Peaasi, et on plaan!

Lõpuks ometi on ka siinkandis paar korralikku sadu sadanud ja loodetavasti on sellel igavesel veetassimisel selleks aastaks lõpp. Koos vihmade ja jälle saabunud võimalusega midagi aias istutada, on hinge kerkinud taas mingi rahutus. Tahaks midagi ka sügise poole aias ette võtta aga no mitte ühtegi head mõtet ei ole.

Või õigem oleks öelda, et ei olnud. Reedel jätsin tited paariks tunniks isaga koju ja käisin sipsti ära Ellamaa Aianduspäevadel. Oleks ju häbiasi minemata jätta, kui nad juba meile nii lähedal asuvad. Kuulasin Andres Vaasa loengut üli-kääbikutest okaspuude seas ja kuigi arvasin, et arboreetumi jalutuskäiku ma sel aastal kaasa ei tee, leidsin ennast lõpuks ikka juhendatud ringkäigult. Ja hea oli, sest eelmise korraga võrreldes oli päris palju muutunud. Lisaks uute istutusalade imetlemisele oli võimalus käia pisikeses teokarpide ja käbide muuseumitoas.

Tegin ka pisikese ringi müügiplatsil, uurisin nii eestimaist kui Läti ja Poola müüjate pakutavat ning üritasin oma olematuid vene keele varusid peas veeretada aga mida pole seda pole. Niisiis lippasin küsimuste tekkides ikka õunapuu alla Järvselja müügiplatsile ja sakutasin Tsiili või Kaiet varrukast, et kuule mis imeasi see on või mis tingimusi ta tahab. Ja iga käiguga rändas neid uustulnukatega kotikesi ja potikesi sinnasamma õunapuu alla ka. Eriti suurde vaimustusse sattusin loomulikult pisikeste mägikribalate leti juures aga ka kõrrelisi käisin mitmes kohas uurimas ja silitamas.

Kõrrelistega on selline lugu, et ma pole neist kunagi midagi pidanud. Jah, teiste aedades olen ma küll ohhetanud ja ahhetanud ja imetlenud aga ise pole nagu osanud nendega midagi peale hakata. Täiesti teistsugune maailm ikkagi. Nii et kui kevadel mulle Elise Aiast paar pisikest jõhv-stepirohtu tasuta kauba peale pandi, torkasin ma nad lihtsalt peenraserva maha ja unustasin sinna. Kuni nad nüüd suve keskel järsku sellisteks muutusid:

Tõelised tuulestantsijad - õhulised ja kaunid. Kahjuks ei pidanud nad meil talvituma, ma arvan, et ma veel räägin nendega sel teemal - nad sobivad oma asukohta imehästi. Igaks juhuks proovin aga ilmselt ka seemnest paljundada.

Laupäeva lõuna paiku saabusid koos suure äikesepilvega Ellamaalt kohale Tii koos kaasaga ja Futu, veidi hiljem ka Aidi ja Ott. Sain kätte oma kokkutulekul jagatud taimed - aitäh kõigile lahketele saatjatele! Sõime lõhet ja jutustasime. Kuna tagakambris nõudis üks väike aga kuri preili pidevalt tähelepanu, jäin ma kahjuks poolest vestlusest ilma ning Futu küpsetatud imehea rabarberikoogi söömiseni jõudsin siis, kui külalised juba ammu läinud olid. Koogitaldrik õnnestus meil rõõmsas segaduses ka kogemata omastada.

Väike ringkäik aias käis loomulikult asja juurde. Ainult üks asi jäi arusaamatuks, külalised käisid ja rääkisid, et mul on aias palju ruumi. Vaatasin, mis ma vaatasin, mina seda ruumi ei näinud, ainult hulka kolekohtasid ja juba kinniolevaid majandusalasid ja iluaianduse olematut planeerimisoskust.

Aga Aalujatega suheldes võib lausa näha häid mõtteid õhus tiirutamas, ole ainult kärme ja püüa mõni kinni. Ju siis nii ka minuga juhtus. Igal juhul on mul nüüd jälle pisike muruvähendamise plaan olemas, kolme tikripõõsa kolimise hinnaga. Eks näe, millal ja kuidas - peaasi, et on plaan!