Kompotti!

Olen loomult korilane. Ikka on vaja suvel kõikvõimalikke hoidiseid vaaritada alates maasikamoosist ja lõpetades boršipõhjaga. Talvel on eriti mugav keldrist paar purki haarata, liha keema, mõned kartulid juurde, supipõhi potti ja ongi söök valmis. Samal põhimõttel olen teinud purki ka seeneseljankat. Kuni avastasin, et seeneseljanka põhi on talvel pirukatäidisena märksa maitsvam kui supina.

Magusate hoidistega on aga asi keerulisem. Nimelt on Jürgen äärmiselt kehv moosisööja. See tähendab, et kogu selle vaaritatud moosilaadungi söömisega peaks ma ise hakkama saama. Samas täiesti ilma vaaritamata ka suvel olla ei oska. Minu uus lemmik on tikri-apelsinimoos. Varem ei osanud tikritega kunagi midagi mõistlikku peale hakata aga see moos on imehea.


Õnneks on meil nüüd üks tõsine moosisöödik peres. Hommikul lastakse emal ikka korralik kuhi moosi pudrule panna ja nõutakse sügavkülmast veel marju juurde. Linda eriline lemmik on aga alõtša-suvikõrvitsa kompott. Jälle üks hea kombinatsioon. Suvikõrvits saab alõtšalt hea maitse, samas neutraliseerib kompotis liigse hapu maitse.

Igal juhul nõuab väike Linda pidevalt "Viil (veel) kompotti! Viil kompotti!" Ühel purgil oli vist kaas kehvalt peale saanud, igal juhul rändas käärima läinud sisu solgiämbrisse. Kuna ema hakkas just Lindaga õue jalutama minema, tõstis ta ka solgiämbri ukse taha, et see kompostihunnikusse viia. Aga oi seda rõõmu, kui väike Linda avastas esikust selle, mis tema kujutluses oli ilmselt ämbritäis kompotti! Ema jõudis veel viimasel hetkel vahele, enne kui väikesed sõrmed ämbri kallale jõudsid.
"See kompott on pahaks läinud!" üritab ema Lindale seletada "seda ei saa süüa! Pärast toome keldrist uue."
Jalutamast tulles, läheb ema ämbri järele, et see tühjaks viia. Ka väike Linda proovib jälle lootusrikkalt ämbrist kompotti õngitseda.
"Kompott on paha!" püüab ema lihtsamalt ja arusaadavamalt rääkida.
"Emme paha!" teatab Linda enesekindlalt,: "Kompotti!"

Ja kõige lõppu üks tubane õis - ratsuritäht Papillio otsustas õitsema hakata