Tüüpilised turistid ehk lisalugemist Tuulile

Mis me siis veel tegime?

Noh omal käel ringi kolada on ju tore aga kohalikku majandust tuleks ikka ka toetada. Nii proovisime ära midagi ka Uus-Meremaa turismifirmade pakutavast ehk lasime ennast karja kaashuvilistega liustikule viia.

Enamus Uus-Meremaa liustikest asub Lõunasaare keskel olevates mägedes, mida nimetatakse Lõuna-Alpideks. Suurim liustik on 600 meetri paksune ning 29 km pikkune Tasman.

Uus-Meremaa tuntuimateks ja ligipääsetavaimateks liustikeks on kahtlemata Foxi (13 km) ning Franz Josephi (12 km) liustikud eelkõige seetõttu, et maailmas pole just palju paiku, kus võib näha otse vihmametsa laskuvat jääjõge. Kitsas orus suurel kiirusel liikuv (ligi 2 meetrit päevas) jää ei jõua enne sulada kui merepinna lähedal, kus vihm ja soojem õhk oma töö teevad.

Kuna me oma liikumisvabaduse huvides kusagil mingeid broneeringuid ei teinud, oli soovitud ajal populaarsele turismiatraktsioonile minek suhteliselt õnnemäng. Esialgu pandigi meid ootenimekirja aga kuna oli ilus ilm, eelistas üks registreerunud paar meie õnneks helikopterilendu ja saime nende kohad. Tänud neile tagantjärgi!

Giidi juhendamisel sai kamp turiste kassid alla, matkakepid kätte ja väike retk Foxi liustikul võis alata.

Eelmisel päeval oli olnud vihmane ning liustiku helesinine jää oli meie auks kenasti puhtaks pestud. Kuid ilmselt on selleks, et sellist "kodustatud liustikku" hinnata olulised ka mõningased eelteadmised tavapärasematest jääjõgedest. Vastasel korral võib juhtuda nii nagu minu igavleva reisikaaslasega, kes lubas järgmisel talvel Hiiumaa ja mandri vahelisel jääl kassidega liikumiseks pileteid müüma hakata.

 Liustikul tiir ära tehtud, sõitsime 20 kilomeetrit edasi Franz Josephi liustiku juurde. Kuna liustikul olime juba hommikupoolikul roninud otsustasime läbida ühe matkaraja - soovitatavalt vaatega liustikule. Fox Glacieri infopunktist olime saanud väikese liustike skeemi, kus ka rajad peal, valik Roberts Point Tracki kasuks sai tehtud suhteliselt juhuslikult ja peamiselt raja pikkust silmas pidades.

Rada algas suhteliselt lihtsalt, ületasime rippsilla abil suure liustikujõe, kus jääkamakad suure mürinaga üksteise vastu põrgates allavoolu sõitsid.

 Rada kulges alguses mõnusalt mööda vihmametsa, jõudes aeg-ajalt uuesti jõe kaldale, kus kurjad sildid hoiatasid, et jõe ületamine on ohtlik. Halloo! Milline terve mõistusega inimene üritaks kiirrongi kiirusega jääkamakaid transportivat liustikujõge ületada?

Mida edasi, seda raskemaks läks ka rada, eriti minusuguse olematu vormi ja maatõugu lühikeste jalgadega matkajale - nimelt muutusid aina sagedasemaks kohad, kus ma lihtsalt ei ulatunud järgmisele kaljuastmele küünitama muidu kui küüsi-hambaid appi võttes mõne lähedalasuva puutüve abil ennast üles upitades. Lisaks muutusid kaljud järjest järsemaks ja libedamaks, mõnes kohas voolas väike ojake lausa mööda rada.

Kuid vaated olid loomulikult kaunid ning raja läbiminegi muutus omamoodi väljakutseks ning eneseületuseks, mis kokkuvõttes ennast kuhjaga ära tasus. Ja mu enne nii igavlev reisikaaslane oli muidugi täielikus vaimustuses.

Rampväsinult, kuid õnnelikuna auto juurde tagasi jõudes, otsustasin siis ka väljaprinditud DOC-i voldikust raja kirjeldust ja kaarti vaadata. Ja loomulikult seisis voldikus must-valgel kirjas nii: "Roberts Point Track sobib matkamiseks ainult väga hea füüsilise vormi ja hea varustusega matkajatele. Enne rajale minekut registreerige ennast kindlasti kohalikus looduskeskuses." Kui nüüd järele mõelda, tundus tõesti kummaline, et me rajal ühtegi teist matkajat ei kohanud. Turistid on vist kogu maailmas ühesugused - pea laiali otsas.