Abel Tasman ehk rannapuhkus Uus-Meremaal

Lisan mõned pildid ka paljukiidetud Abel Tasmani Rahvuspargist. Veetsime seal enne Lõunasaarelt ärasõitu poolteist päeva puhates, ringi jalutades ning kauneid rannakarpe korjates.

1942. aastal asutatud Uus-Meremaa kõige väiksem rahvuspark, Abel Tasman, ongi eelkõige tuntud oma kaunite randade poolest. Meie peatusime tillukeses Marahau nimelises linnakeses.

Saabusime Marahausse just õhtuse mõõna tipphetkeks ning loomulikult tahtsime kohe esimese asjana oma varbad Cooki väina soolasesse vette pista. Parkisime auto ja hakkasime veepiirini jalutama. Jalutasime ja jalutasime ja jalutasime kuni lõpuks peale kilomeetrist rännakut veepiirile jõudsime.

Abel Tasmani rahvuspargi rannik on Uus-Meremaal üks suurima tõusu ja mõõnaga piirkondi. Nii tõus kui mõõn toimub kaks korda ööpäevas ning tõusu kõrgpunkti ja mõõna kõige madalama seisu vaheks võib olla 4-5 meetrit.

Liivarannale oli vesi taandudes jätnud madalaid lompe, mille ümber suured linnuparved karpe otsisid. Linnuvaatlejatele sobib see rahvuspark ilmselt ülihästi.

Meie jaoks oli Abel Tasman aga hea koht väikeseks vahepeatuseks ning lebotamiseks enne uutele avastusretkedele suundumist. Jalutasime küll veidi ka Abel Tasmani ranniku matkarajal, mis on üks "Great Walk"-ide süsteemist, kuid ausalt öeldes oli meie läbitud lõiguke veidi igavavõitu. Pigem jalutuskäik pargiteel kui matkarada. Mööda rannikut liiguti põhiliselt veetaksodega, mis mõõna ajal linnast traktori sabas kenasti ookeanini viidi.

Ühe väikese rannapuhkuse õhtu tegime hiljem ka Põhjasaarel väikeses Piha nimelises linnakeses, umbes 50 kilomeetri kaugusel Aucklandist.

Piha külastamise peamiseks põhjuseks oli lihtlabaselt see, et soovisime vältida ööd Aucklandis, eelistades sellele vaikset ookeanimühinat Piha kämpingus. Ning rannapuhkuse ja ookeanielamuse sai sealt sama toreda kui Abel Tasmani rahvupargist, erinevuseks see, et kui Marahau rannas jalutasid ringi meiesugused turistid siis Piha rannas lustisid eelkõige kohalikud.

Kena päikseline päev Mordoris

Vaatasin, et pole tükk aega enam midagi siia kirjutanud. Katsuksin siis selle Uus-Meremaa jutuga ikka enne järgmisi reise ühele poole saada. Ega see kerge ei ole - muljeid ja toredaid paiku on ju nii palju. Seekord mõned pildid sellest, kuidas me Mordoris ehk päriselus Tongariro rahvuspargis matkamas käisime.

Planeerisime Tongariros veeta ühe toreda päeva ning valisime sealsete matkaradade hulgast välja 19 km pikkuse marsruudi nimega Tongariro Alpine Crossing. Seda rada kiidetakse kui üht parimat Uus-Meremaa ühe päevaga läbitavat matkarada ja eks ta seda vist oli ka.

Nagu enamus Uus-Meremaa mägiradasid oli ka Tongariro Crossing ühesuunaline rada kuid rahvuspargis leidus küllaga bussifirmasid, kes olidki spetsialiseerunud matkajate rajale viimisele ja õhtul kokku korjamisele. Kuna raja algusesse sõitsime oma rendiautoga, tuli meil vaid bussifirmasse helistada, teatada oma nimi ja kellaaeg, millal oleme teise raja otsa jõudnud. Igaks juhuks teatasime muidugi kõige hilisema aja - ikkagi jalutuskäik Mordoris! Kuid kui selgus, et jõudsime lõpp-punkti varem, piisas vaid ühest telefonikõnest, et ennast varasemale bussile ümber registreerida.

