Roosamannast ja salapärasest krabistajast

Aias valitseb praegu tõeline roosamanna. Huvitaval kombel ma ise ei mäleta, et ma nii palju roosat aeda toonud oleks. Ju siis on mu sisemine Barbie ennast siiani osavalt peitnud...

tundmatu roosa liilia:

Roosad sabad ja taustal roosa roos "Fairy"(Veronica spicata 'Red Fox')

Mehhiko jänesekapsas on ka roosa (Oxalis tetraphylla) 

Esimesed floksid on ....roosad

Minu roosa lemmik on aga roos Pretty Sunrise, need roosa ja kollase varjundid mängivad päris kenasti ja toovad ühe kauni päikesetõusu värvidemängu mõttesse küll:

Aga roosat roosiilu jagub veel ja veel

Nagu ka Piilu, kes eelmisel aastal maapõue otsustas jääda aga sel suvel jälle väljas roosatab

Mis ei ole roosa, on pruun. Nagu näiteks muru.... näitab väga ilmekalt, mis saaks aiast, kui ma igal õhtul abikaasat paariks tunniks titekarja ei jätaks ja kättevõidetud vaba aega veetassimisega ei sisustaks.

Päästa ei õnnestu ilmselt kumbagi eelmisel sügisel istutatud pojengi, ka leviisiad ja Futult saadud viali priimula on hinge vaakumas.

Aga kõrbenud murul on ka omad eelised. Eile kastes kuulsin kuidas keegi salapärane hiilib aiaserva mööda, ikka krõpa-krõpa-krõpa. Seejärel peatub krõbinal kompostihunnikus, kust hakkas kostma tuhnimist ja rahulolevat matsutamist. Hiilisin tuppa kaamera järele ja püüdsin krõbistaja filmilindile - siin ta ongi:

Naabrinaine meenutas siin, et kunagi ammu, hallidel aegadel, peeti meie elamise kõrvalhoones lehma. Igal õhtul, täpselt lüpsiaja alguseks tuli aiaäärt pidi riburada terve siilipere sooja piima mekkima, mille perenaine neile alustassile valas.

Tänapäeval piima enam siilidele pakkuda ei soovitata ja ega polekski seda õiget, lüpsisooja piima, enam kusagilt võtta. Aga tundus, et hädaga kõlbas kompostihunnikust leitu ka - vaesed ajad, mis teha!