pühapäev, 14. september 2014

Udune sügis

Huvitav, juba teist aastat järjest tuleb sügis siia suurte ududega, hommikuti on kogu aed paksu teki all. Mulle see tegelikult täitsa meeldib, kastemärjad ämblikuvõrgud sillerdavad taimede vahel ja aed on korraga salapärane ja müstiline koht.

Kevadel sain kingiks ühe paki päevalilleseemneid, mingisugune sort, nime ei mäleta aga igal juhul on see kenaks täienduseks maja ees olevale tuhkpuuhekile. Eks ikka tiivuliste meelitamise osas. Läksin ühel hommikul vara Milda toodud kellukaid maha istutama ja jäingi agaralt maiustavat tihast vaatlema. Minust ei teinud maiasmokk väljagi, kuigi istutasin samas kõrval, muudkui aga maiustas, endal pea alaspidi.

 

Vahepeal lendas mõne seemnega kaugemale ja piilus ümbrust ka

Lahe tegelane, peab järgmisel aastal jälle kuhugi peenraserva sügisese toidulaua külvama.

Õisi on aias veel küll, õitsevad siilkübarad, kellukad, lavendlid, roosid sätivad ennast veel teistkordseks sügiseseks õitsemiseks. Suvelilled muidugi ka.

Suvelilledest olen igal aastal külvanud petuuniaid. Eks see külvamine ja pikeerimine üks tüütu töö ole. Sel aastal jäigi õigel ajal tegemata aga õnneks leidus lahkeid, kes mind ikkagi taimedega varustasid. Petuuniad on hea lollikindel amplitesse torgata.

Palju tänuväärsem suvelill on topeltõiega "virkliisu" ehk sultan-lemmalts, temalt tuleb lihtsalt enne külmade saabumist üks oksake tuppa vaasi tuua ja oodata kuni see juured alla võtab. Ja siis potiga aknalaual üle talve pidada. kevadeks kasvanud põõsas tuleb jälle oksakesteks lammutada, vaasi juurdumist ootama panna ja siis juba õue lillekasti. Õitseb ühtviisi nii õues kui toas, aastaringselt.

Suvelilli läheb ikka vaja, et täita tulpidest jäänud augud. Vastasel korral istutab usin aednik suve jooksul need augud täis ja käib siis sügisel nõutu näoga ümber peenarde, peod täis tulbisibulaid, millele järsku kohta ei näi leiduvat.

Üha enam olen hakanud aias katsetama peiulille sortidega. Lapsena peiulilled mulle ei meeldinud, olid sellised "vanaema-lilled", mida surnuaiale viiakse. Ju ma siis olen nüüd vanaks jäänud, igatahes tunduvad peiulilled aina toredamad. Hea lollikindel kasvatada ja ei mingit pikeerimisega jändamist. Lisaks pidavat nad veel mulda parandama ja seenhaiguste vastu aitama.

Olen igal aastal ikka isesuguseid katsetanud, lemmikud on siiani ahtalehine peiulill (Tagetes tenuifolia), pildil sort "Ursula"...

...ja üks hästi madal ja maadligi roomav, mille nime ma ei tea

Kollane peiulill oli vaieldamatu putukate ja liblikate lemmik, peab mõnel aastal veel seda istutama:

Peiulill ''Dvuhcvetny Gigant'' näeb küll hoopis teistmoodi välja kui seemnemaailma pildil

Red Brocade on päris kenake:

Igal aastal on ka mõni sort, millega olen täielikult alt läinud. Eelmisel aastal nägin Läti reisil linnahaljastuses ilusaid valgeid peiulilli. Hiilisin küll ümber nende lootuses mõni äraõitsenud õis seemnete jaoks leida aga ei - Läti aednikud teevad head tööd, kõik äraõitsenud õied olid hoolega eemaldatud. Tellisin siis seemnemaailmast selleks aastaks ühe "Белоснежка". Reaalsuses näeb välja selline tuustakas:

Uhkelt õitsevad praegu ka veel hortensiad. Eelmisel aastal sain ühe tundmatu suurelehise hortensia sünnipäevaks, ostetud lillepoest. Mõtlesin kohe, et mina teda potitama ei hakka, pole meie keldris ka just ideaalseid tingimusi. Saadagu hakkama! Vähemalt eelmisel talvel saadigi:

Sel aastal tegin eksperimendi ja tassisin oma muidu suhteliselt väikeste õitega aedhortensiale Pink Lady igal õhtul ühe kannutäie vett. Tundub, et talle meeldis.

