel tükk aega pisike. Äkki suureks saamine on väga raske tegevus?"  - nii kirjutas üks blogi lugeja mulle kommentaaridesse. Ja teate mis? Tundub, et ongi. Väga raske tegevus.

Kui väikese õega haiglas olime, läks väike Linda mõneks ajaks mammale ja vanaisa Jaagule külla. Esialgu oli kõik ilus, laps veetis seal toredalt aega, vanaisa saadetud piltidelt vaatas vastu üks ütlemata rahulolev ja natuke kriimu maalaps. Ema-isa ei olevat esialgu suures mänguhoos meeldegi tulnud. Kui ema telefonis Lindaga rääkis, väitis Linda ema meelehärmiks, et ei ole emme, hoopis tädi helistab.

Kõik see aga muutus kui väike Linda koju jõudis. Laps oleks nagu ümber vahetatud, nii et päevapealt sai viisakast ja kenast tütarlapsest ehtne "kohutav kahene".

Emmet hommikul väikese õe kaisust leides, läks väikesel Lindal suuke ikka väga viltu pähe. Vaatamata sellele, et teda kohe kampa kutsuti.  Ja siis see algas. Kui enne käidi lillepeenardest isegi vareseid ja kasse eemale peletamas, siis nüüd trambitakse seal usinalt ringi ja kisutakse taimedel päid maha. Toit lendab põrandale ja mänguasjad nurka! Ema tähelepanu on tähelepanu, selles osas Linda enam valiv pole.

Kui te praegu meie majast mööda jalutaksite, kuuleksite te ilmselt üle tänava majast kostvat lõputut joru: "Linda-eitaha-eitaha-eitaha-eitaha-eitahaaaaaaa!" Sõltumata sellest, kas parasjagu on siis kõne all söömine, õueminek või riiete vahetamine. Kui tuju eriti pahaks läheb, võetakse abiks ka löömine ja enda põrandal rullimine. Raske on see aeg kui meel on paha aga oma tundeid veel õieti väljendada ei osata.

Proovin küll väikest Lindat lohutada, kuidas oskan ja temaga võimalikult palju aega veeta aga eks katsu seda teha, kui teine tegelane ka pidevalt oma osa nõuab. Õnneks tundub praegu, et tita vastu kohutav kahene pööranud pole, pidevalt nõutakse "Kus see väike õde jäi!" ja käiakse vaikselt tita jala peale pai tegemas. Nii et enesekehtestamise raske tee on alanud, loodetavasti ei kesta see ülemäära kaua.

Hüljatud lapsuke

Ei, ärge nüüd muretsege - Linda ja tema väikese õega on kõik korras. Hüljatud lapsukeste rolli on jäänud hoopis majapidamine ja aed. Kuna Linda isal pole puhkus veel alanud, Linda ise proovib suure raskustega harjuda sellega, et ta polegi enam maailma keskpunkt ja pisike putukas nõuab iga paari tunni tagant pikki söögikordi ning täie rauaga on käima läinud ka gaasivalude ralli, siis ega toast õue väga jõuagi.

Katsun ikka päevas vähemalt korra tahaaeda kasvuhooneni ja tagasi jalutada ning kiiruga silmanurgast uudistada, mis teoksil.

Peamiselt näen seda, et on kuiv. Lausa nii kuiv, et olin ühel õhtul sunnitud kiviktaimlasse mitu kannutäit vett tassima ja alpi kortslehele kunstlikku hingamist tegema. Rohkem ei jõudnud. Saadagu hakkama!

Roosipaviljon hakkab vaikselt õieehtesse saama, uue ala tagumine pool on tegelikult ka juba taimi täis aga tahab veel kasvamiseks paar aastat aega saada.

Roosid õitsevad kõik. Ma ei hakka siia pilte üles laadima, eelmisel aastal sai neid üles loetud, mõned uuekesed on nagu näiteks Pink Grootendorst ja Angela, kellesse mõlemasse ma botaanikaaia rosaariumis ära armusin. Balmoral Palace tuli eelmise aasta sügisel ja õitseb ka mul aias esimest aastat.

Tegelikult ma eriline roosifanaatik ei ole, kuigi praegu aias jalutades võib teistsugune mulje jääda. Arvan, et nüüdseks on mul roose aias täiesti parasjagu ja aitab küll. Nõrkus võib tekkida ehk veel mõne lihtõielise roosi või pargiroosi koha pealt aga rohkem mitte. Kuna minu aed on üks suur segasummasuvila siis meeldib mulle ka rooside puhul kui nad ei ilutse uhkes üksinduses vaid pigem täiendavad mõnda ala või objekti.

No näiteks peale seda kui Märta eelmisel suvel oma kuuriseina ära lammutas ja meie aeda tõeline aguli-idüll avanema hakkas ning eriti kui ma veel Märta värvitud kuuriust nägin, ei saanud ma muidu kui tõin sinna aia äärde ühe Flammentanzi täienduseks. Praegu on ta veel pisike aga mõne aasta pärast suudab ilmselt kuuriukse roosidega kaasa särada.

 Kellukad õitsevad ka. Nende vastu kipub mul ka nõrkus olema, õnneks on ruum piiratud.