Ja alustasimegi matka. Kokkulepe Ilmataadiga toimis meil terve reisi aja, ja nii ka sel korral. Päev oli imeilus, päike säras taevas ja Mordor pakkus meile imelisi vulkaanilisi vaateid. Viimati purskas Mt Ngauruhoe ehk Sõrmuste Isanda filmist tuntud Mt. Doom siin 1975. aastal ning põnevam osa matkarajast kulgeski erineva vanusega laavavooludel ja vulkaanilistel maastikel.

Kummaline lugu selle Ngauruhoe vulkaaniga - ükskõik millises matka punktis ja kuskohas, ikka tundsid kogu aeg nagu mingisugust tõmmet selle mäe poole. Pilk kiskus kogu aeg jälle tema ilusat kolmnurkset siluetti imetlema, nagu magnetiga.

Ehk sellepärast, et Ngauruhoe on maooridele oluline püha mägi. Muide, maooride sõnaõigust Uus-Meremaa ühiskonnas näitab kasvõi see, et nad keelasid Sõrmuste Isanda filmitegijatel filmida oma püha mäe Ngauruhoe tippu. Nii tuligi filmis nähtud Mt. Doom tegelikkuses kokku filmida kahest vulkaanist - Ngauruhoest ning Ruapehust.

Mu matkakaaslase nõidus Ngauruhoe igal juhul täielikult ära, tema tahtis kohe mööda mäenõlva üles tormata, et Turmamäe sisemusse näha. Ei saa eitada, et see soov ka mind meelitas, mõistuse hääl ja mälestus Roberts Pointi nimelisest rajakesest aga keelitasid järele mõtlema. Uurisin siis läbi teleobjektiivi mäe järsul rusunõlval ukerdajaid, kes ikka üks samm edasi ülespoole ja siis pool sammu rusunõlval tagasi allapoole libisedes, vaevaliselt edasi kulgesid. Ei, see pole ühe Eesti kääbiku jaoks õige koht, otsustasin seejärel ning uurisin rajakaarti ning ümbrust mõne sõbralikuma tipu lootuses. Pealegi on Ngauruhoele ronimisel kõige suuremaks puuduseks see, et selle mäe tipus olles puudub vaatest üks teatud kaunis kolmnurkne vulkaan ise.

  Sõbralikumaks tipuks osutus rahvuspargile nime andnud 1967 meetri kõrgune Tongariro. Tongariro vulkaan koosneb tegelikult 12 tipust ning tehniliselt võttes on ka Ngauruhoe vulkaan üks Tongariro lõõridest. Meie ronitud tipu juurde oli kaardil märgitud Mt Tongariro No 2 ja kõrguseks 1961 meetrit.

Tongariro tipust pealpool pilvi avanevad vaated olid loomulikult imekaunid ning kauguses paistis isegi paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Mt. Egmont. Nautisime tippu ja imetlesime vaateid päris pikalt.

Ja algaski laskumine. Igal juhul peab kiitma Tongariro Crossingu rajameistreid, välja olid valitud kõige kaunimad vaated ning rada oli planeeritud ideaalselt, suurema osa rajast moodustas imekombel laskumine, raskemat tõusu oli vaid raja esimesed 5 km. Peale Tongarirole ronimist läks tee aga juba suurelt jaolt allamäge.

Hämmastaval kombel olid minu jaoks kõige raskemad hoopis raja lõpuosa seitse viimast kilomeetrit meeldivat langust. Ja seda mitte raja vaid pähe lõõskava päikese tõttu. Kuigi olime ennast hommikul hoolega sisse kreemitanud, sain Mordoris päris korralikku päikesepõletuse.

