Tomatipostitus 2025

 See aasta oli tomatite kasvatamise mõttes täiesti omamoodi. Ilmselt vihmaste ilmade tõttu venis esimeste tomatite värvumine kasvuhoones tükk maad hilisemaks. Kogu see saagiootamine pani kannatuse tõsiselt proovile. Õnneks tekkis mul tahtmine sel aastal ka erinevaid potitomateid katsetada ja nii sai juuni teises pooles juba mõne tomati suhu pista.

Potitomatid ja paks konn

Sel aastal panin potitomatitest kasvama neli sorti: Gartenperle, Venus, Tiny Tim ja Fat Frog. Kõige põnevam tundus neist viimane – juba nimi “Fat Frog" ehk eesti keeles paks konn, pani muigama. Maitse oli hea: kuigi ma tavaliselt magusaid tomateid ei eelista, oli “konn” oma puuviljase maitsega huvitavalt eristuv ja meeldiv.

Paksu konna seemned tellisin proovimiseks Kreekamaalt, Meraki Seeds nimelisest firmast. Kuna tegu peaks olema pärandsordiga, panin seemet ka järgmiseks aastaks kõrvale sest ülejäänud proovitud sordid andsid küll varajast saaki aga maitse polnud ülemäära meeliülendav. Välja arvatud Venus, mis mulle täitsa meeldib aga mis jälle hästi meie põuast kliimat ei kannata, aknalaual kandis kenasti.

Kreeka imed

Kui jutt juba tellitud tomatisortidele läks, siis selle aasta huvitavamad leiud tulidki Merakist. Proovisin vene lihatomati sorti Budenovka – maitses kogu perele hästi, aga saagikus jättis vähemalt tänavu veidi soovida.

Prantsuse sort “Emalia” oli välimuselt vahva – terava tipuga ja kaunist tumedat värvi tomat. Taim ise jäi pigem madalaks, ent andis hea saagi. Maitse oli samuti väga hea, ehkki koor üsna tugev, kuid tänu sellele säilisid viljad kaua peale korjamist.

"Rambling red stripe" võttis väga pikalt hoogu enne kui rohelisetriibulised tomatid punaseid noote omandama hakkasid. Kui aga hoo sisse sai, siis kandis madal aga uhkelt laiuv taim palju toredaid triibulisi tomateid ja maitsel polnud ka viga.

"Dusky Rose" oli lihtsalt ilus. Saagikus keskmine, maitse samuti ehk eesti kliima jaoks liiga hilisevõitu, samas väga ette heita midagi ka ei saa.

Põnev oli küll uusi sorte proovida – mulle meeldivad eri kujuga ja eri värvi tomatid. Samal ajal said kasvuhoonesse ja õue kasvama aga ka mitmed vanad, end juba tõestanud lemmikud.

Selleaastasel tomatide degusteerimisel jagunes meie pere jaoks tomatisortide esikolmik nii:

1. Gourmasun (züriilt 38 punkti) – juba mitmendat aastat üks meie pere suuri lemmikuid. Väga saagikas, ilus ja suurepärase maitsega sort. Sel aastal proovisin ka väga sarnast Buffalosuni, aga see valmistas pisut pettumuse – tore tomat iseenesest, ent jääb Gourmasunile pea kõiges alla. Lisaks kimbutas vilju sügise poole mingi mädanik, mis rikkus üldmuljet veelgi.

2. Taluturu islandi tomat (36 punkti) – sordi nimi on muidugi täiesti välja mõeldud. 
Mulle meeldivad pärandsordid – need, mida ei pea aianduspoest hirmkalli hinnaga viie seemne kaupa ostma, vaid mis on aretatud silmas pidades järjepidevust, vastupidavust ja toidujulgeolekut ja mille seemneid saab vabalt ise võtta ja külvata ilma, et "käbi kännust" liiga kaugele kukuks.

Selle sordi sain kohaliku taluturu müüjalt, kellega juttu ajades tomatisordid jutuks tulid. Ta pistis mulle täiesti tasuta peopessa ühe vilja ja ütles: „Näe, sain sõpradelt islandi tomati, tahad, proovi ka külvata!“ Nii sai “Taluturu islandist” uus sordikatsetus. Ja tuleb tunnistada, et meie perele need triibulised pärandsordid sobivad hästi – vana hea “triibiku” ehk “lihavõttemuna” kõrval, mis loomulikult ka sel aastal sortimendis esindatud oli, oli ka "Taluturu island" saagikas ja maitsev uus leid. Ilus ka!

3.–4. koht: Budenovka ja Tolstoi (35 punkti)

Need kaks jäid seekord võrdselt kolmandale kohale. Budenovka on vene lihatomati sort, millest eespool juba pisut kirjutasin – maitse on hea ja tomat mõnusalt lihakas. Tolstoi on aga vana tuttav ja täiesti kindla peale minek: saagikas, hea maitsega ning peab haigustele hästi vastu. Kahjuks on ta, nagu ka Gourmasun, hübriid (F1).

Lisaks eelmainitutele kasvasid aias varem äraproovitud tomatisordid: Pille, Malle, Maskotka, Triibik, Ragne lemmik, Costoluto Fiorentino, Corsaro, Fahrenheit Blue ja Black Cherry.