Reisikirjad jätkuvad

Leidsin üles ühel augustikuisel tööreisil tehtud klõpsud, mis on täiesti väärt ka aiablogis jagamist. Emake Loodus kujundab ikka kõige võrratumaid aedu!

Seekord imetlesin looduse loomingut Vallisaaril. Nagu nimestki eeldada võib, on Vallisaari saar, kuid sinna jõudmine on imelihtne. Tuleb lihtsalt Helsingis Kauppatoril õigele laevale istuda ja 20 minuti pärast oledki kohal. Lisan väikese kaardi ka aga võimalik, et see on veidi vananenud, infotahvel nimelt ütles, et "Krimin sodan ajalta". Igal juhul Vallisaari on kaardil allservas vasakul olev suurem saar, temast paremal on Kuningasaar ehk Kuninkaansaari. Üleval Helsinki.

Vaade Vallisaarilt Suomenlinnale:

Ka Vallisaaril on väga palju kaitserajatisi ja ajalooga seonduvat. Nagu näiteks 1876. aastal valmis saanud Aleksandri patarei.

 Kivi-imar on Eestiski ääretult sümpaatne, Vallisaaril torkas ta aga eriliselt silma:

 

Millised kaunid kooslused kokku sätitud.

Ja see mänd...

Käisime üle tammi Kuningasaarel ka. Saar on nime saanud Rootsi kuninga Gustav III järgi. Krimmi sõja ajal 1854-1855 ehitasid venelased ka Kuningasaarele hulganisti kaitserajatisi.

Kui meil 1905. aastal rahutused toimusid, oli ka Soomes olukord ärev. 1906. aastal hakkasid vene garnisonid mässama ning mässu esimene kogupauk tehti Suomenlinna kindluse pihta just Kuninkaansaarelt.

Meil oli Vallisaaril ja Kuninkaansaaril ringivaatamiseks vaid mõni tund aga tegelikult oleks väga mõnus seal suvel terve päev veeta ja rahulikult ringi jalutada, ujumas käia ja piknikku pidada. Kohvik on loomulikult ka, kuidas siis muidu.

Juured

Kui palju vajame tugipinda, mis meid koos hoiab? Kui palju sõltume teistest, kes jagavad sama pinnast? Juured on midagi silmale nähtamatut, seda nii  taimede juurestikust kui ka inimeste päritolust rääkides.

Laenasin postituse alguslaused Keraamikute Liidu aastanäituse "JUURED" tutvustusest. Pidasin plaani seda näitust Botaanikaaeda vaatama minna juba oktoobrist, avamisest saadik sest kui taimed ja keraamika koos ühes ruumis siis mis sa hing ühelt näituselt veel oodata oskad. Tegudeni jõudsin aga alles eelmisel nädalavahetusel. Näitus oli elamus, soovitan soojalt. Mulle meeldis kuidas pea iga keraamik oli oma teose keskkonda sulatanud, nii et tundus nagu kasvaks keraamika koos taimedega ja moodustaks üksteist täiendava terviku. Seepärast on ka blogis keraamika ja taimepildid läbisegi.

Kaks keraamikateost ühel pildil - Kadri Jäätma "Daucus Carota Sativus" ja Ann Nurga "Rahvapidu"

Rebaste läheduses õitses Lõuna-Aafrikast pärit Thomsoni saatusepuu (Clerodendrum thomsoniae).

Silma jäi kaunite lehtedega borneo begoonia (Begonia deliciosa)

  Taimestiku varjust piilus Väeloom, autoriks Reeli Haamer

 Näide meisterlikust sulandumisest - Kersti Karu "Õitsemine"
 

 Kaunite värvidega "õitses" ka kolmkant-pisipalmi (Dypsis decaryi) tüvi, looduslikult kasvab Madagaskari vihmametsades.

Suurepäraselt ümbrusega sobitatud kunstiteos. Kärt Seppel "Kärg".

Haidi Ratas "Looduse viljad"

Anne Türn "Õhujuured"

Edasi jalutades sai mul kahjuks fotoka aku tühjaks,  tegin paar klõpsu oma kehva telefonikaameraga aga enamus näitusest talletus mälupiltidena.

Austraalia hardenbergia (Hardenbergia comptoniana).

Simsi rododendron " Hexe" (Rhododendron simsii)

Karin Kalman "Perekond: jänesekapsas/oxalis"

Näitus on avatud 18. veebruarini, kel võimalik, minge ja vaadake oma silmaga.

