Lõpuks ometi

Talv on kätte jõudnud. Ootasin lund juba nii väga, väike Linda samuti. Mulle meeldivad kõik aastaajad - omal õigel ajal ja kujul. Ka sügis meeldib mulle aga pigem ikka varasügis, see värvideküllane ja päikesepaisteline. Kuude kaupa kestev pori ja vihm panevad aga kannatuse tõsiselt proovile.

Ka väike Linda ootas pikisilmi lund - selleks et kelgutada. Eelmise lühikese lumega saime ühel päeval kelguga sõitmas käia ja sellest piisas. Edaspidi käidi pea iga päev mangumas "Lähme kelguma!". Väljas aga valitsesid pori ja vihm.

Mis nüüd viga "kelguda"! Metsa all, kus lumi alles õhuke, kribib aegajalt mõni oks või käbi kelgupõhja aga mujal pole häda midagi. Oma esimesse titekelku mahub Linda praegu täpselt sisse, nii et istub turvaliselt nagu pesas. Aga jõuluks sai Linda ka juba suurema kelgu, mis oma aega ootab.

Lumega on põnev ka uurida, kes meil aias siis tegutsevad, talvel jätavad nad kõik maha selgelt loetavaid visiitkaarte.

Eriti usin toimetamine on muidugi linnumajakese ümber käinud.

Ja õhtul kui Linda tudile pandud, istub ema köögis küdeva pliidi kõrval ja koob oma elu kolmandat haapsalu salli. Mõnus!

Veel üks hea asi ilusa talveilma juures on päike. Vahepeal juba tundus, et saabunud on polaaröö, nii pime oli kõik ka päevasel ajal. Nüüd saab kasvõi talvistest keraamikatöödest pilti teha, vahepeal ei jätkunud selleks lihtsalt valgust.