2013. aasta juulis ilma vett tassimata:

Ja 2014. aasta juulis igapäevase kastmisega:

Nüüdseks on "Pink lady" saanud juba oma nime väärilise rüü:

Tüütu see kastmise töö ju on aga ilma selleta siin aias suvel ei saa. "Ei ole jätkusuutlik!" öeldakse vist selliste projektide peale, mis ise endaga hakkama ei saa. Aga pole viga, ilu nõuabki ohvreid ja tööd. Seda enam kui seda tööd ikka enamjaolt naudid.

reede, 5. september 2014

Mis sa tassid kive, kivi raske!

Kuna siin hiigelsuurte kivilate rajamisega inspiratsiooni antakse, läksid ka minu mõtted kividele.

Kivid mulle meeldivad! Isegi väga. Meeldivad sammaldunud kivid metsa all ja mere ääres lainetes lebavad siledaks vormitud kivid, piirikivid ja aiaks laotud kivid, paekivid ja maakivid, kalliskividest rääkimata... siin blogiski on üks postitus juba kividest olnud.

Ja kui ma kusagil kivisel mererannal jalutamas käin või mägedes matkamas, rändab alati mõni kivike ka minuga koos, algul peos, kus teda on mõnus veeretada, siis taskus ja lõpuks seljakotis. Kui palju kordi olen ma kuulnud kuidas pesumasinas midagi kõlksub ja mõelnud: "Jälle unustasin ma kivi taskusse."

Nende kokkutassitud kivide jaoks on mul kodus kummuti peal üks plastpurk, mis nüüdseks on täis, mis täis. Sealt võib leida näiteks selliseid kive:


Vahel on neid vaadates hea meenutada kohti, kust nad leitud on, vahel niisama imetleda, kui ilus võib olla üks tavaline kivi. Ja Lindale on ema kivipurk nagu tõeline varalaegas.

Aias võiks ka kive rohkem olla. Mitte seda prügikivi, mis kaevates maast tuleb ja juba veidi kurjema pilgu peale häbelikult killustikuks laguneb - vaid ikka suuri ja ilusaid.

Need, kes meie aias ise käinud, juba teavad, mida järgmine pilt tähendab:

See tähendab mullatöid, sest iga väiksemagi kaevamisega tuleb välja hunnik kruusakive ja (vähemalt) ämbritäis varandust. Seekordsed leiud olid siis lisaks roostes naeltele, millega meiekandis on ilmselt kombeks murumättaid maa külge kinnitada, 1992. aasta kümnesendine, vorstiümbris aastast 2004,  täiesti kasutamiskõlbulik alumiiniumlusikas ja lahendus küsimusele: " kuhu kadus kooliõpetaja lehm?"

No mida muud järeldada, kui leiad korraga maa seest krihvli, lehmaketi kinnituse ja kondid

Aga mis mullatööd? No ikka selleks, et oleks kuhu kive tassida. Nagu alati jäi "enne" pilt tegemata. Ei leidnud sobivast küljest tehtud vaadet ka varem tehtud piltide hulgast. Aga põhimõtteliselt oli enne väiksem istutusala koos tikripõõsastega

Ja nüüd on natuke suurem ilma tikripõõsasteta



Päevalill on ajutine nähtus aga jah - see seal keskel on rabarber. Kuna ta ennast seal väga hästi tunneb ja mujal ei kasva meil rabarber pooltki nii hästi, siis mina teda transportima ei hakka. Võibolla annan talle erinevalt eelmistest aastatest hoopis võimaluse õitsema hakata - ikkagi lillepeenar.

