Kolmapäev, 22. august 2012

Et siin siis Linda sõpradel jälle midagi lugeda oleks

August hakkab läbi saama aga blogi jälle unarusse jäänud. Pikk vaikus ei tähenda, et me siin midagi korda poleks saatnud vahepeal. Otse vastupidi. Preili Linda on kasvanud ja kasvanud. Jalgadele on ilmunud prullakad voldikesed, mis panid Linda isa juba hetkeks muretsema tütre modellikarjääri võimalikkuses. Linda ema näitas seepeale isale google vahendusel piltidelt, et üks õige kolmekuune laps peabki täpselt nii pontsakas olema ja loodetavasti isa enam ei muretse.

Kuidas Kindral Linda muidu elab? Nagu enamus kindraleid on ta vanusega muutunud paksemaks, kiilamaks ja rahulikumaks. Jalutuskäigud alevis mööduvad endise häiresignaali asemel enamasti kas vaikse jorina või rahuliku une tähe all. Tundub, et gaasivalud lõppesid lapse 2 kuuseks saamisel nagu noaga lõigatult. Nii et kuigi päevauned ei kesta meil endiselt üle 20-30 minuti, on Linda enamasti eluga päris rahul. Eks halvema tujuga päevi ole muidugi ka aga kellel neid siis poleks.

Mõned pildid augustikuistest tegemistest ka:

Linda luges läbi oma esimese raamatu. Või õigemini kuulas sest lugeda Linda veel ausalt öeldes ei oska, õnneks oli tegemist aga audioraamatuga. Nimeks "Pardipojad" ja heli pardikeeles, aga tundus et Linda saab aru küll:



Koos vanematega käis Linda Haapsalu linnuse taga suure õunapuu all oma esimesel piknikul. Kuulati sulipoiste kombel lossihoovist kõlavat augustibluusi ja söödi puu alt valget klaari. Lindale selline kontserdikülastus päris meeldis, muusika oli veidi kaugemalt täpselt paraja valjusega ja Linda ei seganud oma kaasalaulmisega teisi kontserdikülastajaid.


Samuti käis Linda taaskord peol. Naabrionu Eeri sai 80 ja Linda käis teda õnnitlemas. Pidu oli suur ja vägev, Linda oli seltskondlik, lubas ennast külalistel lahkelt uudistada ja sülle võtta, kuulas tähelepanelikult suu lahti lauakõnesid. Pidev tähelepanu väsitas ja nii sai vahepeal ka väike uinak ette võetud:


Koos ema-isaga käidi ka Ellamaa aianduspäevadel ja Keskaja päevadel Padise koostris. Padiselt osteti kojuviimiseks kaasa ka kaunis pakendis kohalikku leiba. Linda aitas seda kodus avada....peale seda pakend enam nii kaunis välja ei näinud:


Ja ongi selleks korraks kõik...septembris näeme!

Neljapäev, 9. august 2012

Linda esimene muuseumiskäik

Tegelikult on Linda varem küll korra juba muuseumis käinud aga kuna ta siis seal ekspositsiooniga tutvumise asemel hoopis teatrietendust vaatas ja tukastas, siis me seda korda tõsiste muuseumikülastuste hulka ei loe.

Kuna Linda isal hakkab sellesuvine puhkus juba läbi saama aga kodust kaugemale pole eriti saadudki, otsustati koos Lindaga pealinna kaema sõita. Käidi Rohelises kaubamajas naabrionule sünnipäevakinki valimas ja tädi Edaga juttu ajamas. Kohvikus söödi pudelist oma kaasavõetud toitu aga keegi ei pahandanudki, ilmselt kuna neil menüüs Lindale midagi paremat pakkuda polnud.

Seejärel sõideti Viimsisse, kus käidi kõigepealt Viimsi Vabaõhumuuseumis. Küll oli seal kõva tuul ja mere peal paistsid päris kõrged lained. Tuule tõttu oli ka Lindal näitusega tutvumine raskendatud kuna vanemad toppisid ta issi jope alla, nii et ainult ninaots vaevu välja paistis.

Muuseumil oli väga tore ja uhke temaatilise kaubavalikuga suveniiripood aga väljapanek ise.... nii ja naa. Linda ema arvates on nimelt Eestis liiga palju muuseume, kus on säilitatud või kokku toodud uhkeid palkehitisi, mille kohta samas pole mingit infot väljas peale ehitusaasta. Enamasti on risti üle nende ehitiste ukseava tõmmatud ka sissepääsu takistav nöörijupp ning hoonesse sisse piiludes võib näha ühtesid ja samu tolmunud kappasid, võikirne või kalavõrke. Elumajas on samuti vabaks jäetud kitsas käigutee nööride vahel ning eemalt võid vaadata pitslinikuga kummutit või nurgas tolmu koguvat kaltsunukuga hälli. No andke andeks aga kui ühes sellises muuseumis käinud oled, oled ju tegelikult juba neid kõiki näinud. Eks vaielge vastu, muuseumisõbrad, aga selline on minu arvamus.

Sellise muusemi puhul päästab olukorra ülimalt pühendunud muuseumitöötaja, kelle võimuses on kõik need mineviku asjad "elusaks rääkida". Olen ise mõnes sellises muuseumis käinud, kus esmapilgul igavana tundunud näitus korraga elama hakkab ja särama lööb, kui tubli ja hakkaja giid iga eseme kohta vahvaid kohalikke lugusid jutustada oskab.

Teine võimalus on vana hoone nööriga sulgemise asemel hoopis sinna tore näitus sisse meisterdada. Õnneks oli ka Viimsis kahe hoone puhul seda teed mindud, muidu oleks see külastus küll pettumus olnud. Ühes kõrvalhoones oli väga huvitav ja kaunilt teostatud näitus kohalike talude ajaloost, kus arhiiviandmed ja külainimeste mälestused parajas tasakaalus ja rohkete piltidega ilmestatud. Nii hästi koostatud näitust pole tükk aega nägema juhtunud. Ka laudas oli väljapanek kalapüügiviisidest ning rehemajadest.

Peale Viimsi vabaõhumuuseumi külastasime kohe ka sealsamas lähedal asuvat Rannarahva muuseumi. Kuna neisse kahte muuseumi pääseb ühe ja sama piletiga, tasub nad igal juhul mõlemad korraga üle vaadata. Pealegi täiendavad väljapanekud kenasti üksteist - kui Viimsi vabaõhumuuseumis tundsime suurt puudust  nimesiltidest rannas asuvate puust majakamakettide juures, siis Rannarahva muuseumi pööningult võis leida uhke näituse Eesti tuletornidest ja tagantjärele majakad ära määrata. Ka Rannarahva muuseumi väljapanekul olid oma head ja vead, kohati oli veel silma järgi otsustades nõukogudeaegse moega väljapanekut, mis väga palju uut juurde ei andnud, samas võis näha vana väljapaneku juures toredaid uusi täiendusi, lastele oli sisse seatud vahva mereröövlilaevaga tuba ning koostatud oli huvitav ülevaade Kirovi kalurikolhoosi tegemistest. Kokkuvõttes oli päris huvitav kuigi osa ekspositsioonist jäi saalis olnud müügikoolituse tõttu meil nägemata.

Selline oli siis meie selleaastane puhkusereis - küll lühem kui tavaliselt aga kindlasti meeldejääv ja huvitav. Kuna hajameelne ema fotoaparaadi koju unustas, jäid pildid Lindast puhkusereisil kahjuks tegemata.

Neljapäev, 2. august 2012