Lisan mõned pildid ka paljukiidetud Abel Tasmani Rahvuspargist. Veetsime seal enne Lõunasaarelt ärasõitu poolteist päeva puhates, ringi jalutades ning kauneid rannakarpe korjates.
1942. aastal asutatud Uus-Meremaa kõige väiksem rahvuspark, Abel Tasman, ongi eelkõige tuntud oma kaunite randade poolest. Meie peatusime tillukeses Marahau nimelises linnakeses.
Saabusime Marahausse just õhtuse mõõna tipphetkeks ning loomulikult tahtsime kohe esimese asjana oma varbad Cooki väina soolasesse vette pista. Parkisime auto ja hakkasime veepiirini jalutama. Jalutasime ja jalutasime ja jalutasime kuni lõpuks peale kilomeetrist rännakut veepiirile jõudsime.
Abel Tasmani rahvuspargi rannik on Uus-Meremaal üks suurima tõusu ja mõõnaga piirkondi. Nii tõus kui mõõn toimub kaks korda ööpäevas ning tõusu kõrgpunkti ja mõõna kõige madalama seisu vaheks võib olla 4-5 meetrit.
Liivarannale oli vesi taandudes jätnud madalaid lompe, mille ümber suured linnuparved karpe otsisid. Linnuvaatlejatele sobib see rahvuspark ilmselt ülihästi.
Meie jaoks oli Abel Tasman aga hea koht väikeseks vahepeatuseks ning lebotamiseks enne uutele avastusretkedele suundumist. Jalutasime küll veidi ka Abel Tasmani ranniku matkarajal, mis on üks "Great Walk"-ide süsteemist, kuid ausalt öeldes oli meie läbitud lõiguke veidi igavavõitu. Pigem jalutuskäik pargiteel kui matkarada. Mööda rannikut liiguti põhiliselt veetaksodega, mis mõõna ajal linnast traktori sabas kenasti ookeanini viidi.
Ühe väikese rannapuhkuse õhtu tegime hiljem ka Põhjasaarel väikeses Piha nimelises linnakeses, umbes 50 kilomeetri kaugusel Aucklandist.
Piha külastamise peamiseks põhjuseks oli lihtlabaselt see, et soovisime vältida ööd Aucklandis, eelistades sellele vaikset ookeanimühinat Piha kämpingus. Ning rannapuhkuse ja ookeanielamuse sai sealt sama toreda kui Abel Tasmani rahvupargist, erinevuseks see, et kui Marahau rannas jalutasid ringi meiesugused turistid siis Piha rannas lustisid eelkõige kohalikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar