teisipäev, 18. veebruar 2014

Kevad aias

Oot-oot, mis kuu meil siin oligi?

Lumeroos:

Tulpide pärast hakkab mul kerge mure tekkima - kõigil on ninad lootusrikkalt maast väljas - aga kalendri järgi on aega korralikuks külmaks veel küll.

Aga isegi floksid on otsustanud kasvama hakata. No on alles totud.

Vähe sellest, et taimed on lolliks läinud, endal hakkab ka see vana tuttav sõrmede kihelemine pihta, mitu korda juba seemnepakke edasi-tagasi lapatud, õnneks tegudeni pole veel jõudnud. Vara on.

Ka isu igasuguse rohelise järele kasvab, minu poolest võiks pigem tulpide asemel naat niimoodi maa seest välja trügida, teeks ühe hea piruka. Niikaua tuleb aga väljamaise kraamiga leppida. Avastasin enda jaoks keerulise roa nimega Guacamole, mida teha on aga imelihtne.

Vaja läheb:

küpset avokaadot
sidrunimahla
küüslauku
maitse järgi soola ja musta pipart
veidi peeneks hakitud tomatit  ja sibulat

 Avokaado lasin saumikseriga pudruks, ühe küüslauguküüne pressisin ka hulka ja segasin ülejäänud kraami sisse. Kogused panin maitse järgi aga soovi korral leiab kindlasti retsepti ka. Pärast määrisin näkileivale. Imehea sai -  kausitäis kadus õhtu jooksul otsekui imeväel. Üllataval kombel maitses väga ka meesperele, kes tavaliselt igasugu rohelisest kraamist mööda püüab hiilida.

teisipäev, 11. veebruar 2014

Kompotti!

Olen loomult korilane. Ikka on vaja suvel kõikvõimalikke hoidiseid vaaritada alates maasikamoosist ja lõpetades boršipõhjaga. Talvel on eriti mugav keldrist paar purki haarata, liha keema, mõned kartulid juurde, supipõhi potti ja ongi söök valmis. Samal põhimõttel olen teinud purki ka seeneseljankat. Kuni avastasin, et seeneseljanka põhi on talvel pirukatäidisena märksa maitsvam kui supina.

Magusate hoidistega on aga asi keerulisem. Nimelt on Jürgen äärmiselt kehv moosisööja. See tähendab, et kogu selle vaaritatud moosilaadungi söömisega peaks ma ise hakkama saama. Samas täiesti ilma vaaritamata ka suvel olla ei oska. Minu uus lemmik on tikri-apelsinimoos. Varem ei osanud tikritega kunagi midagi mõistlikku peale hakata aga see moos on imehea.


Õnneks on meil nüüd üks tõsine moosisöödik peres. Hommikul lastakse emal ikka korralik kuhi moosi pudrule panna ja nõutakse sügavkülmast veel marju juurde. Linda eriline lemmik on aga alõtša-suvikõrvitsa kompott. Jälle üks hea kombinatsioon. Suvikõrvits saab alõtšalt hea maitse, samas neutraliseerib kompotis liigse hapu maitse.

Igal juhul nõuab väike Linda pidevalt "Viil (veel) kompotti! Viil kompotti!" Ühel purgil oli vist kaas kehvalt peale saanud, igal juhul rändas käärima läinud sisu solgiämbrisse. Kuna ema hakkas just Lindaga õue jalutama minema, tõstis ta ka solgiämbri ukse taha, et see kompostihunnikusse viia. Aga oi seda rõõmu, kui väike Linda avastas esikust selle, mis tema kujutluses oli ilmselt ämbritäis kompotti! Ema jõudis veel viimasel hetkel vahele, enne kui väikesed sõrmed ämbri kallale jõudsid.
"See kompott on pahaks läinud!" üritab ema Lindale seletada "seda ei saa süüa! Pärast toome keldrist uue."
Jalutamast tulles, läheb ema ämbri järele, et see tühjaks viia. Ka väike Linda proovib jälle lootusrikkalt ämbrist kompotti õngitseda.
"Kompott on paha!" püüab ema lihtsamalt ja arusaadavamalt rääkida.
"Emme paha!" teatab Linda enesekindlalt,: "Kompotti!"

Ja kõige lõppu üks tubane õis - ratsuritäht Papillio otsustas õitsema hakata


reede, 31. jaanuar 2014

Väike lobamokk

Linda ema tõstab pilgu kartulilt, mida ta parasjagu lõunasöögiks koorib.
"Linda, kas Sa ütlesid just praegu palju õnne?" küsib ta üllatunult.
"Palju unne! Tervist! Tervist!" hõikab laps uuesti - "Tädi räägib palju unne!"

Õigus, hommikul loeti ju Vikerraadios eakatele õnnesoove, kui me parasjagu Lindaga putru sõime. Vahel mulle tundub, et see laps on kui käsn, mis kõikvõimalikud sõnad endasse imeb, et siis kõige ootamatumatel hetkedel oma teadmistega hiilata.

Seetõttu on ema ka üha enam sunnitud köögis toimetades ainult Vikerraadioga piirduma kuna reklaamid jäävad kõige paremini lapsele külge ja paar päeva kordas laps juba lauset: "onu soovitab!" Ja ju ta selle väljendi  "piiks-piiks" ka mõnest kiirlaenureklaamist sai.

Ka televiisorit oleme püüdnud taustana mitte kasutada aga vahel tahaks ju ikka mõnda saadet vaadata ka, ilma et väike tegelane klaasistunud pilgul ekraanile jõllitaks. Nii ootavadki ema-isa alatult kui laps magama läinud ja hakkavad siis vaikselt salaja televiisorist kordustv-d vaatama.

Enamasti on Linda sõnad ka kõik arusaadavalt öeldud, ainult hääldamine käib veidi teistmoodi kui täiskasvanutel. Tundub aga, et Lindaga jäävadki sellised toredad "oma" sõnad ära, mida üles kirjutada ja hiljem naljalugudena edasi rääkida. No on alles väike lobamokk!

Talvise linnuvaatluse tegime ka Lindaga kahekesi ära. Väga vahva internetikeskkond on selleks loodud, minge vaadake ka, milliseid linde kodukohas üles loeti - link on siin.

Mul oli ausalt öeldes juba meelest läinud, et mõtlesin osaleda aga koristamise ajal pilku korraks aknast välja heites unustasingi ennast toidumajakese juures tegutsejaid vaatama ja siis sai juba külalised kirja ka pandud. Meie aias toimetasid sel laupäeval seitse rasvatihast, kaks sinitihast, põhjatihane, leevike, musträstas ja rohevint. Samal ajal kaklesid kompostihunnikusse viidud toidujäätmete pärast taustal ka harakas ja hallvares. Nii et vaadata oli kui palju. Kuigi linnuvaatlemisele ei aita kuidagi kaasa aknal erutusest üles-alla hüplev väike Linda, loodetavasti aitab see aga kaasa loodusearmastuse ja linnuhuvi tekkele.


reede, 17. jaanuar 2014

Imeline ilm!








kolmapäev, 15. jaanuar 2014

Lõpuks ometi

Talv on kätte jõudnud. Ootasin lund juba nii väga, väike Linda samuti. Mulle meeldivad kõik aastaajad - omal õigel ajal ja kujul. Ka sügis meeldib mulle aga pigem ikka varasügis, see värvideküllane ja päikesepaisteline. Kuude kaupa kestev pori ja vihm panevad aga kannatuse tõsiselt proovile.

Ka väike Linda ootas pikisilmi lund - selleks et kelgutada. Eelmise lühikese lumega saime ühel päeval kelguga sõitmas käia ja sellest piisas. Edaspidi käidi pea iga päev mangumas "Lähme kelguma!". Väljas aga valitsesid pori ja vihm.

Mis nüüd viga "kelguda"! Metsa all, kus lumi alles õhuke, kribib aegajalt mõni oks või käbi kelgupõhja aga mujal pole häda midagi. Oma esimesse titekelku mahub Linda praegu täpselt sisse, nii et istub turvaliselt nagu pesas. Aga jõuluks sai Linda ka juba suurema kelgu, mis oma aega ootab.

Lumega on põnev ka uurida, kes meil aias siis tegutsevad, talvel jätavad nad kõik maha selgelt loetavaid visiitkaarte.

Eriti usin toimetamine on muidugi linnumajakese ümber käinud.


Ja õhtul kui Linda tudile pandud, istub ema köögis küdeva pliidi kõrval ja koob oma elu kolmandat haapsalu salli. Mõnus!

Veel üks hea asi ilusa talveilma juures on päike. Vahepeal juba tundus, et saabunud on polaaröö, nii pime oli kõik ka päevasel ajal. Nüüd saab kasvõi talvistest keraamikatöödest pilti teha, vahepeal ei jätkunud selleks lihtsalt valgust.



reede, 10. jaanuar 2014

Kommidest ja kadedatest vanematest


Väike Linda on ema-isa töötuppa pääsenud ja sõrmitseb klaaskausiga laual olevaid tundmatuid aga ahvatlevaid esemeid. Ilusad värvilised. Krabisevad ka huvitavalt. Mis need küll olla võiks?

Peagi aga paistab lapse näost äratundmisrõõm.
"Kilekott!" teatab ta veendunult, paneb kommi tagasi kaussi ja tõttab kööki uutele avastustele.

Nii juhtub kui lapsel ei vea ja ta endale sama kadedad vanemad saab nagu väike Linda. Vanemad pole Lindale kunagi kommi ega šokolaadi andnud ja nii ei oska ka nüüdseks juba aasta ja 8 kuune laps neis midagi muud põnevat leida kui krabisev paber.

Vanemad on rahul. Lapse hambad on tervemad ja "kräpp" jääb söömata - nagu laps tänapäeval muust toidust vähe suhkrut saaks. Puuvilju, ohtralt kodus keedetud moosi hommikuse pudru peale, kohupiima või peolauas kooki ei keela lapsele ka keegi. Ja kui Linda peaks kogemata kombel avastama, mis krabiseva paberi sees peitub ja kommi nõudma hakkama, siis ei hakka ema ka enam kommisöömist keelama, mõistlikkuse piirides loomulikult.

Nii kaua aga lapse lollitamise eksperiment kestab. Kahju, et selliseid inimkatseid ainult esimese lapsega teha saab - ei siis saladus kauaks paberisse jää, kui mõni suurem ees kommi krõbistama juhtub.


laupäev, 28. detsember 2013

Juttu jätkub kauemaks ehk hüvasti aasta 2013!

Aasta 2013 hakkab läbi saama ja oleks aeg talle veel viimaseid kordi otsa vaadata.

Tagantjärele tundub, et aasta läks ruttu, väga ruttu. Isegi meenutada on raske, tundub nagu üks suur virr-varr.

Igal juhul on meeles, et tubli ja usina rohenäpust kursavenna ärgitusel asusin ma oma aiajutte ka siia kirja panema. Tänu millele sain ma ootamatult tuttavaks ühe väga toreda aiasõprade seltskonnaga. See oli vaata, et üks toredamaid asju selle aasta jooksul.

Loomulikult on terve aasta olnud sisustatud Linda tegemistega, mis on ka ääretult vahvad ja tegusad olnud. Kui vaadata 2013. aasta jaanuari pilte võib vahet praeguse tegusa plikaga ikka selgelt näha - Linda on selle aasta jooksul kasvatanud suu hambaid täis, õppinud iseseisvalt kõndima ja seejärel ka jooksma. Nüüd on juba trikk selles, et mõelda välja kuidas see väike paharet paigal püsiks.

Ilusad jõuluaegsed pildid on tehtud Linda vanaisa poolt

Lisaks oskab Linda raamatuid lugeda (esialgu küll piltide kaudu), kiisusid joonistada (ta ise ütleb, et need on kiisud, mul ei jää muud üle kui uskuda), öelda, mis ta ema ja isa eesnimed on ja kus ta ise elab, tuba välgukiirusel segamini ajada, iseseisvalt diivanilauale ja telekakapi otsa ronida, ise endale sokke jalga ja mütsi pähe panna ja kelgutada. Linda oskab ka jutustada, nii et kõrvad pilli löövad, kohati veel pudikeeles aga üha enam võib sealt välja lugeda ka täiesti adekvaatseid eestikeelseid sõnu ja lausa lauseidki. Oskab ka nõuda "Raadio mängima! Muusikat!" ja seejärel ennastunustavalt tantsu lüüa. Ja veel umbes mustmiljonit asja, mis emal kohe meelde ei tule.

Igal aastal oleme isekeskis meenutanud ka aasta kultuurisündmusi. Kuna ma teatrisse ja kontserdile aktiivse põngerja tõttu ei jõua, on valik mõnevõrra kitsendatud. Nii et ilmselt valin ma Eesti-Gruusia filmi "Mandariinid", mis mulle väga sügava mulje jättis, nii sisu, näitlejate kui kaameratöö poolest. Tõesti hea film oli.