Allpool oleval pildil on hästi näha, kuidas matkarada mööda mäenõlva lookles, varju polnud siin küll kusagilt leida. Mäenõlval aurasid ka mõned kuumaveeallikad, kuid eraomanik, kelle maal allikad asusid, ei soovinud matkajaid ilmselgelt oma territooriumil näha, juurdeminekut keelavad sildid olid nii voldikutes kui raja ääres.

Rada läbitud, istusime bussi ja sõitsime tagasi raja algusesse Mangatepoposse, kus meie rendiauto truult ootas. Õhtu veetsime väga meeldivas kämpingus, kust voolas läbi väike sooja veega ojake, mis paaris kohas oli ka väikesteks basseinideks üles paisutatud.

Kui õhtusöök valmis ning toimetused tehtud, leotasime kaelast saadik 39-kraadises vees istudes oma väsinud lihaseid. Kas saab peale matkapäeva veel midagi mõnusamat olla kui otsida sõnajalapuu all termaalbasseinis istudes tähistaevast lõunaristi ning kuulata vee uinutavat sulinat.

Leitud!

Jah uskumatu, kuid tõsi. 5 nädalat pärast meie reisilt saabumist, sai ka mu pagasil maailma avastamisest isu täis. Väsinult kuid õnnelikult võttis ta lõpuks Abu Dhabist jalad alla ning saabus eile kodumaale - täpselt minu sünnipäevaks. Imesid juhtub!

Tüüpilised turistid ehk lisalugemist Tuulile

Mis me siis veel tegime?

Noh omal käel ringi kolada on ju tore aga kohalikku majandust tuleks ikka ka toetada. Nii proovisime ära midagi ka Uus-Meremaa turismifirmade pakutavast ehk lasime ennast karja kaashuvilistega liustikule viia.

Enamus Uus-Meremaa liustikest asub Lõunasaare keskel olevates mägedes, mida nimetatakse Lõuna-Alpideks. Suurim liustik on 600 meetri paksune ning 29 km pikkune Tasman.

Uus-Meremaa tuntuimateks ja ligipääsetavaimateks liustikeks on kahtlemata Foxi (13 km) ning Franz Josephi (12 km) liustikud eelkõige seetõttu, et maailmas pole just palju paiku, kus võib näha otse vihmametsa laskuvat jääjõge. Kitsas orus suurel kiirusel liikuv (ligi 2 meetrit päevas) jää ei jõua enne sulada kui merepinna lähedal, kus vihm ja soojem õhk oma töö teevad.

Kuna me oma liikumisvabaduse huvides kusagil mingeid broneeringuid ei teinud, oli soovitud ajal populaarsele turismiatraktsioonile minek suhteliselt õnnemäng. Esialgu pandigi meid ootenimekirja aga kuna oli ilus ilm, eelistas üks registreerunud paar meie õnneks helikopterilendu ja saime nende kohad. Tänud neile tagantjärgi!

Giidi juhendamisel sai kamp turiste kassid alla, matkakepid kätte ja väike retk Foxi liustikul võis alata.

Eelmisel päeval oli olnud vihmane ning liustiku helesinine jää oli meie auks kenasti puhtaks pestud. Kuid ilmselt on selleks, et sellist "kodustatud liustikku" hinnata olulised ka mõningased eelteadmised tavapärasematest jääjõgedest. Vastasel korral võib juhtuda nii nagu minu igavleva reisikaaslasega, kes lubas järgmisel talvel Hiiumaa ja mandri vahelisel jääl kassidega liikumiseks pileteid müüma hakata.

 Liustikul tiir ära tehtud, sõitsime 20 kilomeetrit edasi Franz Josephi liustiku juurde. Kuna liustikul olime juba hommikupoolikul roninud otsustasime läbida ühe matkaraja - soovitatavalt vaatega liustikule. Fox Glacieri infopunktist olime saanud väikese liustike skeemi, kus ka rajad peal, valik Roberts Point Tracki kasuks sai tehtud suhteliselt juhuslikult ja peamiselt raja pikkust silmas pidades.

Rada algas suhteliselt lihtsalt, ületasime rippsilla abil suure liustikujõe, kus jääkamakad suure mürinaga üksteise vastu põrgates allavoolu sõitsid.

