35 ja allamäge!

Mis toimub varasügiseses aias?

Pole õrna aimugi. Kui oled poolteist nädalat ägeda seljanärvi põletikuga voodis veetnud, jääb aed hooletusse. Kui olin enam-vähem terveks saanud läksin üheks päevaks õpilastega metsa tundi pidama. Ilm oli imeline ja tundsin ennast suurepäraselt. Koju jõudes tõusis aga poole tunni jooksul palavik 38,7 kraadini ja külla tuli angiin. Jälle poolteist nädalat möödas aga haigus ei mõtlegi ära minna, koperdan mööda maja, ainult hädavajalikke töid tehes. Aed elab oma elu.

Aalujate kokkutulekul kuulsin väidet, et kui oled 35, läheb tervis järsult allamäge. Näed, oleksin pidanud teadma, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Vot nii, Tistou, võtan oma sõnad tagasi, ju ta siis nii ikkagi on!

Kas ma mainisin, et mul on silmapõletik ka, nii palju siis sellest, et haigena raamatuid lugeda või veidi arvutitööd teha või blogida. Täna võtsin ikka blogimise ette, puhkepausidega aga siiski.

Tegelikult ei tahtnud ma ju terviseprobleemidest kirjutada. Mõtlesin hoopis, et kui suvi nii blogimisvaba oli nagu ta oli, siis on nüüd aeg pilte lapata ja kirjutada. Üks teema, mis mul ammu juba ootel on nii aiast kui keraamikast. Ehk siis tahaks ritta panna mõned fotod keraamikast aedades.

Madona linn Lätimaal on oma keraamikameistri Jānis Seiksts´i üle silmnähtavalt uhke. Tema koju suunavad nii kohaliku infopunkti töötajad kui ka pruuni värvi suur plekktahvel - selline nagu meie siin pigem harjunud oleme kultuuripärandi objektidele viitavat. Kuidagi kummaline tundub olevat kellegi koju minna, nii me siis veidi ebalevatena värava tagant piilusime. Aga juba tuligi peremees ise meile ringkäiku tegema. Olgugi, et vaid läti või veidi ka vene keeles aga küll aia- ja keraamikasõbrad juba ühise keele leiavad.

Terve kõrvalhoone oli suure puuküttega keraamikaahju päralt. Kunstnik kasutab oma töös vanu töövõtteid ja tehnoloogiaid.

Kõige rohkem tõmbasid tähelepanu aga keraamilised aiaskulptuurid, mida oli sõna otseses mõttes iga põõsa all. Mõni nägi välja nagu alles ahjust tulnud:

Samas leidus ka eakaid skulptuure, mis vaikselt looduse osaks muutumas

Väga selgelt tuli kujudest välja meistri stiil ja omapärane huumorimeel. Kahjuks oli lõunamaa päike nii ere, et mustast savist keraamikat pildistada oli väga raske.

Teostus oli tõepoolest meisterlik, niivõrd suuri asju on keeruline valmistada. Loomulikult külastasime tänuks aiatiiru eest ka müügipoolt. Ostsin endale naeruväärselt odava hinna eest kaks pokaali. Ja nüüd kui olen neid juba mõnda aega kasutanud, ütlen ausalt, et nii kergeid ja mugavaid keraamilisi tarbeesemeid pole varem näinud. Kui keegi Madona suunas liigub, siis andke teada - ma juba kahetsen, et ainult kaks ostsin.

Suve lõpus sattusin ka Eestis ühte keraamiku aeda. Mõnus taluaed, koos vanade õunapuude ja loomulikult ka põletusahjuga. Aias leiduvad keraamilised vormid olid märksa abstraktsemad kuid huvitaval kombel sobisid taluaia õhustikuga väga hästi.

Aidavalvur

Sain sealsamas mõnusas taluaias ahju avamise juures olla. Ahju avamine on alati põnev, puupõletuse juures olla on seda aga mitmekordselt. See suur ümbrispott vasakul on minu, esimene nii suur asi, mille kunagi valmis olen meisterdanud. Järgmisel suvel, kui jälle lootust asju puupõletusse saada, peaks ehk ka mõne skulptuuriga kätt proovima.