Juttu jätkub kauemaks ehk hüvasti aasta 2013!

Aasta 2013 hakkab läbi saama ja oleks aeg talle veel viimaseid kordi otsa vaadata.

Tagantjärele tundub, et aasta läks ruttu, väga ruttu. Isegi meenutada on raske, tundub nagu üks suur virr-varr.

Igal juhul on meeles, et tubli ja usina rohenäpust kursavenna ärgitusel asusin ma oma aiajutte ka siia kirja panema. Tänu millele sain ma ootamatult tuttavaks ühe väga toreda aiasõprade seltskonnaga. See oli vaata, et üks toredamaid asju selle aasta jooksul.

Loomulikult on terve aasta olnud sisustatud Linda tegemistega, mis on ka ääretult vahvad ja tegusad olnud. Kui vaadata 2013. aasta jaanuari pilte võib vahet praeguse tegusa plikaga ikka selgelt näha - Linda on selle aasta jooksul kasvatanud suu hambaid täis, õppinud iseseisvalt kõndima ja seejärel ka jooksma. Nüüd on juba trikk selles, et mõelda välja kuidas see väike paharet paigal püsiks.

Ilusad jõuluaegsed pildid on tehtud Linda vanaisa poolt

Lisaks oskab Linda raamatuid lugeda (esialgu küll piltide kaudu), kiisusid joonistada (ta ise ütleb, et need on kiisud, mul ei jää muud üle kui uskuda), öelda, mis ta ema ja isa eesnimed on ja kus ta ise elab, tuba välgukiirusel segamini ajada, iseseisvalt diivanilauale ja telekakapi otsa ronida, ise endale sokke jalga ja mütsi pähe panna ja kelgutada. Linda oskab ka jutustada, nii et kõrvad pilli löövad, kohati veel pudikeeles aga üha enam võib sealt välja lugeda ka täiesti adekvaatseid eestikeelseid sõnu ja lausa lauseidki. Oskab ka nõuda "Raadio mängima! Muusikat!" ja seejärel ennastunustavalt tantsu lüüa. Ja veel umbes mustmiljonit asja, mis emal kohe meelde ei tule.

Igal aastal oleme isekeskis meenutanud ka aasta kultuurisündmusi. Kuna ma teatrisse ja kontserdile aktiivse põngerja tõttu ei jõua, on valik mõnevõrra kitsendatud. Nii et ilmselt valin ma Eesti-Gruusia filmi "Mandariinid", mis mulle väga sügava mulje jättis, nii sisu, näitlejate kui kaameratöö poolest. Tõesti hea film oli.

Raamatuid ei jõuaks ma ilmselt üldse lugeda aga õnneks sattusin ma kunagi ühte väikesesse Tartu raamatuklubisse, kus iga kuu üks raamat kokku lepitakse, läbi loetakse ja pärast sel teemal arutletakse. Kuna nüüdseks olen ma Tartust väga kaugele sattunud, osalen raamatuklubi töös külalisliikmena ja kirjutan neile oma arvamuse kirja teel, mis siis klubi kokkusaamistel ette loetakse.

Klubilisest poolest jään ma sel juhul ise ilma aga mulle meeldib see, et ma satun lugema raamatuid, mida ise välja ei valiks aga mis võivad uusi ja huvitavaid elamusi pakkuda. Ja mitte vähem tähtis pole kindel tähtaeg, mis iga raamatu lugemiseks ette on antud ja pingutama sunnib.

Tänu sellele väikesele raamatuklubile on mul sel aastal loetud näiteks: Kiviräha "Head inimesed", Keneally "Schindleri nimekiri" ja Bradbury "451⁰ Fahrenheiti" mis kõik olid omaette heaks lugemiselamuseks ja mõtete tekitajaks.

Ise kirjutada on väikese Linda kõrvalt võimatu, küll aga olen toimetajana osalenud kahe väga huvitava metsandusloolise raamatu valmimisel ja läbi aasta on Eesti Looduses igal kuul ilmunud pärandkultuuri käsitlev artikkel, mille kaasautor olen olnud. Saavutused needki.

Käsitöö vallas olen lõikunud meetrite kaupa kaltse ja kudunud neist ohtralt kaltsuvaipu, kaks tükki neist rändasid ka jõuluvana kingikotti. Kaltsuvaibad on mõnusad ja kodused ja nende kudumine hea lõõgastav vaheldus.

Telgedel sai kootud nii käekott kui paar salli:

Mässasin usinalt saviga, mille tulemusena valmis näiteks küünlalatern aiapaviljoni

Ja hulgaliselt seebialuseid jõuluvana kingikotti:

Ja aasta lõpus võtsin ette kõik kodus leiduvad käsitööraamatud ja õppisin uuesti heegeldama, vähemalt mingisugusel algelisel tasemel. Hea vähemalt kootud asjade serva pitsi heegeldada, kui tarvis peaks olema.

Linda kasvamise kõrvalt käin ma jätkuvalt kord kuus kutsehariduskeskuses turismikorraldajatele loodusradade ainet õpetamas. Ja kui paar eelmist aastal ei saanud ma muud kui ainult kahe käega pead kinni hoida ja loota, et see aasta kord läbi saab (mõned helged pead ja hetked loomulikult välja arvatud). Siis sel aastal tunnen jälle, et õpetamine ja ise selle käigus õppimine mulle meeldib. Nutikate ja kaasamõtlevate õpilastega on koos töötamine nauditav ja sunnib ka ennast rohkem pingutama. Aitäh neile!

Ja ongi vist aastal ring peal, laseme siis peagi uuel ja sama toredal tulla! Head vana aasta lõppu!