Kui palju vajame tugipinda, mis meid koos hoiab? Kui palju sõltume teistest, kes jagavad sama pinnast? Juured on midagi silmale nähtamatut, seda nii taimede juurestikust kui ka inimeste
päritolust rääkides.
Laenasin postituse alguslaused Keraamikute Liidu aastanäituse "JUURED" tutvustusest. Pidasin plaani seda näitust Botaanikaaeda vaatama minna juba oktoobrist, avamisest saadik sest kui taimed ja keraamika koos ühes ruumis siis mis sa hing ühelt näituselt veel oodata oskad. Tegudeni jõudsin aga alles eelmisel nädalavahetusel. Näitus oli elamus, soovitan soojalt. Mulle meeldis kuidas pea iga keraamik oli oma teose keskkonda sulatanud, nii et tundus nagu kasvaks keraamika koos taimedega ja moodustaks üksteist täiendava terviku. Seepärast on ka blogis keraamika ja taimepildid läbisegi.
Kaks keraamikateost ühel pildil - Kadri Jäätma "Daucus Carota Sativus" ja Ann Nurga "Rahvapidu"
Rebaste läheduses õitses Lõuna-Aafrikast pärit Thomsoni saatusepuu (Clerodendrum thomsoniae).
Silma jäi kaunite lehtedega borneo begoonia (Begonia deliciosa)
Taimestiku varjust piilus Väeloom, autoriks Reeli Haamer
Näide meisterlikust sulandumisest - Kersti Karu "Õitsemine"
Kaunite värvidega "õitses" ka kolmkant-pisipalmi (Dypsis decaryi) tüvi, looduslikult kasvab Madagaskari vihmametsades.
Olen rõõmsalt päri kaasaalujate poolt minusugustele omistatud tiitliga "Vaikiv Troll" kuna ühtegi blogipostitust pole ma juba väga ammu kirjutanud. Miks ei ole? Kes seda nii täpselt teabki... Ehk laiskusest? Või vastupidi kiiretest aegadest tööl? Või hoopis endamisi mõeldud otsusest vähem rabeleda ja teha ainult hädavajalikku, et jääks lisaks töödele, majapidamisele ja savitamisele aega põnnidega aeg-ajalt lauamänge mängida või jalutamas käia sest minuni on jõudnud arusaamine, et praegu on nende jaoks just see armas kuldne lapsepõlve aeg, millest neile peaksid jääma ilusad mälestused emaga koos veedetud ajast, mitte närvilisest ringiruttamisest ja pahurast ära-tüüta-mul-on kiire-lapsevanemast? Mis ei tähenda, et nad vaatamata mu mõtetele aeg-ajalt selle ebameeldiva kiirustamisega kokku ei puutuks. Või siis on postitused harvaks jäänud tänu näoraamatule ja sealsetele gruppidele, mis ju kiiremini ja operatiivsemalt oma pilte ja mõtteid jagada võimaldavad? Igal juhul on mingi sein ees ja postitused ei taha kuidagi tulla.
Kui midagi öelda ei ole, siis pildid aitavad ikka hädast välja. Lugesin aiablogidest aasta kokkuvõtteid ja otsustasin ritta panna möödunud aiahooaja iga kuu kohta ühe silmapaistva taime. Valik on juhuslik, lappasin oma ikka-veel-sorteerimata aiafotosid ja kui mõni taim kõnetas, siis siia ritta ta ka sai.
Märtsikuu tegijad olid lumekupud ja lumikellukesed. Mõlematel oli uusi põnevaid sorte, mis varakevadist esimest silmarõõmu pakkusid.
lumikelluke `Wasp`
Aprilli suured lemmikud olid sinililled ja karukellad aga pilt tuleb hoopis kevadisest valevlillest. Sain ta 2016. aasta sügisel ja kevadel ei olnud märtsikuus õitest kippu ega kõppu. Mõtlesin juba et ei läinud esimese korraga õnneks. Alles aprilli viimastel päevadel pistis nina maa seest välja.
kevadine valevlill (Bulbocodium vernum)
See oleks küll nüüd naljakas kui ma mai ülaste kuuks kuulutaksin sest lapsepõlves ma ei sallinud neid lilli silmaotsaski. Ilus oli küll kui kogu metsaalune ülasevalge oli aga kuna ma ilmaski ühtegi teist lille sünnipäevaks ei saanud, ei äratanud see taim minus erilist sümpaatiat. Nüüd aga küll, eriti Eestimaalt leitud huvitavad sordid nagu `Villamaa seelik` või `Taavi`. Aga ei, las olla siis pigem esimene emajuur, keda ma kohe esimesel talvel ära ei suretanud.
kevadine emajuur (Gentiana verna)
Juunis ajasin oma iirisesortide jälgi ja proovisin võimalikult paljud neist ära määrata. Tagantjärele on hea meel, et seda veel aasta võrra edasi ei lükanud, nüüd oleks see töö palju raskem ette võtta.