Raamatuid ei jõuaks ma ilmselt üldse lugeda aga õnneks sattusin ma kunagi ühte väikesesse Tartu raamatuklubisse, kus iga kuu üks raamat kokku lepitakse, läbi loetakse ja pärast sel teemal arutletakse. Kuna nüüdseks olen ma Tartust väga kaugele sattunud, osalen raamatuklubi töös külalisliikmena ja kirjutan neile oma arvamuse kirja teel, mis siis klubi kokkusaamistel ette loetakse.

Klubilisest poolest jään ma sel juhul ise ilma aga mulle meeldib see, et ma satun lugema raamatuid, mida ise välja ei valiks aga mis võivad uusi ja huvitavaid elamusi pakkuda. Ja mitte vähem tähtis pole kindel tähtaeg, mis iga raamatu lugemiseks ette on antud ja pingutama sunnib.

Tänu sellele väikesele raamatuklubile on mul sel aastal loetud näiteks: Kiviräha "Head inimesed", Keneally "Schindleri nimekiri" ja Bradbury "451⁰ Fahrenheiti" mis kõik olid omaette heaks lugemiselamuseks ja mõtete tekitajaks.

Ise kirjutada on väikese Linda kõrvalt võimatu, küll aga olen toimetajana osalenud kahe väga huvitava metsandusloolise raamatu valmimisel ja läbi aasta on Eesti Looduses igal kuul ilmunud pärandkultuuri käsitlev artikkel, mille kaasautor olen olnud. Saavutused needki.

Käsitöö vallas olen lõikunud meetrite kaupa kaltse ja kudunud neist ohtralt kaltsuvaipu, kaks tükki neist rändasid ka jõuluvana kingikotti. Kaltsuvaibad on mõnusad ja kodused ja nende kudumine hea lõõgastav vaheldus.

Telgedel sai kootud nii käekott kui paar salli:

Mässasin usinalt saviga, mille tulemusena valmis näiteks küünlalatern aiapaviljoni

Ja hulgaliselt seebialuseid jõuluvana kingikotti:


Ja aasta lõpus võtsin ette kõik kodus leiduvad käsitööraamatud ja õppisin uuesti heegeldama, vähemalt mingisugusel algelisel tasemel. Hea vähemalt kootud asjade serva pitsi heegeldada, kui tarvis peaks olema.

Linda kasvamise kõrvalt käin ma jätkuvalt kord kuus kutsehariduskeskuses turismikorraldajatele loodusradade ainet õpetamas. Ja kui paar eelmist aastal ei saanud ma muud kui ainult kahe käega pead kinni hoida ja loota, et see aasta kord läbi saab (mõned helged pead ja hetked loomulikult välja arvatud). Siis sel aastal tunnen jälle, et õpetamine ja ise selle käigus õppimine mulle meeldib. Nutikate ja kaasamõtlevate õpilastega on koos töötamine nauditav ja sunnib ka ennast rohkem pingutama. Aitäh neile!

Ja ongi vist aastal ring peal, laseme siis peagi uuel ja sama toredal tulla! Head vana aasta lõppu!

teisipäev, 3. detsember 2013

Väsimus...

      Kui teised inimesed käivad spa-s puhkamas, siis mul on tunne, et läheb veel mitu päeva enne kui ma nädalavahetusest Saaremaal toibunud olen. Lapsevanemate rõõmud. Oskaks keegi Linda energia kuidagi elektrit tootma panna, oleks vast tervel Läänemaal selles osas elu muretu.

     Aeg-ajalt jooksevad kusagil netiavarustes jälle läbi arutelud, kas lapsevanemad peaksid lapsega võimalikult palju väljas inimeste hulgas käima või vastupidi, last esimesed eluaastad nelja seina vahel hoidma, et nad kaaskodanikke oma olemasoluga ei häiriks. Kusjuures anonüümsed netikommentaatorid kalduvad enamasti loomulikult selle viimase variandi poole.

     Huvitaval kombel pole meile keegi veel märkust teinud, et me oma titega teisi häiriks - pigem on Lindat nähes talle restoranis toodud lastetool ning mingi paberile paljundatud pilt ja värvipliiatsid joonistamiseks - õelaid pilke kaaskodanikelt pole ka täheldanud. Aga kes teab, võibolla kannatavad hambad ristis ja lähevad seejärel internetti kommenteerima.

