Olen igal sügisel teinud ühe jalutuskäigu kunagise raudtee äärde. Just sel aastaajal on seal minu arvates kõige ilusam. Mõned pildid meie novembrilõpu väikesest matkast:
Põnnid nõudsid kumbki endale õuna pihku - tundub, et olid päris head.
Kui inimene mõne rajatise maha jätab, hakkavad peagi taimed, samblikud-samblad ja seened tühja kohta endale nõudma. Hüljatud ooteplatvorm:
Kõrreliste hiilgeaeg:
Aga üldiselt käin õues nagu toakass, võimalikult vähe ja iga sammu järel vastikusest käppi raputades. Kui õues on päike, siis võib veel välja minna aga kõige parem on siiski toas nokitseda, niipalju kui seda aega antakse.
Valmis sai kauss vorstide jaoks, ükskõik kas siis jõuluaegsete verivorstide või suviste grillimiste tarbeks. Kahjuks tõmbas kaas teise põletuse käigus kõveraks aga mis teha - paremini ei oska. Savil on oma mälu ja minusugune ei saa ju ise arugi kui midagi kihva keerab - pealtnäha on kõik kõige paremas korras. Kuni tõde ahjust päevavalgele tuleb.
Tahtsin kööki lusikate-kahvlite jaoks ühte topsikut samasuguse lillemustriga nagu seinal. Tööprooviks tegin lillepoti. Sirgjooned pole kunagi mu tugevaim külg olnud nagu ka lillepotti vaadates näha. Lohutan ennast, et kui mõne keraamikaga tegeleja iseloomulikuks jooneks on glasuuris kristallidega mängimine, mõnel kaunid joonistused esemel, siis minul on kõverad ääred!
Kaks pisikest alust ka.
Lisaks tuli pähe ketserlik mõte kududa rahvariidetriibulist kaltsuvaipa vanadest teksadest. Et saagu siis vanast uus, tööriidest pidulik ja ühtlustavast "vormiriietusest" kohalik. Eeskujuks vaatasin Vändra seelikutriipu, puhtalt seepärast, et seal on palju teksaga sobivat sinist värvi.
