Neljapäev, 27. juuni 2013

Mölapidamatus jätkub ehk kuidas ma oma kambriat mõrvan

Natuke toataime juttu ka. Enne Linda sündi evakueerisin kõik oma toataimed ema ja ämma juurde varjule. Kuigi suur osa neist olid kaktused, kes peaks ennast kaitsta suutma.

Tasapisi on aga kodukontorisse hakanud orhideed sisse hiilima, ikka tasa ja targu ja ühekaupa. Nüüdseks on neid kuidagimoodi juba kuus taime saanud. Väga osav orhideekasvataja ma pole. Ilmselt seetõttu, et mul pole õrna aimugi mida ma teen. Orhideefoorumis olen paar korda lugemas käinud aga ilmselt pole sellest suurt abi olnud sest mu kambria tunneb ennast miskipärast kehvasti. Bulbile on ilmunud õrnad kortsukesed ja kaks lehte näitavad kuivamise märke. Aga võta nüüd kinni, kas tegemist on üle- või alakastmisega.

 Seni olen teda kastnud korra nädalas. Kuna leht on pigem kuivanud kui mädanenud ja juured mädanemise märke ei näita, lisasin igaks juhuks veidi vett.  Kui hullemaks läheb, siis on vähemalt teada, et tuleb kuivaperiood teha. Või peaks ma ta üldse rahule jätma, kuna ta lõpetab õitsemist ja tahab äkki puhata. Tont seda teab!

Aga ega siis tagasilöögid taimehullu peata. Tallinnast tulles käisime ehituspoes liiste valimas ja üks naeruväärse hinnani allahinnatud orhidee ronis ka vägisi korvi. Mingisugune dendroobium vist? Nimesilti loomulikult polnud aga minusugusele orhideemõrvarile ongi ehituspoe nimetud mõeldud, et uhkemate asjade peal katsetama ei hakkaks.


Vähemalt kuukingad tunnevad ennast koduselt. Valge lõpetab viimase õiega õitsemist aga ajas kohe ka uue õievarre.

Ja lõpuks hurraaa! Esimene orhidee, mis minu aknalaual ise teistkordselt õitsema on hakanud. Olgugi, et tegemist on lollikindla kuukingaga, uhke ikkagi!

Aga nüüd saab pühade ajal kogunenud pildipank ja mölapidamatus lõpu ja ilmselt saabub mõneks ajaks vaikus...


Hüvasti juuni - järjekordne aiapäeviku sissekanne

Väljas on palav. Kuna meie vastu päikest asetseval kruusakünkal aed kuivab suhteliselt kiiresti läbi, tassisin eile pool õhtut lilledele vett. Loomulikult ikka kastekannuga mäe otsa, selle asemel, et kastmistünn maja juurde paigutada :) Aga väike trenn kulub ka marjaks ära.

Aias hakkab järjest rohkem suvist õieilu nägema. Alustasin aiaga 2009. a kevadel, loomulikult ilma igasuguste plaanide-kavandite ega laiema pildita. Ikka, et midagi õitseks. Algul sai isegi metsikuid taimi toodud, et natukenegi lilli aeda saada.

Aga kui aus olla siis mulle meeldivadki sellised segasummasuvilat meenutavad aiad, planeerimine ja uhke moodne aed ei ole lihtsalt minu stiil. Pigem ikka Tootsi peenrad, parasjagu umbrohtu ja kaost. Liigidki on valitud seetõttu, et jääb kusagil silma ja meeldib, mitte värvide sobivuse, feng shui või peene nime tõttu. Näiteks täpiline metsvits hakkas mulle meeldima üle-eelmisel suvel Lofootidel. No vaadake vasakpoolset pilti, milline ilu! Paremal pildil on minu tagasihoidlikum taimeke.



Liiliatest on kõge varajasem tundmatu kollane liilia, mis meile 2009. aastal pulmadeks kingiti. Selle õite sügavkollast värvi on pildil täiesti võimatu edasi anda aga aias on ta lihtsalt imeline.

