Udune sügis

Huvitav, juba teist aastat järjest tuleb sügis siia suurte ududega, hommikuti on kogu aed paksu teki all. Mulle see tegelikult täitsa meeldib, kastemärjad ämblikuvõrgud sillerdavad taimede vahel ja aed on korraga salapärane ja müstiline koht.

Kevadel sain kingiks ühe paki päevalilleseemneid, mingisugune sort, nime ei mäleta aga igal juhul on see kenaks täienduseks maja ees olevale tuhkpuuhekile. Eks ikka tiivuliste meelitamise osas. Läksin ühel hommikul vara Milda toodud kellukaid maha istutama ja jäingi agaralt maiustavat tihast vaatlema. Minust ei teinud maiasmokk väljagi, kuigi istutasin samas kõrval, muudkui aga maiustas, endal pea alaspidi.

 

Vahepeal lendas mõne seemnega kaugemale ja piilus ümbrust ka

Lahe tegelane, peab järgmisel aastal jälle kuhugi peenraserva sügisese toidulaua külvama.

Õisi on aias veel küll, õitsevad siilkübarad, kellukad, lavendlid, roosid sätivad ennast veel teistkordseks sügiseseks õitsemiseks. Suvelilled muidugi ka.

Suvelilledest olen igal aastal külvanud petuuniaid. Eks see külvamine ja pikeerimine üks tüütu töö ole. Sel aastal jäigi õigel ajal tegemata aga õnneks leidus lahkeid, kes mind ikkagi taimedega varustasid. Petuuniad on hea lollikindel amplitesse torgata.

Palju tänuväärsem suvelill on topeltõiega "virkliisu" ehk sultan-lemmalts, temalt tuleb lihtsalt enne külmade saabumist üks oksake tuppa vaasi tuua ja oodata kuni see juured alla võtab. Ja siis potiga aknalaual üle talve pidada. kevadeks kasvanud põõsas tuleb jälle oksakesteks lammutada, vaasi juurdumist ootama panna ja siis juba õue lillekasti. Õitseb ühtviisi nii õues kui toas, aastaringselt.

Suvelilli läheb ikka vaja, et täita tulpidest jäänud augud. Vastasel korral istutab usin aednik suve jooksul need augud täis ja käib siis sügisel nõutu näoga ümber peenarde, peod täis tulbisibulaid, millele järsku kohta ei näi leiduvat.

Üha enam olen hakanud aias katsetama peiulille sortidega. Lapsena peiulilled mulle ei meeldinud, olid sellised "vanaema-lilled", mida surnuaiale viiakse. Ju ma siis olen nüüd vanaks jäänud, igatahes tunduvad peiulilled aina toredamad. Hea lollikindel kasvatada ja ei mingit pikeerimisega jändamist. Lisaks pidavat nad veel mulda parandama ja seenhaiguste vastu aitama.

Olen igal aastal ikka isesuguseid katsetanud, lemmikud on siiani ahtalehine peiulill (Tagetes tenuifolia), pildil sort "Ursula"...

...ja üks hästi madal ja maadligi roomav, mille nime ma ei tea

Kollane peiulill oli vaieldamatu putukate ja liblikate lemmik, peab mõnel aastal veel seda istutama:

Peiulill ''Dvuhcvetny Gigant'' näeb küll hoopis teistmoodi välja kui seemnemaailma pildil

Red Brocade on päris kenake:

Igal aastal on ka mõni sort, millega olen täielikult alt läinud. Eelmisel aastal nägin Läti reisil linnahaljastuses ilusaid valgeid peiulilli. Hiilisin küll ümber nende lootuses mõni äraõitsenud õis seemnete jaoks leida aga ei - Läti aednikud teevad head tööd, kõik äraõitsenud õied olid hoolega eemaldatud. Tellisin siis seemnemaailmast selleks aastaks ühe "Белоснежка". Reaalsuses näeb välja selline tuustakas:

Uhkelt õitsevad praegu ka veel hortensiad. Eelmisel aastal sain ühe tundmatu suurelehise hortensia sünnipäevaks, ostetud lillepoest. Mõtlesin kohe, et mina teda potitama ei hakka, pole meie keldris ka just ideaalseid tingimusi. Saadagu hakkama! Vähemalt eelmisel talvel saadigi:

Sel aastal tegin eksperimendi ja tassisin oma muidu suhteliselt väikeste õitega aedhortensiale Pink Lady igal õhtul ühe kannutäie vett. Tundub, et talle meeldis.

2013. aasta juulis ilma vett tassimata:

Ja 2014. aasta juulis igapäevase kastmisega:

Nüüdseks on "Pink lady" saanud juba oma nime väärilise rüü:

Tüütu see kastmise töö ju on aga ilma selleta siin aias suvel ei saa. "Ei ole jätkusuutlik!" öeldakse vist selliste projektide peale, mis ise endaga hakkama ei saa. Aga pole viga, ilu nõuabki ohvreid ja tööd. Seda enam kui seda tööd ikka enamjaolt naudid.