Esmaspäev, 30. mai 2011

Hüvasti Uus-Meremaa või ehk hoopis... jällenägemiseni!

Ongi aeg see Uus-Meremaa teema siin blogis koomale tõmmata, soe suvi ja uued avastused ootavad ees. Viimasesse postitusse jätsin mõned pildid tõelistest hiiglastest - Uus-Meremaa kauripuudest.


Kauri (Agathis australis) võib kasvada 50 meetri pikkuseks ning elada üle 2000 aasta vanaks. Esimesel pildil ongi Uus-Meremaa suurim kauripuu Tane Mahuta ehk maoori keelest tõlgituna Metsa Isand. Tema kõrguseks on 51 ning ümbermõõduks 13,7 meetrit. Arvatakse, et Tane Mahuta nimeline kauri on ligi 1300 aastat vana.

Kõige vanema praegu Uus-Meremaal kasvava kauripuu Te Matua Ngahere vanuseks loetakse 2000 aastat. Vanemate kauripuude võra vaadates võib tekkida tunne, et keegi on hiigelpuu tagurpidi maasse torganud:

Kui eurooplased Uus-Meremaale saabusid oli Põhjasaare põhjaosa üleni kaetud kaurimetsadega. Kuna kauripuu puit on tugev ning vastupidav hakati 1830. aastatel metsi üles töötama nii kohaliku turu kui ekspordi jaoks ning tänapäeval on kunagistest kaurimetsadest järel 4000 ha ehk 0,3 %.

Kauripuu raiumine ei olnud ilmselgelt igaühe jaoks, vaid vajas oskusi ning osavust. Vanadel piltidel võib näha, et selleks kasutati kolme meetri pikkust kahemehesaagi ning metallist kiile

Lisaks puidule kasutati ka kauripuu vaiku. Vigastatud kohalt välja immitsenud ning maha kukkunud vaik jäi aegamööda metsakõdu ning mulla kihtide alla. Puult värskelt korjatud vaik oli alles pehme ja seetõttu kauplemisel väikese väärtusega. Suurem osa kauripuu vaiku, mida koguti, pärines soodest, kus see oli maapõues veetnud tuhandeid aastaid.

Puhastatuna meenutab kauripuu vaik välimuselt merevaiku, kuid on merevaigust pehmem ning muidugi tunduvalt noorem.

  
Kauripuu ja tema kasutamise kohta saab kõike teada Kauri muuseumist, mis asub toreda nimega linnakeses Matakohe. Sellest muuseumist saab tõesti rääkida ainult ülivõrretes. Kõik oli nii huvitav, et veetsime selles muuseumis lõppkokkuvõttes üle nelja tunni kauripuu ajalugu ning saeveskeid uurides, vanu fotosid ja kauripuu vaigust nikerdatud kauneid ehteid ning skulptuure imetledes.

Kui meie metsanduslikel väljapanekutel võib vahel kohata puu aastaringide sidumist ajaloosündmustega, saab seda kõige rohkem teha 200-300 aastase puu näitel. Matakohe Kauri muuseumis võis aga näha sellist eksponaati:

Muide, terve reisi ajal sai naerdud toredaid maoorikeelseid kohanimesid nagu näiteks: Omakere, Marumaru ning Kohekohe. Juba reisi alguses mõtlesin et kohtades nimega Kaka Point ning Matakana teen kindlasti asula sildi juures pilti. Lõpuks selgus loomulikult, et tänu reisi käigus korrigeeritud marsruudile jääb Kaka Point meie teelt kõrvale ning, et Matakana linnas polegi asula silti.

Aga ehk järgmine kord. Sest juba praegu kuulen ma nii mõnelgi õhtul kodus kaasa käest sügavat ohet: "Ah, tahaks jälle Uus-Meremaale...."

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar