Kena päikseline päev Mordoris

Vaatasin, et pole tükk aega enam midagi siia kirjutanud. Katsuksin siis selle Uus-Meremaa jutuga ikka enne järgmisi reise ühele poole saada. Ega see kerge ei ole - muljeid ja toredaid paiku on ju nii palju. Seekord mõned pildid sellest, kuidas me Mordoris ehk päriselus Tongariro rahvuspargis matkamas käisime.

Planeerisime Tongariros veeta ühe toreda päeva ning valisime sealsete matkaradade hulgast välja 19 km pikkuse marsruudi nimega Tongariro Alpine Crossing. Seda rada kiidetakse kui üht parimat Uus-Meremaa ühe päevaga läbitavat matkarada ja eks ta seda vist oli ka.

Nagu enamus Uus-Meremaa mägiradasid oli ka Tongariro Crossing ühesuunaline rada kuid rahvuspargis leidus küllaga bussifirmasid, kes olidki spetsialiseerunud matkajate rajale viimisele ja õhtul kokku korjamisele. Kuna raja algusesse sõitsime oma rendiautoga, tuli meil vaid bussifirmasse helistada, teatada oma nimi ja kellaaeg, millal oleme teise raja otsa jõudnud. Igaks juhuks teatasime muidugi kõige hilisema aja - ikkagi jalutuskäik Mordoris! Kuid kui selgus, et jõudsime lõpp-punkti varem, piisas vaid ühest telefonikõnest, et ennast varasemale bussile ümber registreerida.

Ja alustasimegi matka. Kokkulepe Ilmataadiga toimis meil terve reisi aja, ja nii ka sel korral. Päev oli imeilus, päike säras taevas ja Mordor pakkus meile imelisi vulkaanilisi vaateid. Viimati purskas Mt Ngauruhoe ehk Sõrmuste Isanda filmist tuntud Mt. Doom siin 1975. aastal ning põnevam osa matkarajast kulgeski erineva vanusega laavavooludel ja vulkaanilistel maastikel.

Kummaline lugu selle Ngauruhoe vulkaaniga - ükskõik millises matka punktis ja kuskohas, ikka tundsid kogu aeg nagu mingisugust tõmmet selle mäe poole. Pilk kiskus kogu aeg jälle tema ilusat kolmnurkset siluetti imetlema, nagu magnetiga.

Ehk sellepärast, et Ngauruhoe on maooridele oluline püha mägi. Muide, maooride sõnaõigust Uus-Meremaa ühiskonnas näitab kasvõi see, et nad keelasid Sõrmuste Isanda filmitegijatel filmida oma püha mäe Ngauruhoe tippu. Nii tuligi filmis nähtud Mt. Doom tegelikkuses kokku filmida kahest vulkaanist - Ngauruhoest ning Ruapehust.

Mu matkakaaslase nõidus Ngauruhoe igal juhul täielikult ära, tema tahtis kohe mööda mäenõlva üles tormata, et Turmamäe sisemusse näha. Ei saa eitada, et see soov ka mind meelitas, mõistuse hääl ja mälestus Roberts Pointi nimelisest rajakesest aga keelitasid järele mõtlema. Uurisin siis läbi teleobjektiivi mäe järsul rusunõlval ukerdajaid, kes ikka üks samm edasi ülespoole ja siis pool sammu rusunõlval tagasi allapoole libisedes, vaevaliselt edasi kulgesid. Ei, see pole ühe Eesti kääbiku jaoks õige koht, otsustasin seejärel ning uurisin rajakaarti ning ümbrust mõne sõbralikuma tipu lootuses. Pealegi on Ngauruhoele ronimisel kõige suuremaks puuduseks see, et selle mäe tipus olles puudub vaatest üks teatud kaunis kolmnurkne vulkaan ise.

  Sõbralikumaks tipuks osutus rahvuspargile nime andnud 1967 meetri kõrgune Tongariro. Tongariro vulkaan koosneb tegelikult 12 tipust ning tehniliselt võttes on ka Ngauruhoe vulkaan üks Tongariro lõõridest. Meie ronitud tipu juurde oli kaardil märgitud Mt Tongariro No 2 ja kõrguseks 1961 meetrit.

Tongariro tipust pealpool pilvi avanevad vaated olid loomulikult imekaunid ning kauguses paistis isegi paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Mt. Egmont. Nautisime tippu ja imetlesime vaateid päris pikalt.

Ja algaski laskumine. Igal juhul peab kiitma Tongariro Crossingu rajameistreid, välja olid valitud kõige kaunimad vaated ning rada oli planeeritud ideaalselt, suurema osa rajast moodustas imekombel laskumine, raskemat tõusu oli vaid raja esimesed 5 km. Peale Tongarirole ronimist läks tee aga juba suurelt jaolt allamäge.

Hämmastaval kombel olid minu jaoks kõige raskemad hoopis raja lõpuosa seitse viimast kilomeetrit meeldivat langust. Ja seda mitte raja vaid pähe lõõskava päikese tõttu. Kuigi olime ennast hommikul hoolega sisse kreemitanud, sain Mordoris päris korralikku päikesepõletuse.

Allpool oleval pildil on hästi näha, kuidas matkarada mööda mäenõlva lookles, varju polnud siin küll kusagilt leida. Mäenõlval aurasid ka mõned kuumaveeallikad, kuid eraomanik, kelle maal allikad asusid, ei soovinud matkajaid ilmselgelt oma territooriumil näha, juurdeminekut keelavad sildid olid nii voldikutes kui raja ääres.

Rada läbitud, istusime bussi ja sõitsime tagasi raja algusesse Mangatepoposse, kus meie rendiauto truult ootas. Õhtu veetsime väga meeldivas kämpingus, kust voolas läbi väike sooja veega ojake, mis paaris kohas oli ka väikesteks basseinideks üles paisutatud.

Kui õhtusöök valmis ning toimetused tehtud, leotasime kaelast saadik 39-kraadises vees istudes oma väsinud lihaseid. Kas saab peale matkapäeva veel midagi mõnusamat olla kui otsida sõnajalapuu all termaalbasseinis istudes tähistaevast lõunaristi ning kuulata vee uinutavat sulinat.