reede, 10. jaanuar 2014

Kommidest ja kadedatest vanematest


Väike Linda on ema-isa töötuppa pääsenud ja sõrmitseb klaaskausiga laual olevaid tundmatuid aga ahvatlevaid esemeid. Ilusad värvilised. Krabisevad ka huvitavalt. Mis need küll olla võiks?

Peagi aga paistab lapse näost äratundmisrõõm.
"Kilekott!" teatab ta veendunult, paneb kommi tagasi kaussi ja tõttab kööki uutele avastustele.

Nii juhtub kui lapsel ei vea ja ta endale sama kadedad vanemad saab nagu väike Linda. Vanemad pole Lindale kunagi kommi ega šokolaadi andnud ja nii ei oska ka nüüdseks juba aasta ja 8 kuune laps neis midagi muud põnevat leida kui krabisev paber.

Vanemad on rahul. Lapse hambad on tervemad ja "kräpp" jääb söömata - nagu laps tänapäeval muust toidust vähe suhkrut saaks. Puuvilju, ohtralt kodus keedetud moosi hommikuse pudru peale, kohupiima või peolauas kooki ei keela lapsele ka keegi. Ja kui Linda peaks kogemata kombel avastama, mis krabiseva paberi sees peitub ja kommi nõudma hakkama, siis ei hakka ema ka enam kommisöömist keelama, mõistlikkuse piirides loomulikult.

Nii kaua aga lapse lollitamise eksperiment kestab. Kahju, et selliseid inimkatseid ainult esimese lapsega teha saab - ei siis saladus kauaks paberisse jää, kui mõni suurem ees kommi krõbistama juhtub.


3 kommentaari:

  1. Just täpselt nii juhtus ka meil - esimene ei teadnud lasteaiani, misasi on komm. Hambad siiani terveimad kogu peres.

    VastaKustuta
  2. Aga siis on veel ühiskond.:) Olime ka lastega kodused ja kommi ei andnud, aga siis pistis bussis üks kena tädi poisile shokolaadikommi pihku. Oi seda laga ja pahandust, mis see pisike komm tekitas. Ära võtta ei saanud, ilus läikiv asi, poiss oleks möirgama pistnud. Komm aga sulas lapse peos ja hakkas tilkuma, määris meie mõlemi riided ära ja tädi üritas veel ärgitada, et söö ära oma komm. Selgitasin siis, et meie laps ei söö kommi. Mis rumal jutt see on, kõik lapsed söövad kommi, põrutas tädi teadvalt ja siis me läksime bussist maha. Oli aasta 1985, tänapäeval on lihtsam ja vaevalt et bussis keegi hakkab lapsele maiusi toppima. Pole lihtsalt kombeks.

    VastaKustuta
  3. Nii tore oli seda meenutust lugeda, Futu. On teatud sort tädisid, kes teavadki maailma asju kõige paremini - pole nad ka tänapäeval kuhugi kadunud. Aitäh vahva loo eest!

    VastaKustuta