Veidi muljeid

Öeldi, et kirjuta siia rohkem reisimuljeid. Aga eks katsu midagi kribada, kui kogu see muljete hulk pole isegi hakanud veel settima ja unenäos teed igal ööl reisi üha uuesti ja uuesti läbi seni kuni uni ülekoormatud kõvaketast korrastab :) Täpselt nagu Islandi reis, mille puhul siia pildid pool aastat hiljem üles said.

Aga hea küll.

Esiteks, kuna maakera on ümmargune ja nemad elavad allpool, siis on nad vaesekesed sunnitud seal pea peal käima...

Nojah, päris pea peal nad siiski ei käi... aga kõik muu on küll teistmoodi kui Eestis.

Kui kõik ausalt ära rääkida, sai meie ammune unistus Uus-Meremaal ära käia teoks tänu Estraveli sooduspakkumisele. Pakkumisele, tänu millele käisime reisil täpselt poole odavamalt kui tavapärased meil pakutavad Uus-Meremaa turismireisid. Ja kuna ma pole kunagi elus käinud paketireisil ega soovi ka edaspidi seda varianti kasutada, sobisid lihtsalt odavad lennupiletid imehästi. Mõttest teostuseni jäi seetõttu täpselt kuu aega. Parasjagu, et Eestis kõik asjad enne minekut joone peale saada aga viimastel nädalatel kippus uneaega muidugi väheks jääma. Seda eelkõige meie reisi "piibli" kokkupanemise pärast.

 

  Uus-Meremaal ringi vaatamiseks oli meil aega 2,5 nädalat. Reisifoorumites tehti meiesuguste plaane enamasti ühesõnaliselt maha - selle aja pärast ei pidavat üldse mõtet olema nii kaugele sõita. On ikka küll. Ja ei jäänud meil midagi soovitut nägemata ega tegemata.

Küll aga on lühema reisi eelduseks korralik eeltöö, et iga päev läheks täie ette. Nii veetsingi nädala enne reisi hilisõhtutel Uus-Meremaa kaardi ja Interneti abil programmi paika pannes. Muidugi ei jälginud me seda reisi ajal sõna sõnalt, samuti ei ahistanud me ennast mingite eelnevate broneeringutega. Eelkõige oli "piibel" meile siiski abiks marsruudi ja kilomeetriarvestuse poolest.

Kahe ja poole nädalaga jõudis ilusasti mõlemal saarel ringi vaadata ning vahele pikkida ka lihtsalt matkamise päevi. Mingit lõputut autoga ringiuhamist me ei harrastanud. Marsruudi koostasin nii, et igale vähegi pikemale sõidupäevale järgnes päev kohapeal ringimatkamist.

Siin siis väike kaardike koos marsruudi ja ööbimiskohtadega:



Reisi eesmärgiks oli näha võimalikult palju Uus-Meremaa kaunist ja huvitavat loodust. Kuna linnad on üle maailma suhteliselt sarnased, siis peatusime seal üldjuhul vaid varude täiendamiseks ja tankimiseks. Veidi rohkem sai ringi vaadatud Wellingtonis ja Aucklandis. Need olid ka ainukesed kaks kohta Uus-Meremaal, kus meie nägime tasuta Wifit. Nii palju siis meili teel ühenduse pidamisest.

Mis siis veel silma hakkas...

     Üldiselt on hinnad veidi kõrgemad kui meil aga mitte häirivalt. Majutus on minu arvates ebaproportsionaalselt kallis. Kui nn "metsikult" telkida ei soovi, tuleb kahe inimese telkimise hinnaks kämpingus 35-40 dollari ringis (u. 25 eurot) DOC (department of conservation) telkimisplatsidel kuskil 10 dollarit (6 euro ringis).

Tasu sõltub DOC-i platsidel muidugi otseselt ka telkija aususest, kuna inimest, kes raha vastu võtaks seal enamasti pole. Telkimisplastil olevast kastikesest tuleb lihtsalt võtta väike kiletasku, täita selles olev vorm, panna raha kiletaskusse, kleepida see kinni ja panna teisest pilust sinnasamasse kasti tagasi.

Kui otsida kulinaarseid elamusi, võib sammud kohe heaga kuhugi mujale seada. Kahjuks on Uus-Meremaa valged elanikud Inglismaalt kaasa toonud ka toitumisharjumused. See tähendab, et väljas söömas käies naljalt midagi peale võileiva, burgeri või "Fish and Chipsi" -i ei leia. Söömisharjumusi illustreerib hästi supermarketite vorstileti pikkuse suhe lihaletti. Uus-Meremaal oli lihalett sadu meetreid pikk, vorstilett aga suhteliselt õnnetu. Me tegime sellest järelduse, et ilmselt tehakse süüa põhiliselt kodus ja väljas söömas tihti ei käida :)

     Lambaliha söövatel inimestel võib eriti hinge täis ajada - mäenõlvad lambaid täis aga lambaliha söögikohtades saada pole.

     Ja Uus-Meremaale reisides tasuks matkasellidel riiki sisenemiseks kindlasti aega varuda. Peale riiki sisenemise vormi täitmist, kus tuleb üles loetleda kõik söödavad asjad, matkavarustus, ravimid jne, mis sa riiki sisse tood, saadetakse õnnetud matkavarustuse omanikud veel eraldi leti juurde, kus nende saapataldade ja telgivaiade puhtust kontrollitakse (telk käis ka veel eraldi desinfitseerimises). Seejärel vaadatakse kõik veel röntgeniga üle. Kogu protseduur võttis aega üle kahe tunni. Meie jäime seetõttu igatahes oma Christchurchi lennust maha.

Aga eks neil ole põhjust ka. Igasuguseid sigadusi on eelmised saarele saabunud põlvkonnad kohaliku loodusega korda saatnud ja nüüd on aeg matkajatel selle eest maksta :) Kui kuuled lugusid sellest, kuidas kohalik šotlasest maaomanik 19. sajandil kodusema mulje saavutamiseks Uus-Meremaa mäenõlvadele 10 tonni kanarbikuseemet külvas ning näed laiuvaid kanarbikuvälju, hakkad valitsevaid rangeid nõudeid ka paremini mõistma.