Kive sai veeretatud kaks päeva, igaühte ikka mitu korda, no et ikka kõige parem koht leida. Ja kui ma kõik potsikutes ja aiaäärsetes oleva kraami ära istutasin saigi uus ala taimi täis. Aitäh lahketele Aalujatele taimede annetamise, laohoidmise ja kulleriteenuse eest!

reede, 29. august 2014

Naeratus mammale

Mamma siin kurtis, et tahaks ka hirmsasti näha kuidas Kaisa naeratab. See uus oskus on väikesel õel nüüd juba paar nädalat. Aga ole lahke, mamma!

Suurema õega käivad meil parasjagu jalutuskäikudel botaanikatunnid - kuidas eristada ussilakka põldmarjast. Kuna nad meil siin läbisegi kasvavad, siis oma käega kahjuks lapsel marju võtta ei lubata, igaks juhuks süüakse ema peost. Ja lisaks esitab ema aeg-ajalt salakavalalt küsimusi: "mis mari see on, Linda, kas põldmari või ussilakk. Enamasti läheb Lindal juba täppi aga väike veaprotsent on ikka ka.

Ja tuleb välja, et vahel ongi nii, et küsige ja teile antakse. Imetlesin siin näoraamatus teiste sirmikuid täis seenekorve, endal kadedus hinges. "Mis seen see sirmik veel on?" tuli läänemaalane kõrvalt küsima. Kuidas on see võimalik, et inimene pole kunagi söönud muna ja jahuga paneeritud suurt sirmikut?

Järgmisel päeval pargis jalutades, silmasin aga puude all kolme paljutõotavat kübarat. Ja seal nad olidki! Täpselt üks igale sööjale - Kaisa neist veel pidada ei oska. Küll aga maitsesid nad Lindale hästi. Läänlane porises, et nii hea pole kui kuuseriisikas aga taldriku sõi tühjaks.

Kuuseriisikaga on läänlastel omalaadne suhe, see seen on siin peaaegu, et iidoli staatuses. Olen metsas näinud vaatepilti, kus teised söögiseened on kuuseriisikate poole sööstes jalge all sodiks tallatud. Ja kukeseente kohta teatas naabri mamma, et kui paar pastlaid võiga ära praadida, maitsvat sama hästi.

Nojah, igaühele oma!

reede, 22. august 2014

Töökas laps

"Sul on kõik sassis nagu puder ja kapsad!" ütleb isa Lindale

"Kartulid ka!" pole laps suu peale kukkunud

Segadust tekitavad viimasel ajal kõige enam sarnased sõnad "park" ja "parkla". "Lähme väikese õega parki jalutama!" tegin ühel päeval Lindale ettepaneku. Laps oli kohe nõus. Isa töökohast mööda jalutades aga tahtis laps hoopis sealsesse parklasse joosta - "Siin ongi park!". Parki jõudes kordas ta terve tee mulle veendunult, et "See ei ole park!". Ei õnnestunudki minul Lindat esialgu vastupidises veenda.


Minu lapsepõlv oli omal ajal raske. Suviti tuli vanaema juures marju korjata ja heina teha. Kodus oli vaja puid laduda ja rohida, nii aiamaad kui noori puutaimi taimeaias. Tol ajal ei olnud veel lastekaitset seadusepügalate abil vaeseid lapsi kaitsmas ja nii me pidimegi kodus kõiki töid tegema. Isegi kooli juures pidi suve jooksul käima kolm päeva tööd tegemas - enamasti kulus ka see aeg puudeladumisele. Ei saa öelda, et ma tol ajal sellest väga vaimustuses oleks olnud, nüüd aga, vanast peast, võib vast varsti jalad seinale visata sest tundub, et varsti teeb Linda kõik töö ära.

Laob talvepuud riita...

Korjab ja puhastab oad ära:

Hoiab väikest õde:

Ja peseb nõud:


Muide, ka esimesed istutustööd on Lindal tehtud. Kui ma Futu lahkel kaasabil posti teel tellitud  mägisibulasaaki potistasin, siis otsisime väikesele "abilisele" ka peenrast mõned sibulapojad, mida potti istutada. Nüüd käiakse ikka aeg-ajalt näitamas, et "Need on Linda sibulad!"

Mis nii viga, kui abiline kasvamas!

pühapäev, 17. august 2014

Peaasi, et on plaan!