Vaikiv Troll

Olen rõõmsalt päri kaasaalujate poolt minusugustele omistatud tiitliga "Vaikiv Troll" kuna ühtegi blogipostitust pole ma juba väga ammu kirjutanud. Miks ei ole? Kes seda nii täpselt teabki... Ehk laiskusest? Või vastupidi kiiretest aegadest tööl? Või hoopis endamisi mõeldud otsusest vähem rabeleda ja teha ainult hädavajalikku, et jääks lisaks töödele, majapidamisele ja savitamisele aega põnnidega aeg-ajalt lauamänge mängida või jalutamas käia sest minuni on jõudnud arusaamine, et praegu on nende jaoks just see armas kuldne lapsepõlve aeg, millest neile peaksid jääma ilusad mälestused emaga koos veedetud ajast, mitte närvilisest ringiruttamisest ja pahurast ära-tüüta-mul-on kiire-lapsevanemast? Mis ei tähenda, et nad vaatamata mu mõtetele aeg-ajalt selle ebameeldiva kiirustamisega kokku ei puutuks. Või siis on postitused harvaks jäänud tänu näoraamatule ja sealsetele gruppidele, mis ju kiiremini ja operatiivsemalt oma pilte ja mõtteid jagada võimaldavad? Igal juhul on mingi sein ees ja postitused ei taha kuidagi tulla.

Kui midagi öelda ei ole, siis pildid aitavad ikka hädast välja. Lugesin aiablogidest aasta kokkuvõtteid ja otsustasin ritta panna möödunud aiahooaja iga kuu kohta ühe silmapaistva taime. Valik on juhuslik, lappasin oma ikka-veel-sorteerimata aiafotosid ja kui mõni taim kõnetas, siis siia ritta ta ka sai.

Märtsikuu tegijad olid lumekupud ja lumikellukesed. Mõlematel oli uusi põnevaid sorte, mis varakevadist esimest silmarõõmu pakkusid.

lumikelluke `Wasp`

Aprilli suured lemmikud olid sinililled ja karukellad aga pilt tuleb hoopis kevadisest valevlillest. Sain ta 2016. aasta sügisel ja kevadel ei olnud märtsikuus õitest kippu ega kõppu. Mõtlesin juba et ei läinud esimese korraga õnneks.  Alles aprilli viimastel päevadel pistis nina maa seest välja.

kevadine valevlill (Bulbocodium vernum)

See oleks küll nüüd naljakas kui ma mai ülaste kuuks kuulutaksin sest lapsepõlves ma ei sallinud neid lilli silmaotsaski. Ilus oli küll kui kogu metsaalune ülasevalge oli aga kuna ma ilmaski ühtegi teist lille sünnipäevaks ei saanud, ei äratanud see taim minus erilist sümpaatiat. Nüüd aga küll, eriti Eestimaalt leitud huvitavad sordid nagu `Villamaa seelik` või `Taavi`. Aga ei, las olla siis pigem esimene emajuur, keda ma kohe esimesel talvel ära ei suretanud.

kevadine emajuur (Gentiana verna)

Juunis ajasin oma iirisesortide jälgi ja proovisin võimalikult paljud neist ära määrata. Tagantjärele on hea meel, et seda veel aasta võrra edasi ei lükanud, nüüd oleks see töö palju raskem ette võtta.
Aga juunikuu lilleks saab.... nelk. Jällegi, ei oleks kunagi arvanud, et minust nelgisõber saab aga vaated muutuvad. Eriti kui aeda jõuavad sellised taimed nagu traakia nelk

traakia nelk (Dianthus microlepis)

Juulikuu kirevust vaadates jäävad piltidelt silma pigem kooslused kui üksikud taimed. Pilte lapates jäid silma turkmeeni laugu suured lillad õisikupallid - Milda tõi sügisel kotitäie sibulaid, aitäh!

August. Mulle väga meeldivad ängelheinad, nii värvi kui oma kauni õhulise ja pitsilise oleku poolest. Väikesesse ja väga päikesepaistelisse aeda nad paraku kõik ei passi. Küll aga jaapani ängelhein (Thalictrum kiusianum). Saagu teda palju.

Sel aastal olid septembrikuus roosid veel täies õieilus, nii et ebatraditsiooniliselt saab septembrikuusse üks roosipilt. Võtke või jätke, sordiks `Fortuna Rigo`. Foto tehtud 29. septembril.

Oktoobrikuus on sügisekuulutajateks krookused, kuid millegipärast ei ole ma neist sel aastal piisavalt head fotot teinud. Nii et üks teine oktoobrikuine õitseja - Tiilt saadud valge krüsanteem.

Ilusat uut aia-aastat kõigile!

Esimene lumi

Eile õhtul istusid tüdrukud ninad vastu akent ja vaatasid lumesadu. Lülitasin sisse akna kohal olevad tulukesed ja oli veel toredam. Peaaegu nagu jõulud.

Kui muidu nuiatakse lasteaiast koju tulles multikaid, siis nüüd kelku ja suuski.

Kumbast ma alustan - heast või halvast uudisest?

Halb uudis on see, et mu auto kohtus metsateel metskitsega. Põhjalikult. Õnneks ei olnud ma ise roolis ja autojuht jäi terveks aga auto esiosa on mkhmm ...puudu.

Hea uudis on loomulikult see, et kuna ma kuhugi ei pääse, siis on jälle aega hooletussejäetud aia jaoks. Tulbisibulaid said maha - see töö oli kergem kui ma arvasin sest selgus, et aiakuuri valmis viidud sibulatel olid hiired hea maitsta lasknud. Peab mainima, et mul on nende elukatega tulpide osas suhteliselt sama maitse - nimetud tulbid olid kõik alles, täielikult olid söödud aga näiteks tulipa polychroma ja Tulipa humilis Pulchella Violacea. Aga mis läinud, see läinud, tellisin siis paar pakki krookuseid kevadiseks silmailuks.  Istutamata taimed kaevasin pottidega maasse ja kivilat korrastasin ka veidi.

 

Kätte on jõudnud esimesed tõsisemad öökülmad ja päikesepaistel on sügisene aed ilus ning värviline. Kohustuslikud külmapildid loomulikult ka.

"Suhkruroosid"

Krüsanteemidele ei tee väike külm midagi, sulavad lahti ja õitsevad edasi.

Lavendel jõudis enne külmasid uuesti õitsema hakata

Ilusad on need esimesed härmatisega hommikud aias.

Mängisin vahepeal keemikut ja proovisin ise kõrgkuumuskeraamikale glasuure kokku segada, kas pole ilus? Sobib hästi talviste asjade jaoks.

35 ja allamäge!

Mis toimub varasügiseses aias?

Pole õrna aimugi. Kui oled poolteist nädalat ägeda seljanärvi põletikuga voodis veetnud, jääb aed hooletusse. Kui olin enam-vähem terveks saanud läksin üheks päevaks õpilastega metsa tundi pidama. Ilm oli imeline ja tundsin ennast suurepäraselt. Koju jõudes tõusis aga poole tunni jooksul palavik 38,7 kraadini ja külla tuli angiin. Jälle poolteist nädalat möödas aga haigus ei mõtlegi ära minna, koperdan mööda maja, ainult hädavajalikke töid tehes. Aed elab oma elu.

Aalujate kokkutulekul kuulsin väidet, et kui oled 35, läheb tervis järsult allamäge. Näed, oleksin pidanud teadma, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Vot nii, Tistou, võtan oma sõnad tagasi, ju ta siis nii ikkagi on!

Kas ma mainisin, et mul on silmapõletik ka, nii palju siis sellest, et haigena raamatuid lugeda või veidi arvutitööd teha või blogida. Täna võtsin ikka blogimise ette, puhkepausidega aga siiski.

Tegelikult ei tahtnud ma ju terviseprobleemidest kirjutada. Mõtlesin hoopis, et kui suvi nii blogimisvaba oli nagu ta oli, siis on nüüd aeg pilte lapata ja kirjutada. Üks teema, mis mul ammu juba ootel on nii aiast kui keraamikast. Ehk siis tahaks ritta panna mõned fotod keraamikast aedades.

Madona linn Lätimaal on oma keraamikameistri Jānis Seiksts´i üle silmnähtavalt uhke. Tema koju suunavad nii kohaliku infopunkti töötajad kui ka pruuni värvi suur plekktahvel - selline nagu meie siin pigem harjunud oleme kultuuripärandi objektidele viitavat. Kuidagi kummaline tundub olevat kellegi koju minna, nii me siis veidi ebalevatena värava tagant piilusime. Aga juba tuligi peremees ise meile ringkäiku tegema. Olgugi, et vaid läti või veidi ka vene keeles aga küll aia- ja keraamikasõbrad juba ühise keele leiavad.

Terve kõrvalhoone oli suure puuküttega keraamikaahju päralt. Kunstnik kasutab oma töös vanu töövõtteid ja tehnoloogiaid.

Kõige rohkem tõmbasid tähelepanu aga keraamilised aiaskulptuurid, mida oli sõna otseses mõttes iga põõsa all. Mõni nägi välja nagu alles ahjust tulnud:

Samas leidus ka eakaid skulptuure, mis vaikselt looduse osaks muutumas

Väga selgelt tuli kujudest välja meistri stiil ja omapärane huumorimeel. Kahjuks oli lõunamaa päike nii ere, et mustast savist keraamikat pildistada oli väga raske.

Teostus oli tõepoolest meisterlik, niivõrd suuri asju on keeruline valmistada. Loomulikult külastasime tänuks aiatiiru eest ka müügipoolt. Ostsin endale naeruväärselt odava hinna eest kaks pokaali. Ja nüüd kui olen neid juba mõnda aega kasutanud, ütlen ausalt, et nii kergeid ja mugavaid keraamilisi tarbeesemeid pole varem näinud. Kui keegi Madona suunas liigub, siis andke teada - ma juba kahetsen, et ainult kaks ostsin.

Suve lõpus sattusin ka Eestis ühte keraamiku aeda. Mõnus taluaed, koos vanade õunapuude ja loomulikult ka põletusahjuga. Aias leiduvad keraamilised vormid olid märksa abstraktsemad kuid huvitaval kombel sobisid taluaia õhustikuga väga hästi.

Aidavalvur

Sain sealsamas mõnusas taluaias ahju avamise juures olla. Ahju avamine on alati põnev, puupõletuse juures olla on seda aga mitmekordselt. See suur ümbrispott vasakul on minu, esimene nii suur asi, mille kunagi valmis olen meisterdanud. Järgmisel suvel, kui jälle lootust asju puupõletusse saada, peaks ehk ka mõne skulptuuriga kätt proovima.