Huvitav lugu on mägisibulatega, sel aastal kipuvad nad kõik hirmsasti õitsema. Väga vaimustuses ma sellest ei ole sest see tähendab hulgaliselt tühje auke, mille kinnikasvamine aega võtab.

 Kevadel sain naabrilt kolm tundmatu mägisibula taime ja torkasin kiviktaimlasse ja isegi nendest hakkab üks õievart kasvatama.

Muidu kiviktaimlas mõttetut tuusti meenutav valge kukehari on õitsedes päris ilus, jälle üks tundmatu:

Suvelilled hakkavad õitsemishoogu sisse saama. Nende seemnest kasvatamine ja pikeerimine on üks igavene tüütus, igal kevadel mõtlen, et järgmisel aastal lihtsalt ostan valmis taimed. Kevadel otsin aga jälle millegipärast seemnepakid välja.

Tegelikult õitseb ka roose juba päris mitmeid aga nendest peab küll kunagi eraldi postituse tegema.





Jaanipäevast kah

Jaaniaeg oli seekord kuidagi eriti pikk. Võibolla seetõttu, et esimest korda oma siinoleku aja jooksul veetsime jaanipäeva kodus. Kuna ka külalisi käis palju, oli pärast jaani tunne, et nüüd oleks nendest puhkepäevadest veidi puhata tarvis. Aga loomulikult olid kõik külalised oodatud ja toredad ja olemine lõbus.

Linda 21. juunil selleaastasel esimesel jaanitulel ohvrikivi uudistamas



22. juuni päeval tegime kõigepealt esimestele kiirvisiidile tulnud külalistele aias ringkäigu ning seejärel sõitsime Tallinna, et ühele kenale ja toredale tütarlapsele kooli lõpetamise puhul õnne soovida. Aktus oli Linda jaoks ilmselgelt liiga pikk ja peagi hakkas ta direktoriga võidu kõnet pidama. Nii saime peaaegu terve aktuse aja Tehnikaülikooli koridorides ja ukse ees jalutada.

Kui verivärske 32. keskkooli vilistlane õnnitletud, asusime ruttu kodu poole sõitma, sest vahepeal olid külalised juba meile jõudnud.

Tagasiteel leiutasin ka spordiala nimega "roosijooks". Linna sõites tuli välja, et Hansaplant oli eelneval nädalavahetusel roosidest tühjaks ostetud aga mul oli hädasti (eksole!) kahte roosat pinnakatteroosi vaja . Hortese ette jõudes oli selle hiigelsuure maja õhtuse lukkupanekuni täpselt viis minutit. Jooksin nii kiiresti kui jalad võtsid taha roosiaeda ja küsisin müüjalt roosade pinnakatjate kohta. Haarasin esimesest ettejuhtunud sortimendist kaks roosi kaenlasse ja tehtud! Minut jäi veel ülegi. Koju jõudes tundus, et kiirkorras kätte juhtunud "Sweet cover" sai päris hea valik.

Kui nüüd külalistest rääkida, siis selliseid külalisi võiks tihedamini käia. Selle asemel, et pererahva nahhaalse jalgalaskmise üle pahandada olid meil koju jõudes kartulid keemas, lõhe ahjus ja karulaugu salat valmimas.

Kohalikule jaanitulele olid tasuta pidu ja "Kukerpillid" kohale meelitanud suure rahvasumma. Kas keegi teaks vastata küsimusele, miks Eestimaal line-tantsu nii soojalt suhtutakse?

Loomulikult väsis kõige väiksem piduline kella 23 paiku ja läks ära magama. Teiste jaoks jätkus pidu aga pimeda- ning seejärel uue päeva alguse- ja valguseni.

Järgmisel päeval saatsime ühed külalised metsa orhideesid otsima ja pildistama, teised Haapsallu kohvikutuurile ja hakkasime valmistuma kolmandate saabumiseks. Oli tore päev Leelo, Jaagu ja väikese Mia seltsis.

Pilt jaanipäevasest kingitusest:

Siis veel väike külaskäik Velisele ja möödas need pühad olidki.

