Te Rotorua-nui-a-Kahumatamomoe

Selle postituse pealkirja abil võib igaüks ise proovida maoorikeelse teksti lugemist.



 Meie katsetasime seda Rotorua külje all väikeses külakeses, mida maoorid kutsuvad: Te Whakarewarewatangaoteopetauaawahiao, ehk lühendatult Whakarewarewa. Giidi juhendamisel hääldasime koos grupi inglise pensionäride ja ühe india perega püüdlikult küla täielikku nime.

Kenasti õpetati, et täht "a" ei hääldata mitte [ ei ] vaid [ a ] ja täht "h" öeldakse mitte [ eɪtʃ ], vaid hoopis [ ha ]. Kas tuleb tuttav ette? Meil oli igal juhul väga lõbus maoori külas ja maoori sõnade peal eesti keele hääldust õppida.

Maoorid on Uus-Meremaa ehk Aotearoa (Suure pilve maa) põlisrahvas. Nende esivanemad olid polüneeslased, kes saabusid Uus-Meremaale 1300. aasta paiku.


Tundub, et neil on läinud õnnelikumalt kui nii mõnelgi teisel põlisrahval. Austraalia aborigeenidega igal juhul maoorisid ja nende seisundit ühiskonnas võrrelda ei saa. 2001. aastal moodustasid maoorid  Uus-Meremaa rahvastikust 15 % ja eeldatakse, et see number kasvab veelgi. Maoori keel on riigikeele staatuses. Oma reisil panime põliselanikke tähele pea igal elualal ja ei saa öelda, et nad sisserännanud eurooplastest kuidagi kehvemal järjel oleksid.

Samuti oli pea igas linnakeses lisaks euroopalikule kirikule näha ka maoori pühakoda ja külakeskust maraed.

Tänase postituse pealkiri tähistabki tegelikult maoori keeles Rotorua linna täisnime. Rotorua on üks kena termaalalal asuv linnake Uus-Meremaa põhjasaarel, kus turistil on soojades basseinides lõõgastumise vahepeal võimalus ennast maoori kultuuriga kurssi viia. Selleks on linnakeses nii maoori kultuuri instituut Te Puia kui ka juba eelpoolmainitud külake. Meie eelistasime igasugustele instituutidele ringi vaatamist Whakarewarewa külas ja oma otsust meil kahetseda ei tulnud.

Elu külas oli väga toredasti paika seatud. Hommikul kui inimesed tööle ära on läinud, avatakse küla turistidele. Igal täistunnil toimuvad giidiga ringkäigud, võimalus on osta suveniire, kuulata maoori laule ja vaadata tantse ning maitsta termaalsoojuse abil valmistatud roogasid. Kella viiest suletakse küla turistidele ja sel ajal hakkavad ka töölt koju saabuma need külaelanikud, kes mujal töötavad. Nii et küla töötab ööpäev läbi nii turisimiatraktsiooni kui elupaigana.

Pildil on maaori ahi. Selliseid termaalenergial töötavaid ahje oli külas 20 pere peale 6. Ja väidetavalt on siiani kenasti hakkama saadud ilma, et keegi kogemata vale poti ahjust kaasa oleks kahmanud.

Eriti vahva oli aga maoori kultuuriprogramm, kus etendati nii sõbralikke tantse, külaliste vastuvõtu tseremooniat aga ka sõjatantsu hakat. Haka eesmärgiks on enne sõjakäiku ennast üles kütta ning vastaseid hirmutada. Ilmselt täidab tants oma eesmärgi sest eesti turistil hakkas esimeses reas  istudes küll päris õudne.

Aga loomulikult käisime Rotorua ümbruses ka termaalaladega tutvumas. Kuna osad kohad kippusid eelnevalt Internetist vaadates ehk liigselt Islandit meenutama, valisime oma retkeks Waimangu vulkaanilise oru. Metsane termaalorg nüüd küll kuidagi Islandil nähtuga ei sarnanenud, pakkudes lisaks tuttavale mädamunahaisule ka imelisi vaateid.

Aastatel 1900-1904 purskas siin maailma kõrgeim Waimangu geiser, mis võis tulikuuma veejoa pursata kuni 460 meetri kõrguseni. Waimangu purse meenutab piltidel pigem plahvatust kui geysrit.

Tänapäeval Waimangu geisrit enam ei näe, küll aga hulgaliselt kaunist loodust ja erinevalt põhjamaistest termaalaladest näiteks kuumaveeallika kõrval kasvavaid sõnajalgu.