Aga juunikuu lilleks saab.... nelk. Jällegi, ei oleks kunagi arvanud, et minust nelgisõber saab aga vaated muutuvad. Eriti kui aeda jõuavad sellised taimed nagu traakia nelk
traakia nelk (Dianthus microlepis)
Juulikuu kirevust vaadates jäävad piltidelt silma pigem kooslused kui üksikud taimed. Pilte lapates jäid silma turkmeeni laugu suured lillad õisikupallid - Milda tõi sügisel kotitäie sibulaid, aitäh!
August. Mulle väga meeldivad ängelheinad, nii värvi kui oma kauni õhulise ja pitsilise oleku poolest. Väikesesse ja väga päikesepaistelisse aeda nad paraku kõik ei passi. Küll aga jaapani ängelhein (Thalictrum kiusianum). Saagu teda palju.
Sel aastal olid septembrikuus roosid veel täies õieilus, nii et ebatraditsiooniliselt saab septembrikuusse üks roosipilt. Võtke või jätke, sordiks `Fortuna Rigo`. Foto tehtud 29. septembril.
Oktoobrikuus on sügisekuulutajateks krookused, kuid millegipärast ei ole ma neist sel aastal piisavalt head fotot teinud. Nii et üks teine oktoobrikuine õitseja - Tiilt saadud valge krüsanteem.
Eile õhtul istusid tüdrukud ninad vastu akent ja vaatasid lumesadu. Lülitasin sisse akna kohal olevad tulukesed ja oli veel toredam. Peaaegu nagu jõulud.
Kui muidu nuiatakse lasteaiast koju tulles multikaid, siis nüüd kelku ja suuski.
Halb uudis on see, et mu auto kohtus metsateel metskitsega. Põhjalikult. Õnneks ei olnud ma ise roolis ja autojuht jäi terveks aga auto esiosa on mkhmm ...puudu.
Hea uudis on loomulikult see, et kuna ma kuhugi ei pääse, siis on jälle aega hooletussejäetud aia jaoks. Tulbisibulaid said maha - see töö oli kergem kui ma arvasin sest selgus, et aiakuuri valmis viidud sibulatel olid hiired hea maitsta lasknud. Peab mainima, et mul on nende elukatega tulpide osas suhteliselt sama maitse - nimetud tulbid olid kõik alles, täielikult olid söödud aga näiteks tulipa polychroma jaTulipa humilis Pulchella Violacea. Aga mis läinud, see läinud, tellisin siis paar pakki krookuseid kevadiseks silmailuks. Istutamata taimed kaevasin pottidega maasse ja kivilat korrastasin ka veidi.
Kätte on jõudnud esimesed tõsisemad öökülmad ja päikesepaistel on sügisene aed ilus ning värviline. Kohustuslikud külmapildid loomulikult ka.
"Suhkruroosid"
Krüsanteemidele ei tee väike külm midagi, sulavad lahti ja õitsevad edasi.
Lavendel jõudis enne külmasid uuesti õitsema hakata
Ilusad on need esimesed härmatisega hommikud aias.
Mängisin vahepeal keemikut ja proovisin ise kõrgkuumuskeraamikale glasuure kokku segada, kas pole ilus? Sobib hästi talviste asjade jaoks.
Pole õrna aimugi. Kui oled poolteist nädalat ägeda seljanärvi põletikuga voodis veetnud, jääb aed hooletusse. Kui olin enam-vähem terveks saanud läksin üheks päevaks õpilastega metsa tundi pidama. Ilm oli imeline ja tundsin ennast suurepäraselt. Koju jõudes tõusis aga poole tunni jooksul palavik 38,7 kraadini ja külla tuli angiin. Jälle poolteist nädalat möödas aga haigus ei mõtlegi ära minna, koperdan mööda maja, ainult hädavajalikke töid tehes. Aed elab oma elu.
Aalujate kokkutulekul kuulsin väidet, et kui oled 35, läheb tervis järsult allamäge. