Laupäev, 9. november 2013

Ongi mardiaeg käes

Kas Teie jooksite lapsena mardi- või kadrisanti? Ma ei mäleta, et mina kunagi seda teinud oleksin, ilmselt seetõttu, et mängukaaslasi oli külas vähe ja maal elavatel santidel on ka läbitavad vahemaad teised kui linnasantidel.

Küll aga olen ma sante alati hea meelega külla oodanud nii mardi-kui kadripäeval. Olen iga kord enne mardipäeva ka kappi kommi ja šokolaadi varunud. Õunad on head küll aga neid on väljaspool linnu santivatel lastel kindlasti koduaiastki talveks korjatud. Niisiis olen iga kord varusid täiendanud. Keda aga pole tulnud on mardisandid. Ega kadridki usinamad pole olnud. Võibolla kardavad meie "kurja" naabritädi Kristat, kes tubli raamatukoguhoidja ja rahvakultuuri elushoidjana noorukeste santide mardi- ja kadritarkust kontrollima kipub.

Niisiis unustasin sel aastal mardilaupäeva sootuks. Mardilaadal käisin reedel küll aga kokku neid kaht asja ilmselt oma peas ei pannud.  Kuni korraga ukse tagant vali laul kostis. Sante oli kaks. Nende õnnetuseks oli santide hirm naabritädi Krista just meil külas. Sandid pidasid aga tuleproovile kenasti vastu - lugesid kooris pika ja ilusa mardiluuletuse ja küsisid mõistatusi. Ainult viljaõnne läks neil suure ähmiga meelest pererahvale soovida.

Ja ennäe imet, tunnike hiljem kobistasid juba järgmised mardisandid ukse taga, seekord juba neljakesi. Aga nende santide puhul tundsin küll juba Krista kasvatuslikust mõjust puudust. Sandid laulsid "Põdra maja" ja tantsisid "Kes aias". Lõpuks küsisid igaüks ühe mõistatuse. Ma oleks neile ise mardikommetest loengu pidanud aga kui kõige viimasena kõige pisem sant, ilmselt ennast kaasa luninud väikevend, endal nina vaevu kasukaservast välja paistmas, väriseva häälega oma mõistatuse küsis, läks mul süda haledaks. Niisiis küsisin lihtsalt üle, et mis õnne siis mardid vanasti ka toomas käisid. Tekkis piinlik vaikus aga õnneks meenus peagi kõige vanemale mardisandile ka tuleku põhjus - viljaõnn.

Ja alati annab ju hullemaks minna. Kuuldavasti olevat Haapsalus ja Tallinnas juba ka hällõuviinisante nähtud...


5 kommentaari:

  1. Mina oled marti ja katri jooksmas käinud küll. Tol ajal oli see oodatud sündmus, sest tore oli ju ennast kellekski teiseks maskeerida ja kui sellega õnnestus veel kotitäis komme kokku ajada ... mida muud veel tahta?

    Kõige eredamalt on meeles aga üks esimesi kadriskäike, kui ise olime naabriplikaga veel ehk liiga väiksed, kuid minekutahe suur. Nii juhtus siis, et ema sai kaasa kadri isaks, ema sõbranna kadri emaks ja meie lasteks. Valged uhked riided said selga (sest kadrid olid ju puhtad ja valged) ning valge hani (elus!) ka kaasa. Ja nii me mööda küla käisime, endal lõbus ja teistelgi naeru laialt!

    VastaKustuta
  2. Me pinginaabriga ikka pisut käisime, aga linnas oli vähe kohti, kus käia.

    siin maal aga on mu oma lapsed kõik alati hoolega käinud. Ja õnneks käivad kõik juba lasteaiast alates ka kollektiivselt, seega eeskavad ja traditsioonid on selged. Varemalt oli meil traditsioon, et kool käis ringi mardipäeval ja lasteaed kadripäeval (vastamisis siis ka), aga tänavu oli laupäev ja kool ei käinud. Kuna kadrilaupäev on ka pühapäeval, sisi ilmselt ei käi ka nemad.

    VastaKustuta
  3. Kusjuures meil tekkis ka naabritädi Kristaga siin mõte, et kui Linda mõned aastad vanem, võtaks lapse kampa ja hane kaenlasse,läheks alevi peale katri jooksma ja teeks kõike nii nagu vanasti kadripäeval heaks ja õigeks peeti.... vähemalt endal oleks lõbus ja laps saaks rahvakombed selgeks

    VastaKustuta
  4. Jah, meie mardi-kadri kombed on palju toredamad kui see halloweenitamine. Minu lapsepõlves väikelinnas sai ikka käidud küll ja tore oli. Eks hiljem suuremates linnades on neid sante igasuguseid nähtud..
    Teisest ooperist aga - kui tahad omale margareetadega lillemuru siis tule ja võta nii palju kui soovid. Väga elujõulised taimed -pärast maani maha niitmist paari tunni pärast juba näed, et uued õied hakkavad avanema. Sügisel viimane ja kevadel esimeste hulgas. Ma ei ole kindel, et ma ise teda murusse asustaksin kuid kui juba on, siis on.

    VastaKustuta
  5. No vot, ma vist ka päris juurde teda tooma ei hakkaks. Mehest hakkaks kahju, külvab teine lootusrikkalt muruseemet ikka kevadeti :) praegu on üksikud margareetad meil murus ühes nurgakeses kompaktselt koos, las nad siis seal olla silmarõõmuks.

    VastaKustuta