 Rada kulges alguses mõnusalt mööda vihmametsa, jõudes aeg-ajalt uuesti jõe kaldale, kus kurjad sildid hoiatasid, et jõe ületamine on ohtlik. Halloo! Milline terve mõistusega inimene üritaks kiirrongi kiirusega jääkamakaid transportivat liustikujõge ületada?

Mida edasi, seda raskemaks läks ka rada, eriti minusuguse olematu vormi ja maatõugu lühikeste jalgadega matkajale - nimelt muutusid aina sagedasemaks kohad, kus ma lihtsalt ei ulatunud järgmisele kaljuastmele küünitama muidu kui küüsi-hambaid appi võttes mõne lähedalasuva puutüve abil ennast üles upitades. Lisaks muutusid kaljud järjest järsemaks ja libedamaks, mõnes kohas voolas väike ojake lausa mööda rada.

Kuid vaated olid loomulikult kaunid ning raja läbiminegi muutus omamoodi väljakutseks ning eneseületuseks, mis kokkuvõttes ennast kuhjaga ära tasus. Ja mu enne nii igavlev reisikaaslane oli muidugi täielikus vaimustuses.

Rampväsinult, kuid õnnelikuna auto juurde tagasi jõudes, otsustasin siis ka väljaprinditud DOC-i voldikust raja kirjeldust ja kaarti vaadata. Ja loomulikult seisis voldikus must-valgel kirjas nii: "Roberts Point Track sobib matkamiseks ainult väga hea füüsilise vormi ja hea varustusega matkajatele. Enne rajale minekut registreerige ennast kindlasti kohalikus looduskeskuses." Kui nüüd järele mõelda, tundus tõesti kummaline, et me rajal ühtegi teist matkajat ei kohanud. Turistid on vist kogu maailmas ühesugused - pea laiali otsas.

Karvaseid ja sulelisi

  Sulelisi on Uus-Meremaal palju ning üks huvitavam ja toredam kui teine:

Esimesena kohtusime pingviinidega.

Pingviine on Uus-Meremaal kahte sorti:  Sinine pingviin (mujal maailmas teatakse ka väikese pingviini nime all) ning Kollasilm pingviin. Sinine pingviin lööks küll vist igaühel nunnumeetri põhja. Maailma väikseim pingviin kasvab kõigest 30 cm suuruseks ja on lisaks sellele veel sinine. Näha saab näiteks siit  

Meie käisime vaatamas kollasilm-pingviine, kes näevad küll oma kollaste silmadega tontlikud välja ja pole nii nunnud kui sinised pingviinid, see-eest on aga tegu ühe maailma kõige haruldasema pingviiniga, keda on alles vaid 4000 isendit. Miks on kollasilm-pingviin nii haruldane? Meile loetleti selle pingviini kaitseks loodud reservaadis ette nii palju ohtusid, et peale seda tundus imena, et neid pingviine üldse olemas on.

Kõige suurem miinus ellujäämisel tundus olevat, see, et erinevalt pingviinidest, keda enamasti loodussaadetest näha on, ei ela kollasilmad kolooniates. Hulgakesi on ju ellujäämine ja pesa kaitsmine tükk maad lihtsam ehk taaskord tõestus individualismi ohtlikkusest.

Teiseks elab see pingviin metsas. Jah, mitte kusagil kaljunukil vaid metsas või tihedas põõsastikus. Selleks aga, et metsa pesa juurde jõuda, tuleb pingviinidel tänapäeval läbida aina pikemaid vahemaid. Rannaäärsemad alad on vallutanud üks teine loom - lammas, kes mõjub põõsastikule teadagi kuidas.

Lisaks mõjutavad arvukust kiskjad, nii need väiksed maismaakiskjad, kes söövad mune kui ka näiteks merilõvid.

Lisaks pingviinidele õnnestus reisil näha selliseid kohalikke linnuliike:

 Pukekot (Porphyrio porphyrio, eestikeelseks nimeks on talle antud sultantait) võib enamasti kohata soodes aga ka karjamaadel. Väga ligi ta inimest lasta ei tahtnud ja nii üritasin teda terve reisi aja tagajärjetult oma suure toruga taga ajada. Reisikaaslane õnneks juba teadis, et sõjahüüd: "Pukeko!" tähendab auto kinni pidamist ja ootamist kuni ma võsas müdistan, et seejärel pettunud näoga auto juurde tagasi tulla. Kuni viimasel õhtul tuli kämpingus üks turistidega äraharjunud pukeko-pere ja tahtis meie kotist saia virutada. Vot sulle häbelikku lindu!

Veeka (Gallirallus australis) oli üks tõeliselt naljakas lind. Ühe turistiatraktsiooni juures võsas me teda nägime, passis umbusklikult ja ligidale ei lasknud. Kuni jooksis imekiiresti, nagu välk, ühe turisti juurde, võttis tema saapanööri noka vahele ja sikutas kogu jõust. Näinud, et see rasvane ussike pole nii maitsev kui eemalt tundus, pani varvaste välkudes põõsasse tagasi.

 Maoori mustmerisk (Haematopus unicolor) on põhjasaarel musta-valgekirju ja lõunasaarel üleni musta värvi. Nagu kollasilm-pingviini on ka teda kogu maailmas alles 4000 linnu ringis.

Linde Uus-Meremaal jagub, kõiki iludusi keda oma teel kohtasime, ei jõua siia üles riputada. Teist samapalju  jäi üles pildistamata. Eks katsuge ise Uus-Meremaa vihmametsas lindu pildistada, kui kuuled laulu, siis on lindu üles leida pea võimatu, kui näed lindu, seisad jahmatusest ja imetlusest suu lahti ja vahid, kuni õige hetk möödas... Harva, kui sellist hetke tabad:

  Aga nüüd karvastest ja mitte nii ilus lugu. Nõrganärvilistel palun edasi mitte lugeda.


 Looduslikult on Uus-Meremaal olnud kolme liiki maismaaimetajaid - kõik nahkhiired. Tänapäeval on neist liikidest järel kaks.

Maoorid tõid endaga kaasa roti ja koera.

Ning valgete uusasukatega saabus 53 võõramaist loomaliiki, kellest 31 elab tänaseni Uus-Meremaal.

   Tänapäeval võideldakse soovimatute uustulnukatega loomariigis nii jahi-, lõksude kui mürgitamise abil. Matkaradade jures võis tihti näha sellist silti:

Tegemist siis mürgiga 1080, mida kasutatakse opossumite, tuhkrute, nirkide ja teiste väikekiskjate tapmiseks. Samuti oli matkaradade äärde kohati iga 200 meetri tagant asetatud sellised lõksud:

Söödaks oli lõksu sees kanamuna. Lõksud on tehtud nii, et kiskja sealt enam elusalt ei väljuks. Piilusin ühe matkaraja ääres ka igasse lõksu sisse, et keda siis püütakse. Ühes lebaski hiigelsuur rott. Ei kadesta Uus-Meremaa loodusvahte, kes lõkse puhastama peavad.

Kõlab barbaarselt? Kuid kui mõelda sellele, et looduslike kiskjate puudumise tõttu on suur osa kohalikest linnuliikidest maaspesitsejad ning uustulnukate rünnakuks täiesti ettevalmistamata ning näha muuseumites pikki-pikki nimekirju välja surnud ainulaadsetest ja kordumatutest kohalikest liikidest, võib sellest teguviisist täiesti aru saada. Suurt kahju teevad ka hulkuvad koerad ja kassid. Hiljutiste uuringute järgi on Uus-Meremaal nüüdseks rohkem siile kui Suurbritannias. Jah, ka nunnud siilikesed pistavad kollasilm-pingviini mune, või väidetavalt ka tibusid, kui neil võimalus avaneb.

Opossumeid aitab mingil määral vähendada ka liiklus.

 Eestlase silmale harjumatu on aga see, et kõik alla aetud väikeelukad ja linnud jäävad teele. Suuremaid kiskjaid, kes teed puhastaks, ju pole, vähemalt mitte piisavalt.

Lõpetuseks huvitav lause Uus-Meremaa entsüklopeediast:

Jahimehed näevad hirvi kui väärtuslikku loodusressurssi, mida tuleks hoida, looduskaitsjad aga kui kahjurit, keda hävitada.

Kummaline on see ilmaelu.

Aga lõpetuseks siiski ka kohalik loom, kes elutseb osa ajast ookeanis ja kohalikke linde ei kimbuta:

Milford Sound

        Milford Sound on üks Uus-Meremaa külastatumaid turismiobjekte. Enne reisi lugesime/kuulsime vastakaid arvamusi. Oli neid, kellele see piirkond väga meeldis, aga ka neid, kes soovitasid sellest kohast kui mõttetust turistilõksust eemale hoida. Ka mu reisikaaslane krimpsutas ettepaneku peale Milford Sound meie reisikavva võtta põlglikult nina: "Kui fjorde tahad näha, lähme Norrasse!"

Olen Norras käinud ja fjorde imetlenud aga seal on nad ikka teistmoodi.
 

 Milford Sound (MS) on turisti jaoks kõige lihtsam viis Fiordlandi piirkonnaga tutvumiseks ning seda võimalust kasutatakse usinalt. Nimelt on MS ainuke fjord kuhu juurde viib autotee. Ausalt öeldes oli see tee peaaegu sama huvitav vaatamisväärsus kui fjord ise, kui mitte huvitavam. Vaatamata vihmale avanesid võrratud vaated. Ja arvestades sellega, et aastane sademetehulk Fiordlandis on keskmiselt 7200 mm, on piltidel nähtud väike tibamine siiski ilus ilm :)

 

Kui hakkasime mägedest tagasi allapoole sõitma, hajusid pilved otsekui nõiaväel ja välja tuli päike. Selline heitlik ilm oli Uus-Meremaa lõunasaarel ja eriti läänerannikul tavapärane. Juhust kasutades otsustasime kohe ühe väikese matka ette võtta ning läbisime väikese Key Summit-i nimelise rajakese.
 

Uus-Meremaa rajakirjeldustes puuduvad üldjuhul kilomeetrid, selle asemel on vahemaad märgitud tundides. Kuidas meie tunnid Uus-Meremaa tundidega klappisid? Väga huvitavalt. Kui tegemist oli kergema raskusastme rajaga, siis tegime selle üldjuhul tund aega kiiremini kui lubatud. Raskema astme puhul tuli aga voldikus lubatud ajale tund otsa liita. Ilmselt pole nad lihtsalt osanud arvestada matkajatega, kes naudivad ühtviisi nii laial liivateel jalutamist kui märgadel kaljudel ronimist.

Key Summit oli lihtsama raskusastmega kuid vaheldusrikas ja kauneid vaateid pakkuv rada, kus oli võimalik vaadelda vihmametsa, väikest soolapikest ja ilusaid vaateid Humboldti ja Darrani mägedele.

Igal juhul vihmase ilma tõttu Uus-Meremaal kergekäeliselt plaane muuta ei tasu, kuna kes teab, ehk piilub poole tunni pärast kusagilt juba päike. Samuti ei tasu karta turistide lemmikkohti, kuna vahel mõni koht ongi nii ilus kui räägitakse.

Veidi muljeid

Öeldi, et kirjuta siia rohkem reisimuljeid. Aga eks katsu midagi kribada, kui kogu see muljete hulk pole isegi hakanud veel settima ja unenäos teed igal ööl reisi üha uuesti ja uuesti läbi seni kuni uni ülekoormatud kõvaketast korrastab :) Täpselt nagu Islandi reis, mille puhul siia pildid pool aastat hiljem üles said.

Aga hea küll.

Esiteks, kuna maakera on ümmargune ja nemad elavad allpool, siis on nad vaesekesed sunnitud seal pea peal käima...

Nojah, päris pea peal nad siiski ei käi... aga kõik muu on küll teistmoodi kui Eestis.

Kui kõik ausalt ära rääkida, sai meie ammune unistus Uus-Meremaal ära käia teoks tänu Estraveli sooduspakkumisele. Pakkumisele, tänu millele käisime reisil täpselt poole odavamalt kui tavapärased meil pakutavad Uus-Meremaa turismireisid. Ja kuna ma pole kunagi elus käinud paketireisil ega soovi ka edaspidi seda varianti kasutada, sobisid lihtsalt odavad lennupiletid imehästi. Mõttest teostuseni jäi seetõttu täpselt kuu aega. Parasjagu, et Eestis kõik asjad enne minekut joone peale saada aga viimastel nädalatel kippus uneaega muidugi väheks jääma. Seda eelkõige meie reisi "piibli" kokkupanemise pärast.

 

  Uus-Meremaal ringi vaatamiseks oli meil aega 2,5 nädalat. Reisifoorumites tehti meiesuguste plaane enamasti ühesõnaliselt maha - selle aja pärast ei pidavat üldse mõtet olema nii kaugele sõita. On ikka küll. Ja ei jäänud meil midagi soovitut nägemata ega tegemata.

Küll aga on lühema reisi eelduseks korralik eeltöö, et iga päev läheks täie ette. Nii veetsingi nädala enne reisi hilisõhtutel Uus-Meremaa kaardi ja Interneti abil programmi paika pannes. Muidugi ei jälginud me seda reisi ajal sõna sõnalt, samuti ei ahistanud me ennast mingite eelnevate broneeringutega. Eelkõige oli "piibel" meile siiski abiks marsruudi ja kilomeetriarvestuse poolest.

Kahe ja poole nädalaga jõudis ilusasti mõlemal saarel ringi vaadata ning vahele pikkida ka lihtsalt matkamise päevi. Mingit lõputut autoga ringiuhamist me ei harrastanud. Marsruudi koostasin nii, et igale vähegi pikemale sõidupäevale järgnes päev kohapeal ringimatkamist.

Siin siis väike kaardike koos marsruudi ja ööbimiskohtadega:



Reisi eesmärgiks oli näha võimalikult palju Uus-Meremaa kaunist ja huvitavat loodust. Kuna linnad on üle maailma suhteliselt sarnased, siis peatusime seal üldjuhul vaid varude täiendamiseks ja tankimiseks. Veidi rohkem sai ringi vaadatud Wellingtonis ja Aucklandis. Need olid ka ainukesed kaks kohta Uus-Meremaal, kus meie nägime tasuta Wifit. Nii palju siis meili teel ühenduse pidamisest.

Mis siis veel silma hakkas...

     Üldiselt on hinnad veidi kõrgemad kui meil aga mitte häirivalt. Majutus on minu arvates ebaproportsionaalselt kallis. Kui nn "metsikult" telkida ei soovi, tuleb kahe inimese telkimise hinnaks kämpingus 35-40 dollari ringis (u. 25 eurot) DOC (department of conservation) telkimisplatsidel kuskil 10 dollarit (6 euro ringis).

Tasu sõltub DOC-i platsidel muidugi otseselt ka telkija aususest, kuna inimest, kes raha vastu võtaks seal enamasti pole. Telkimisplastil olevast kastikesest tuleb lihtsalt võtta väike kiletasku, täita selles olev vorm, panna raha kiletaskusse, kleepida see kinni ja panna teisest pilust sinnasamasse kasti tagasi.

Kui otsida kulinaarseid elamusi, võib sammud kohe heaga kuhugi mujale seada. Kahjuks on Uus-Meremaa valged elanikud Inglismaalt kaasa toonud ka toitumisharjumused. See tähendab, et väljas söömas käies naljalt midagi peale võileiva, burgeri või "Fish and Chipsi" -i ei leia. Söömisharjumusi illustreerib hästi supermarketite vorstileti pikkuse suhe lihaletti. Uus-Meremaal oli lihalett sadu meetreid pikk, vorstilett aga suhteliselt õnnetu. Me tegime sellest järelduse, et ilmselt tehakse süüa põhiliselt kodus ja väljas söömas tihti ei käida :)

     Lambaliha söövatel inimestel võib eriti hinge täis ajada - mäenõlvad lambaid täis aga lambaliha söögikohtades saada pole.

     Ja Uus-Meremaale reisides tasuks matkasellidel riiki sisenemiseks kindlasti aega varuda. Peale riiki sisenemise vormi täitmist, kus tuleb üles loetleda kõik söödavad asjad, matkavarustus, ravimid jne, mis sa riiki sisse tood, saadetakse õnnetud matkavarustuse omanikud veel eraldi leti juurde, kus nende saapataldade ja telgivaiade puhtust kontrollitakse (telk käis ka veel eraldi desinfitseerimises). Seejärel vaadatakse kõik veel röntgeniga üle. Kogu protseduur võttis aega üle kahe tunni. Meie jäime seetõttu igatahes oma Christchurchi lennust maha.

Aga eks neil ole põhjust ka. Igasuguseid sigadusi on eelmised saarele saabunud põlvkonnad kohaliku loodusega korda saatnud ja nüüd on aeg matkajatel selle eest maksta :) Kui kuuled lugusid sellest, kuidas kohalik šotlasest maaomanik 19. sajandil kodusema mulje saavutamiseks Uus-Meremaa mäenõlvadele 10 tonni kanarbikuseemet külvas ning näed laiuvaid kanarbikuvälju, hakkad valitsevaid rangeid nõudeid ka paremini mõistma.

Sinna ja tagasi ehk reis teisele poole maakera

Nüüd mingem siit, veel koidu eel!
On udused külmad mäed me teel...

                       (J.R.R Tolkien "Kääbik")

     Olemegi jälle õnnelikult Eestis - ei saanud meid õnneks kätte ei maavärinad, tsunaamid ega mäekollid. Minu seljakoti omastasid tagasiteel küll salapärased jõud Araabia Ühendemiraatides aga nii pika reisi puhul on pagas küll viimane asi, mille pärast muretseda. Äkki kasvatab mu vana ja räsitud seljakott veel terrypratchetlikult jalad alla ja leiab tagasitee üles. Peaasi, et ise tervelt kodus :)


Pildike lennukiaknast - Omaani mäed:



  Reisi Uus-Meremaale, milleks James Cookil kulus aasta, tegime meie 3 päevaga. Marsruut siis järgmine: Tallinn-Riia-Istanbul-Abu Dhabi-Sydney-Auckland-Christchurch. Kokku õhus 26 tundi.

   Väidetavalt on Uus-Meremaa kõige kaugem koht, kuhu Eestist reisida saab.... kes seda täpselt teab, aga igavesti kaugel on teine küll! Aga tundub, et ka lendamisega võib harjuda. Isegi mina, kellel tavaliselt lennuki õhkutõusu/maandumise ajal pea ringi käib ja nina verd jookseb, ei eristanud lõpuks enam täpselt oleme me nüüd õhus või on tegemist erakordselt pika bussisõiduga :)

       Loomulikult tekitasime me oma eksootilise päritoluga lennujaamades parasjagu elevust. Võiks ju  arvata, et kogu selle eesti noorte väega, kes Austraalias töötab/matkab/ringi rändab, on eestlane näiteks Sydney lennujaamas igapäevane nähtus. Aga ei. Pidime iga lennu check in- i tehes arvestama lisatunniga, mille vältel letis olnud neiuke vabandavalt tahatuppa Internetti jooksis, et järele vaadata, kas selline riik nagu Eesti ikka tõesti eksisteerib. Lõpuks hakkas juba endalgi kahtlus tekkima...

Ja  SEDA REKLAAMI sai ikka uuesti ja uuesti tee peal meenutatud.