Kolmapäev, 26. juuni 2013

Reaalsus kipub mängudesse

Väikesel naabritüdrukul on külaline.

Peente roosade satsikleitidega noored preilid jalutavad oma uhke beebinukuga mööda tänavat. Loomulikult on ka nukuvanker roosa ja satsidega.

"Lähme nüüd," kiirustab naabritüdruk sõbrannat tagant, "me peame ta ju täna veel lasteaia järjekorda ka panema!"

Läksin tahahoovi, et rahus itsitada saaks.

Kolmapäev, 19. juuni 2013

Jasmiinid ja maasikad

Nii jasmiinide õitsema hakkamine kui maasikate valmimine annavad teada, et kevad on läbi ja saabunud suvi.

Jasmiine kasvab meie maja ees kaks põõsast, mis olid siin juba enne meie saabumist. Kahe aasta ja usina lõikamisega on ilmetutest ja väljaveninud tuustakatest saanud ka enam-vähem põõsast meenutavad taimed. Kuna meie maja kunagise perenaise nimi oli Jasmiine, on nende põõsaste näol omal kombel tegemist pärandkultuuri ja tema mälestuse hoidmisega.

Muidugi võivad jasmiinid peenraservas olla ka tõelised tüütused rohke juurevõsu ajamise tõttu aga nende ilu ja võimas lõhn varasuvel teevad võsude katkumise vaeva kuhjaga tasa.


Pildi all servas õitseva valge põõsasmarana leidsin kaks aastat tagasi Ellamaa aianduspäevadel puukooli poolt tasuta ära antavate taimede kastist. Oli ka kohe näha, miks ta kaubavalikust välja praagitud oli - põõsas oli pooleldi kuivanud ja väga rääbakas. Vaene kodutu sai siiski koju toodud ja jasmiini alla maha istutatud. Väga head päikesepaistelist kasvukohta ma sellisele rääbule raiskama ei hakanud, pidi poolvarjuga leppima. Sellest hoolimata kosus põõsasmarana taimeke üles ja hakkas kohe esimesel aastal õitsema kui segane. Tundub, et ka see aasta pole erand, lisaks on ta ka juba kaks pojakest kasvatanud.

Praegu õitseb aias veel üks tore taimeke - hariliku angerpisti täidisõieline vorm.  Kunagi Sulev Savisaarelt saadud taimeke tunneb ennast meie lubjakünkal asuvas aias väga mõnusalt ja õitseb rikkalikult. Kahjuks kipuvad vihmad küll tema raskeid õisi räsima ja peale seda ta enam nii kaunis välja ei näe.

Filipendula vulgaris (F. hexapetala) 'Multiplex'
Võrdluseks üks rannaniidul kasvav harilik angerpist:


Veel üks vana aiaasukas:


Ja lõpetuseks üks pildike suvise meeleoluga. Kui aus olla on tegemist fotolavastusega sest tegelikult Linda maasikatest veel väga pidada ei oska. Isegi kui mõni mari peaks peale peos mudimist imekombel suhu sattuma, teeb laps üldjuhul selle peale hapu näo ja sülitab marja üsna kiiresti välja.

Pühapäev, 16. juuni 2013

Ebausust ja esimestest sammudest

Kaks juhtumit:

"Linda on ikka tubli ja terve tüdruk olnud,"  kiitis perearst äsja aastaseks saanud tütarlast.
Järgmisel päeval jäi Linda haigeks, palavik oli mitu päeva kõrge ja nina on vaesekesel siiamaani nohune.

"Täna läks meil küll terve päev väga hästi,"  rõõmustas Jürgen pärast tegusat päeva Jägala linnamäele jõudes. Silmapilk hiljem tõstis äikese-eelne tuuleiil õhku suure sinise piletimüügitelgi, mis rullis ennast üle meie veehoidlasse. Linda, kelle ema jõudis kiiresti enda kõhu alla varju lükata, pääses ehmatusega, ema ise sai kribitud käe ja mudased püksipõlved, Jürgen aga lausa korraliku sinika silma alla.