    Laupäeval Gospa restoranis oli igatahes pea igas teises lauas mõni väike inimene. Samas tundsin ise, et mõneks ajaks tahaks selle lapsega väljaskäimisega vahet pidada. Enda närvide huvides. Sest isegi kui teisi meie väike aktivist ei sega, läheb ema kogu energia sellele, et last lõbustada, iga virina puhul mõneks ajaks välja jalutama minna ning lohutada kui laps parajasti tegutsemishoos käega keset kuuma supitaldrikut on virutanud.
    Selleks ajaks kui Lindal kõht täis ja oma jahtunud söögi kallale saad asuda, on väsimus suur. Nii suur, et mõtled patuselt, et peene restorani asemel sööks parem lapsega koduses köögis rahulikult piimasuppi. No ausalt!

    Kuigi käisime õhtul Gospa restoranis, veetsime tegelikult nädalavahetuse Spa hotellis Rüütli. Olid oma head ja vead aga lõppkokkuvõttes võib rahule jääda.

    Algus oli  küll veidi konarlik. Vaatamata sellele, et hotelli töötajad meid sisse kirjutades kinnitasid, et nad meid juba pikisilmi oodanud olid, oli meie numbrituba jääkülm. Lindale olin õnneks villased sokid jalga pistnud aga endal hakkasid jalad kohe külmetama. Mõtlesin õudusega, et kuidas ma peale ujumist märja peaga lapse sellesse külmkappi toon (fööni Linda kardab).

Teine üllatus oli see, et hotellides tavaline lisavarustus oli Rüütlis kõik tasuline - hommikumantli laenutus 3 eurot, sussid 3 eurot, suveniiripoes olid eraldi müügis ka väikestes hotellipakendites seep ja šampoon. Tekkis ebamäärane deja vu tunne, mis varsti aga selgemalt meenuma hakkas. Olime ilmselt sattunud lapsepõlves raamatust "Totu kuul" loetud võõrastemajja "Kokkuhoid". Kel huvi sellest võõrastemajast rohkem kuulda, lugege lingi alt avanevat katkendit raamatust.

Aga rohkem ei virise. Veekeskus oli aus. Lindale meeldis esimene basseinis sulistamine väga.  Hotelli fuajees asuv laste mängutuba oli vahva. Ja meie õnneks oli hotell ka suhteliselt helikindel, ei seganud Linda oma uinumisprobleemidega kedagi ning vaatamata samal korrusel toimunud õhtusele kontserdile, tuppa sellest suurt midagi ei kostnud. Ja massaaž oli lihtsalt suurepärane.


kolmapäev, 27. november 2013

10 aastat hiljem ehk natuke romantikat kah

10 aastat tagasi Tartus. Olin parasjagu linnaliini bussis number 5 kui helises telefon ja üks noormees kutsus mind samal õhtul Francis Goya kontserdile. Millegipärast ma läksin ka. Kena ja viisakas noormees oli. Pärast kontserti läksime EPA peamajja tantsima. See lihtsalt läks nii....





esmaspäev, 25. november 2013

Esimene valge

Niru teine küll aga ikkagi valge kiht maas. Hommikused vaated päikesepaistel olid kaunid. Ühtviisi sätendasid nii aedniku istutatud taimed kui isehakanud aiaasukad.

Põõsasmarana äraõitsenud õienupud olid endale valge katte peale kogunud

 Seeneaed muru sees on täiesti isetekkeline. Muidugi meeldiks mulle rohkem kui seeneaias näiteks sirmikud või puravikud kasvaksid aga ka need isehakanud tegelased on dekoratiivsed. Emal mul õnnestus muidugi tahtliku tegevuse (seenepuhastamise jääkide korduva muru sisse puistamisega) endale söögiseeneaed tekitada aga tal on ka aias pinnas selleks sobivam.

 Üllatus-üllatus ka lupiin võib talvisel ajal huvitav välja näha

 Ebaküdoonia jõudis ennast õiepungi täis kasvatada.

Aga sirelid ja petersellipuhmas on jätkuvalt veendunud, et tegelikult on kevad...

Nagu näha on peterselli usinalt toidukõrvaseks tarvitatud, mis nii viga kui novembri lõpus veel peenralt maitsetami saab.