Minu kevadel hoolega ümbertõstetud taimedega peenrasse on elama asunud mingisugune segane elukas - mügri või vesirott või kesiganes. Vahet pole, tont teda võtku! Praegu tegeleb ta igal juhul juba kolmandat päeva sellega, et jookseb peenras amokki, nii öösel kui päeval.
Igal juhul pole mul õrna aimugi, mida säärase vastiku tegelasega peale hakata. Taksikoera pole kellegil laenata?
Aga muidu käib suur aiategu.
Linda jaoks on korraga võimalused meeldivalt aega veeta tunduvalt avardunud. Eriti kuna naabruses on paarismaja ja Lindal on tara puudumise tõttu võimalus meie omaga kokku lausa kolmes majapidamises ringi kolistada. Kui oma aias igav hakkab, tuleb lihtsalt natuke edasi lipata ja naabri aias on huvitavaid võimalusi küllaga - kas tädi Urve veetünnis sulistada, naabri koera läbilõikavalt piiksuva mänguasjaga mängida, käsi mõnele pahaaimamatule naabritädile- või onule pihku pista ja lasta ennast külla mänguasju vaatama või naabrionuga koos suppi sööma kutsuda.
Või siis naabri aias oleva pisikese tiigi kaldal kõõluda. Selle tiigi kaldal kõõlumise pärast on mul ikka väike mure ka ja Lindal tuleb väga hoolega silma peal hoida kui ta aias toimetab. Naabritel on vahel hoiul paraja vasika suurune noor berni alpi karjakoer ja nii saigi nalja tehtud, et aed tuleb ruttu valmis saada, et meie kutsikad kumbki omal poolel püsiks...
Vahel ei aita aed ka.:) Meil käib kolmandat päeva "puhhiks" imearmas kassipoeg. Korra ta isegi ööbis meil. Olime mõlemad hommikuks pisut magamata, sest ta ei suutnud ära otsustada kumba padjal ta magada tahab ja tallas öö läbi voodis ringi. Kui paika jäi, siis nurrus nii kõrvulukustavalt, et kõik une-matid jalga lasid. Aga saad sa siis sellisele midagi keelata...:)
VastaKustutaMinul oli sama lugu ja suur ahastus eelmine sügis. Eriti närvi ajas, kui loom mägisibulate alt ja kõrvalt läks ning leherosetid mullaga üle kuhjas. Ajas lõppkokkuvõttes kogu püsikupeenra käike täis. Passisin terve nädalavahetuse peale ja siis ühel hetkel (peale mitut ebaõnnestunud katset) õnnestus kasvuhoone müüri kõrvalt elukas kätte saada - mutt. Nüüd olen ma juba 5-6 mutti paljaste kätega kinni püüdnud. Aias pehmes õunapuudealuses pinnases on see lihtne, peab ainult käiguajamist peale passima. Tüübile ei meeldi, kui tema käik kinni tallatakse, ajab kohe uuesti lahti. Seda hetke peabki peale passima!
VastaKustutaOeh, ma võtaks kohe kümme kassipoega "puhhiks" selle nõmeda peenrakaevuri asemel :) Ju see karma mulle niimoodi kätte maksab, et külakõutse aiast minema kõssitanud olen - kui kassid ära, siis hiirtel (ja muudel elukatel) pidu. Ja paljaste kätega elukapüüdmisest ma väga vaimustunud pole, jumal teab, mis elukas seal urus lõugu laksutab. Aga äkki Sa, Tistou, näitad esimese peal ette, kuidas asi käib?
VastaKustutamnjah, elukad toovad mõtted pähe küll lõpuks, mitte, et ma tumeroheline kunagi olnud oleks aga mulle meeldiks rahus elada, no ei lasta ju
VastaKustutaMa võtan seda kui kutset külla! :P
VastaKustutaMutt, mis mutt. Need fotod tuletavad mulle meelda aega, kus mina istutasin igal hommikul taimi tagasi, mis ööga olid lolli järjekindlusega õhku aetud ja nii kuid. Aga peale jäin mina :)
VastaKustutaKõik taimed, mis on üles tõstetud, pole veel hukka saanud, kui Sa nad tagasi istutad, neil pole peale muti rünnakut enam juurte ümber mulda ja pikalt sedasi olles nad küll surevad.
Kahju, et Linda maailma avastamisele piirid seatakse, aga eks need saa sinna tema enda turvalisuse huvides.
oh, ma tean, mis tunne see on. Eile leidsin ühe hullu lohuaiast. Mul on peenravahes maas ajalehed ja mults peal, ta oli selle õhku kergitanud ja siis peenrasse sukeldunud otse minu nutipõõsa poole.
VastaKustutaMa olen igasuguseid asju proovinud, kevadel töötas kõige paremini haisev kala, nüüd õpin lõkse seadma ja huvitav, et meestel see käsitsi püüdmine nii käpas on? KSJ püüdis ka ühe kinni nagu naksti, vaatamata sellele, et ta nii suur ja rahulik on :)