Lõpuks ometi on ka siinkandis paar korralikku sadu sadanud ja loodetavasti on sellel igavesel veetassimisel selleks aastaks lõpp. Koos vihmade ja jälle saabunud võimalusega midagi aias istutada, on hinge kerkinud taas mingi rahutus. Tahaks midagi ka sügise poole aias ette võtta aga no mitte ühtegi head mõtet ei ole.

Või õigem oleks öelda, et ei olnud. Reedel jätsin tited paariks tunniks isaga koju ja käisin sipsti ära Ellamaa Aianduspäevadel. Oleks ju häbiasi minemata jätta, kui nad juba meile nii lähedal asuvad. Kuulasin Andres Vaasa loengut üli-kääbikutest okaspuude seas ja kuigi arvasin, et arboreetumi jalutuskäiku ma sel aastal kaasa ei tee, leidsin ennast lõpuks ikka juhendatud ringkäigult. Ja hea oli, sest eelmise korraga võrreldes oli päris palju muutunud. Lisaks uute istutusalade imetlemisele oli võimalus käia pisikeses teokarpide ja käbide muuseumitoas.

Tegin ka pisikese ringi müügiplatsil, uurisin nii eestimaist kui Läti ja Poola müüjate pakutavat ning üritasin oma olematuid vene keele varusid peas veeretada aga mida pole seda pole. Niisiis lippasin küsimuste tekkides ikka õunapuu alla Järvselja müügiplatsile ja sakutasin Tsiili või Kaiet varrukast, et kuule mis imeasi see on või mis tingimusi ta tahab. Ja iga käiguga rändas neid uustulnukatega kotikesi ja potikesi sinnasamma õunapuu alla ka. Eriti suurde vaimustusse sattusin loomulikult pisikeste mägikribalate leti juures aga ka kõrrelisi käisin mitmes kohas uurimas ja silitamas.

Kõrrelistega on selline lugu, et ma pole neist kunagi midagi pidanud. Jah, teiste aedades olen ma küll ohhetanud ja ahhetanud ja imetlenud aga ise pole nagu osanud nendega midagi peale hakata. Täiesti teistsugune maailm ikkagi. Nii et kui kevadel mulle Elise Aiast paar pisikest jõhv-stepirohtu tasuta kauba peale pandi, torkasin ma nad lihtsalt peenraserva maha ja unustasin sinna. Kuni nad nüüd suve keskel järsku sellisteks muutusid:


Tõelised tuulestantsijad - õhulised ja kaunid. Kahjuks ei pidanud nad meil talvituma, ma arvan, et ma veel räägin nendega sel teemal - nad sobivad oma asukohta imehästi. Igaks juhuks proovin aga ilmselt ka seemnest paljundada.

Laupäeva lõuna paiku saabusid koos suure äikesepilvega Ellamaalt kohale Tii koos kaasaga ja Futu, veidi hiljem ka Aidi ja Ott. Sain kätte oma kokkutulekul jagatud taimed - aitäh kõigile lahketele saatjatele! Sõime lõhet ja jutustasime. Kuna tagakambris nõudis üks väike aga kuri preili pidevalt tähelepanu, jäin ma kahjuks poolest vestlusest ilma ning Futu küpsetatud imehea rabarberikoogi söömiseni jõudsin siis, kui külalised juba ammu läinud olid. Koogitaldrik õnnestus meil rõõmsas segaduses ka kogemata omastada.

Väike ringkäik aias käis loomulikult asja juurde. Ainult üks asi jäi arusaamatuks, külalised käisid ja rääkisid, et mul on aias palju ruumi. Vaatasin, mis ma vaatasin, mina seda ruumi ei näinud, ainult hulka kolekohtasid ja juba kinniolevaid majandusalasid ja iluaianduse olematut planeerimisoskust.

