Sarjast suuri sõnameistreid!

See postitus on siin rohkem endale, selline päeviku sissekande taoline meenutus, et nüüdseks ühe aasta ja viie kuu vanuse Linda esimesed sõnalised naljad emal meelest ei läheks. Pole siin imestada midagi, hea et lapse esimesed sõnad ka siia kuhugi kirja pandud said, sest juba hakkavad argiaskeldustes asjad ununema. Vähemalt on hiljem koht kust järele vaadata. Ega need naljad kellegile peale Linda vanemate ilmselt naljakad tundugi - puhas situatsioonikoomika. Aga endal on hea hiljem meenutada.



Igal juhul siit nad tulevad:

Ema räägib telefonis mamma Tiinaga juttu ja kutsub teda Velise laadale, väike Linda kõõlub ema kõrval diivanil ja katsub aeg-ajalt telefoni oma kätte krabada.
"Kus see laat toimub?" tahab mamma Tiina teada.
"Velisel!" ütleb ema
"No aga täpsemalt?"
"Kiigesaarel!" hõikab Linda isa teisest toast täienduseks
"Kiigesaa-el!" kinnitab ka väike Linda kohe rõõmsalt järele!

Pole siis ime, et kui Linda ja isa ühel päeval kahekesi esikus asjatasid, kuulis ema pealt kuidas lapsele vaikselt õpetati: "Linda, ütle desoksüribonukleiinhape!"

Väike Linda käiski ema-isa, vanaema-vanaisa ja mammaga Velise laadal. Tagasi vanaema juures Velise kodus vaatas Linda suure huviga köögiaknast linnumajakeses askeldavaid rasvatihaseid ja põldvarblaseid. "Lind!", lind!" hõikas ta aeg-ajalt vaimustunult ja näitas käega aknast välja. Korraga lendas üks tihane linnumajast maha rohu peale sinna pudenenud toitu nokkima. Linda vaatas seda natuke aega mõtlikult.
"Lind kukkus!" teatas ta seejärel veendunult.

Kuna Linda oli pikast päevast juba päris väsinud, sõideti mamma Tiina autoga koju puhkama. Isa jäi veel Velisele. Linda ootas aga isa pikisilmi koju. Korraga kobistaski keegi esikus.
"Iss! Iss!" jooksis väike Linda rõõmsalt ukse juurde.......aga sisse astus hoopis mamma Tiina.
"Mamma piilub!" pahandas väike Linda sellepeale.