Iga kord kirun ennast, et pole veel piisavalt Läänemaal kohanenud, et naabritädi Krista õpetussõnad meelde tuleksid sellistel puhkudel kõva häälega kolm korda kiitjale ebaõnne neutraliseerimiseks "Laku perset!" korrata. Vana hea Läänemaa komme!

Aga kena ja toimekas pühapäev lõppes suurele ehmatusele vaatamata toredalt, nimelt jooksis linnamäel ringi terve kari vahvaid pisikesi ja õnnelikke paljasjalgseid tüdrukuid ja poisse. Lindale meeldisid teised lapsed nii väga, et esimest korda lasti ema ja isa näpuotsast lahti ja astuti julgelt need esimesed iseseisvad sammud. Harjutatud oli ju juba käekõrval omajagu ja nii tatsaski laps varsti juba täitsa üksi platsi peal ringi. Jälle üks verstapost läbitud.






Teisipäev, 11. juuni 2013

Õue!

Sõna "õue" on meie peres sattunud keelatud sõnade nimekirja. Kui keegi kasvõi jutu sees kogemata seda sõna mainib, löövad väikese Linda silmad särama ja mõnda aega ei kuule lapse suust muud kui lõputut vaimustunut ja paluvat joru: "õueõueõueõue......"

Tegelikult hakkab see "õue" jutt juba hommikul vara pihta ja lõpeb alles siis kui laps õhtul magama läheb. Nüüd arvate te seda lugedes kindlasti, et ema sunnib Lindat päevad otsa toas istuma. Kindlasti mitte. Õues käiakse iga päev, hommikul ja pealelõunal, mõlemal korral ikka paariks tunniks järjest, kuni laps tegemistega ära väsitatud.

Aga Linda arvates vist õues elada võikski. Ikka ühe käega julgustuseks ema käest kinni hoides upitab ta iga paari sammu järel naljakasse kükk-asendisse, et järjekordne puutükk, rohulible, kivike või mõni muu ülipõnev ja avastamist väärt ese pihku kahmata. Õnneks topib ta seda kraami suhu suhteliselt harva.

Aga õues on loomulikult tore, selle vastu vaielda ei saa.

Õitsema on hakanud mäestikulauk "Samur" ( Allium oreophilum ‘Samur’ ) - üks tõeliselt vahva pisike tegelane, kes igal aastal rikkalikult õisi pakub.

Kui parempoolne tumeroosa merikann on päris aiapoest, siis heleroosa puhul pean siinkohal üles tunnistama võõrliikide sissetoomise koleda patu.



Oma eelmises kasvukohas võite merikanni näha järgmisel pildil. Küll see üleminek kaugelt Islandimaalt võis talle järsuna tunduda. Aga kasvab ta hästi ka eestimaises kiviktaimlas.

Tumeroosa pojeng on oma õitsemise selleks korraks juba lõpetanud aga heleroosa on tõelises õiteilus. Pojengid olid aias juba enne meie siia saabumist, kui keegi oskab neile nime pakkuda, siis oleks kena neid ka täpsema sordinime järgi tunda. Tõenäoliselt on mõlemad vanades aedades väga levinud:

Lisaks on aias ka kolmas roosa pojengisort, mille olen juba ära määranud kui "Edulis superba". Kahjuks on tal aga sel aastal mingi viga küljes ja kõik õienupud on enne avanemist pruuniks kuivanud.

Ka iirised on sel aastal kehva õitsemisega. Muidu rikkalikult õitseval valgel iirisel, kes samuti juba enne meid siin aias õitses, oli seekord ainult kaks õievart. Sinine iiris otsustas sel aastal vist õitsemise üldse vahele jätta. Lisaks on iiristele kutsumata külalised ripslaste näol mugulate vahele kolinud.

Vapral iirisel "Nel Jape", kes ikkagi õitseda otsustas oli aga keegi tundmatu pahategija õiepungi ära naksanud.





Nostalgia vahvlitega


           Juba mõni aeg tagasi tekkis mul järsku suur isu vahvlite järele. Mitte nende tänapäevaste, mida poest või kohvikust osta saab vaid just "nende õigete" lapsepõlvest tuttavate õhukeste, krõbedate ja suussulavate vahvlite järgi. 

Lapsepõlves küpsetati vahvleid masinaga, mille nimi oli Esta 2. Tihti pakuti vahvleid ka laste sünnipäevadel, kui vedas olid rullikeeratud vahvlid täidetud vahukoorega, enamasti kasutati siiski sefiirikreemi, kuhu oli hulka segatud näiteks mustsõstraid.

Tänapäevase vahvliküpsetamise probleem seisnes aga selles, et nende omaaegsete vahvlite tegemiseks oleks vaja ka vanaaegset vahvlimasinat. Olen kindel, et kui hästi otsida leiab ehk ka poest õhukeste vahvlite tegemiseks sobiva masina kuid enamus tänapäevaseid vahvliküpsetajaid on mõeldud siiski paksude biskviittaignast vahvlite valmistamiseks. See aga ei lähe mitte.

Õnneks annetasid Linda vanaema-vanaisa meile oma vana Volta-nimelise vahvliküpsetaja. Suur tänu neile.

Volta tahtis küll veidi taltsutamist poetades aeg ajalt ülemise plaadi küljest juhet maha aga varsti ta taltus ja vahvlid tulid just sellised nagu vanasti. Nostalgiapidu võis alata.

Teisipäev, 4. juuni 2013

Üks väike aastake teistele... on terve eluiga Lindale. No ja veidi aiapilte kah.





Jäin küll selleaastase pildi tegemisega veidike hiljaks, nii et tulp on juba veidi äraõitsenud olekus. Lindaga ühele pildile sättisin eelmisel aastal temaga haiglast koju tulles oma lemmiktulbi, peene nimega Carnival de Nice. Aga tundub, et tulbiaeg on selleks aastaks läbi, Carnival... on nüüdseks need vähesedki õielehed juba maha poetanud ja tulbid õitsevad veel ainult maja põhjapoolsel küljel olevas peenras.

Kuumade ilmadega käib aias kõik kähku. Vaevalt said ebahüatsindid lahti minna kui juba oligi õieaeg läbi.

hispaania ebahüatsint "Rose queen"

sinine jaanihüatsint ‘Alba’ 

Pisikene Hookeri kuutõverohi õitses sel aastal ära ühe õhtuga. See on üks huvitav taimeke, mis looduslikult kasvab Himaalajas 3000 meetri kõrgusel mägedes. Taim ise on tõeliselt tilluke - no nii paari sentimeetri kõrgune aga õitseb kenasti lillakate õitega ja kiviktaimlas paistab talle meeldivat. Pilt jäi loomulikult õigel ajal tegemata aga järgmiseks aastaks peab ka midagi jääma.

Õitsema on hakanud ka preeriaküünal. Preeriaküünla istutasin aias kogemata täpselt räästa alla ja nii ta vaeseke sai päris sageli vihmadega kannatada. Eelmisel aastal sai puukuur lõpuks vihmaveerenni - tundub et preeriaküünal on asjade käiguga rahul. 

Sipelgatel on tema õitel tõeline pidusöök. Üldse on meie aias sel aastal tõeline sipelgate paradiis, peenramaale on kaevatud suured tunnelite rägastikud ja ükskõik millise kivi aias rohimise käigus üles tõstad, võib kihla vedada et vastu vahib terve pesakond tigedaid sipelgaid. Sel aastal üritavad nad pidevalt ka kööki ronida, muudkui maadle teistega.

Leichtlini preeriaküünla sinine alamliik
 Ka sündi lauk õitses ära paari kuuma päevaga:  


Õnneks on aga taimi, mis näevad ära õitsenult samuti dekoratiivsed välja nagu karulauk või karukell:

Aga juba on ka pahalased platsis. Leidsin ühelt püvilillelt lausa kolm liiliakukke toimetamas. Mhmm, ma ei taha kohe mainidagi millega nimelt nad kolmekesi parasjagu ametis olid kui ma neid segama läksin. 


Näed, kiskuski jälle aiajutuks ära...