Aga Aalujatega suheldes võib lausa näha häid mõtteid õhus tiirutamas, ole ainult kärme ja püüa mõni kinni. Ju siis nii ka minuga juhtus. Igal juhul on mul nüüd jälle pisike muruvähendamise plaan olemas, kolme tikripõõsa kolimise hinnaga. Eks näe, millal ja kuidas - peaasi, et on plaan!

esmaspäev, 11. august 2014

Rongi oodates

Hiljuti oli väikesel Lindal tõeliselt tore päev, ka mina sain üle tüki aja paariks tunniks ennast tuulutada. Ja seda kõike võiks öelda, et peaaegu kodu ukse ees. Lisaks aalujatega kohtumisele pidin sel aastal ju loobuma ka Kärdla kohvikutepäevast - aga pole hullu - sama õhkkond ja tore olemine oli augustikuu esimesel nädalavahetusel ka kodualevis.

Üheks päevaks avas oma uksed Raudteejaam, kus peened einelauapreilid külastajatele maistvaid kooke pakkusid, kõrvale sai kuulata kaunist muusikat ning huvitavat loengut Eesti raudteejaamade arhitektuurist.


Linda nautis kõiki lõbustusi - ampsas kooki nii minu kui Märta taldrikust, et ikka päris kindel olla kumb paremini maitseb

Söötis jänkudele nii palju võilillelehti, et raudteejaama taga on nüüd muru võilillevaba

Tegi tutvust kitsedega

Ja elu esimene hobusõit sai kah tehtud. Kui ema algul arvas, et hobuse seljas olek võib hirmus olla, siis Linda kappas täitsa vabalt ja ilma igasuguse hirmuta.


Kuna viimasel ajal on kõigil ainult väikese õe ümber sebimist, siis on hea kui vahel ka Lindal võimalus emaga midagi üheskoos ette võtta õnnestub. Suur tänu neile tragidele tegijatele, kes sellise vahva päeva korraldasid ja kodus väikest õde hoidnud isale muidugi ka!


kolmapäev, 6. august 2014

Mõrvarlikud mõtted

Tavaliselt loodus minus mõrvamõtteid ei tekita. Siiani olen ikka veidi kaastundlikult viltu vaadanud neile aiasõpradele, kes muudkui võitlevad. Võitlevad võililledega, võitlevad umbrohuga, võitlevad putukate ja muttidega. Aga nüüd ma peaaegu et mõistan neid. No vaadake ise!


Minu kevadel hoolega ümbertõstetud taimedega peenrasse on elama asunud mingisugune segane elukas - mügri või vesirott või kesiganes. Vahet pole, tont teda võtku! Praegu tegeleb ta igal juhul juba kolmandat päeva sellega, et jookseb peenras amokki, nii öösel kui päeval.

Kaevab käiku kuni servakivini, pöörab ümber, et korraks iiriste alt läbi kimada, seejärel togib Evelt saadud käppa ja kihutab uuesti mõne äärekivi poole, et jälle uut ringi alustada. Eile suundus käik otsustavalt sinna, kus Savisaarelt tellitud juuno kevadel imeilusalt õitses ja lõppes siis järsku. Kahtlustan, et kui ma natuke kaevaks, siis selguks, et seda juunot mul enam pole. Ei hakanud ennast järelevaatamisega üldse masendusse ajama, niigi tuju s.tt.

Igal juhul pole mul õrna aimugi, mida säärase vastiku tegelasega peale hakata. Taksikoera pole kellegil laenata?

Aga muidu käib suur aiategu.


 Linda jaoks on korraga võimalused meeldivalt aega veeta tunduvalt avardunud. Eriti kuna naabruses on paarismaja ja Lindal on tara puudumise tõttu võimalus meie omaga kokku lausa kolmes majapidamises ringi kolistada. Kui oma aias igav hakkab, tuleb lihtsalt natuke edasi lipata ja naabri aias on huvitavaid võimalusi  küllaga - kas tädi Urve veetünnis sulistada, naabri koera läbilõikavalt piiksuva mänguasjaga mängida, käsi mõnele pahaaimamatule naabritädile- või onule pihku pista ja lasta ennast külla mänguasju vaatama või naabrionuga koos suppi sööma kutsuda.

