Teisipäev, 15. oktoober 2013

Ema puhkus ehk muljetades Mulgimaalt


Eile jäi väike Linda esimest korda terveks päevaks isaga kahekesi ja ema sõitis ära puhkusele. Huvitav kuidas kõige toredamad reisid, paigad ja inimesed tulevad vahel otsekui iseenesest Su juurde. Niimoodi täiesti juhuslikult sattusin ma näiteks Aalujate blogisid lugema või siis eile muuseumitöötajatega Mulgimaa reisile.

Päev oli tõeliselt tihe. Isegi nii tihe, et nüüd läheb kohe hulk aega tagantjärele et saadud muljeid setitada ja mõtteid lõpuni mõelda. Kuna mina ise pole kunagi üheski muuseumis tööl olnud, küll aga mõne pärandkultuuri näituse ja ekspositsiooni tegemisel kaasa teinud ning kõikvõimalikke muuseume väga usinalt külastanud, vaatasin ma asjadele ilmselt nii mõneski kohas hoopis teistmoodi kui mu reisikaaslased.

Samas oli see kõik kohati mu oma tööga nii sarnane et tuttav tuli ette nii suurem osa rõõme kui ka muresid. Ja mõtlema pani see reis mind küll.  Üks on vast siiski kindel - ühe muuseumi suurim varandus ja võimalus on seal töötavad inimesed. Kui õigel kohal on õige inimene, võid ennast luitunud ja vananenud infotahvlite taustal leida hoopis lugude võlumaailmast, kus kõik kunagi ammu olnu on uuesti elav ja särav. Kui seda õiget ja toredat inimest aga pole, tundub trööstitu veel trööstitum.

Lootkem et neid inimesi siis ikka palju on, kes tahavad ja suudavad ühe koha lugu mitte ainult jäädvustada vaid ka teistele tutvustada!












2 kommentaari:

  1. Väga tore ja maitsekas pildirida! Ja esimese pildi "Pisa torn" on meilt ju suisa kiviga visata! Ükskord kui peaksid jälle juhtuma, ja kui ilm jälle parem ja taimedel elujõud sees, astu läbi ja teeme ühe tee!

    VastaKustuta
  2. Meeleolukas. Su päev särab iga pildi pealt vastu:)

    VastaKustuta