Kerakellukas Caroline (Campanula glomerata ´Caroline´)

Kellukas "Samantha" (Campanula x hybrida 'Samantha')

Pisikellukas 'Elizabeth Oliver' (Campanula cochlearifolia 'Elizabeth Oliver' )

Kus on, sinna tuleb juurde. Vahepeal oli jälle võimalus ühte Aalujat kohata kui Helle koos oma toreda perega puhkusele sõites meie aiaväravas kinni pidas. Hulga taimepottidega loomulikult, kus ka vahvaid kellukaid hulgas. Hoian teisi hoolega varjus ja kastan sest siia kõrbesse praegu midagi istutada oleks hullumeelsus. Ootan vihma! 

Väikesest Lindast sai suur õde

Meie peres on kuidagi nii juhtunud, et mu vennal on sünnipäev 8. juulil, emal 12. juulil ja teisel vennal 16. juulil - kõik sünnipäevad nelja päevase vahega. Kui kuulsin, et uue ilmakodaniku sünnipäevaks pakuvad arstid 19. juulit, tegin nalja, et näe, äkki tuleb 20. juulil ja sobitab ennast ilusasti suguvõsa sünnipäevaritta.

Väikese Linda veel väiksem õde ei tahtnud aga olla reas viimane, vaid hoopis esimene. Nii tegigi ta meile kõigile suure üllatuse ja tuli hoopis suure kiiruga 4. juulil. Sellest, kui suur kiire tal tulla oli, olen vist juba kõigile piisavalt jutustanud - ju siis lootis ka laulupeole jõuda.

Suuruselt on väike õde päris pisike, kaalus sündides 2900 grammi ja pikkuseks oli 47 sentimeetrit. Nii et paras päkapikk.

Kaua meid selle palavaga õnneks haiglas ei hoitud, nüüdseks oleme juba mitu päeva kodus olnud, homme saabub tagasi ka mamma ja vanaisa Jaagu juures suvitanud Linda, kes oodatud Enriko asemel ka väikese õega kenasti leppis ning juba haiglas usinalt titale pai teha tahtis. Eks ole siis näha kuidas see elu meil siin kujunema hakkab....

Väikese Linda tarkuseteri

Pole nii kaua Linda tegemistest kirjutanud, et parimad naljad on vist juba meelest läinud. Aga mõned vahepealsed terased märkused siiski. Pildid tegi taaskord Linda suur sõber, vanaisa Jaak.

Linda ema koristas jaanipäevaks toad ära, tõi suure sületäie lõhnavaid pojenge vaasi ja vahetas muuhulgas ka voodipesu. Voodile laotas ema suure ja valge kootud päevateki. Linda, kes alati usinalt koristada aitab vaatab päevateki paikapanekut pealt ja kommenteerib:
"Emme paneb katteloori voodi peale!"

Jalutamas käies tahab väike Linda alati kõikidele koertele ja kassidele pai teha. Et laps üksi kohe esimese asjana võõraid ja tundmatu iseloomuga penisid kallistama ei tormaks, seletab ema, et võõrastele kutsudele ei tehta pai, ainult tuttavatele kutsudele ja kiisudele. "See on võõras koer!" keelab ta Lindat kui mõni eriti tigeda moega peni vastu juhtub tulema.

Kui ema koristamise vahepeal midagi verandale viimas käis, nägi Linda, et seal on terve hulk tema mänguasju ja nõudis neid tuppa mängimiseks. Ema tõstiski hunniku mänguasju tuppa, teiste hulgas ka naabritädi kingitud karvase mängukoerakese.

Õhtul paneb isa Linda voodisse ja tõstab nagu ikka ka mõned käepärast olevad pehmed mänguloomad kaissu. Linda aga ei maga vaid tihub nutta. Kui ema vaatama läheb, mis lahti, viskab väike Linda verandalt toodud mängukoera põrandale: "See on võõras koer!" teatab ta väriseva häälekesega.

Jaanipäeval oli Linda sõiduvees. Lisaks mammale ja vanaisa Jaagule olid kohal ka kõik emapoolsed onud-tädid ja lusti kui palju! Kui aga kõik ettevalmistused tehtud ja teised grillimajakeses lookas laua taga head-paremat nautisid, keeldus väike Linda järsku kõigist roogadest. Ühtviisi raputati alguses pead nii kartuli, grilllõhe, tädi Mari-Liisi marineeritud imemaitsva liha kui ka kohustuslike jaanivorstide peale. Ainult leiba oldi nõus sööma. Nii istuski väike Linda jaanilaua taga, kumbaski käes suur leivakäär.

"Kas Sa peale leiva ka veel midagi sööd?" küsis ema lootusrikkalt
"Teise tüki leiba!" vastas väike Linda.

Eelmisel nädalavahetusel käis väike Linda aga koos vanematega Ida-Virumaal kutsevõistlustel, joonistas ja mängis lastetelgis ja käis muuhulgas koos ema ja mammaga spa-s ujumas. Peale ujumaskäiku sõideti suure liftiga üles üheksandale korrusele mamma hotellituppa. Lifti Linda natuke pelgas.

Korraga peatus lift kuuendal korrusel ja üks kena noorpaar tahtis alla fuajeesse sõita. Märganud, et sõidetakse hoopis üles üheksandale, vabandasid nad kenasti, et ootavad ikka teist lifti. Linda jälgis neid veidi kohkunult ja teatas siis selge ja kõlava häälega "Siia rohkem ei mahu!"

Ah jaa, oodatava beebi kohta väidab Linda enesekindlalt, et tulemas on vend, kelle nimi on Enriko. No kust see laps need sõnad võtab, seebikaid ega ladina-ameerika muusikavideosid meie majas keegi ei vaata....

Üks on kindel, nimede osas on meil küll väikese Lindaga väga erinev maitse...