Või siis naabri aias oleva pisikese tiigi kaldal kõõluda. Selle tiigi kaldal kõõlumise pärast on mul ikka väike mure ka ja Lindal tuleb väga hoolega silma peal hoida kui ta aias toimetab. Naabritel on vahel hoiul paraja vasika suurune noor berni alpi karjakoer ja nii saigi nalja tehtud, et aed tuleb ruttu valmis saada, et meie kutsikad kumbki omal poolel püsiks...


teisipäev, 5. august 2014

Üks kuu Kaisaga

Ja ongi kuu aega möödas, sellest kui meile üks väike neiu elama tuli. Hämmastavalt kiiresti läks see kuu küll, vähemalt minu jaoks.

Täna käisid Kaisal pisikese sünnipäevalaadse päeva puhul külas vanaema-vanaisa, tädi Maarja ja naabrid - Urve ja Märta. Algul prooviti kuumusele vaatamata väljas istuda aga tigedad herilased ajasid külalised peagi tuppa. Söödi kooki ja tehti sünnipäevalapsest pilti. Muidu suurte silmadega ilma uudistanud Kaisa pani päikese käes aga silmad kinni klõps ja ei avanud neid enne kui taas jahedas toas oldi.

Kaisa on selle kuu jooksul põhiliselt tegelenud kasvamisega. Sündides oli ta meil päris Pöial-Liisi, kaaludes kõigest 2900 grammi ja pikkuseks 47 cm. Esimese nädala jooksul kahanes kaal veelgi kuni 2700 grammini, nii et hakkasime talle lisaks rinnapiimale mõned korrad päevas ka piimasegu juurde andma. Tundus, et läks asja ette - teisel nädalal hakkas Kaisa kenasti kosuma ja kui täna perearsti juures käisime andis mõõtmine tulemuseks 3500 grammi ja 52 cm. Viis sentimeetrit kasvu ühe kuuga - pole paha!

Kui need koledad gaasivalud ka veel järgi annaks, siis oleks Kaisa elu päris tore. Linda puhul lõppesid nad kahekuuselt, elame-näeme.

reede, 25. juuli 2014

Roosamannast ja salapärasest krabistajast

Aias valitseb praegu tõeline roosamanna. Huvitaval kombel ma ise ei mäleta, et ma nii palju roosat aeda toonud oleks. Ju siis on mu sisemine Barbie ennast siiani osavalt peitnud...

tundmatu roosa liilia:

Roosad sabad ja taustal roosa roos "Fairy"(Veronica spicata 'Red Fox')

Mehhiko jänesekapsas on ka roosa (Oxalis tetraphylla) 

Esimesed floksid on ....roosad

Minu roosa lemmik on aga roos Pretty Sunrise, need roosa ja kollase varjundid mängivad päris kenasti ja toovad ühe kauni päikesetõusu värvidemängu mõttesse küll:

Aga roosat roosiilu jagub veel ja veel

Nagu ka Piilu, kes eelmisel aastal maapõue otsustas jääda aga sel suvel jälle väljas roosatab


Mis ei ole roosa, on pruun. Nagu näiteks muru.... näitab väga ilmekalt, mis saaks aiast, kui ma igal õhtul abikaasat paariks tunniks titekarja ei jätaks ja kättevõidetud vaba aega veetassimisega ei sisustaks.

Päästa ei õnnestu ilmselt kumbagi eelmisel sügisel istutatud pojengi, ka leviisiad ja Futult saadud viali priimula on hinge vaakumas.

Aga kõrbenud murul on ka omad eelised. Eile kastes kuulsin kuidas keegi salapärane hiilib aiaserva mööda, ikka krõpa-krõpa-krõpa. Seejärel peatub krõbinal kompostihunnikus, kust hakkas kostma tuhnimist ja rahulolevat matsutamist. Hiilisin tuppa kaamera järele ja püüdsin krõbistaja filmilindile - siin ta ongi:


Naabrinaine meenutas siin, et kunagi ammu, hallidel aegadel, peeti meie elamise kõrvalhoones lehma. Igal õhtul, täpselt lüpsiaja alguseks tuli aiaäärt pidi riburada terve siilipere sooja piima mekkima, mille perenaine neile alustassile valas.

Tänapäeval piima enam siilidele pakkuda ei soovitata ja ega polekski seda õiget, lüpsisooja piima, enam kusagilt võtta. Aga tundus, et hädaga kõlbas kompostihunnikust leitu ka - vaesed ajad, mis teha!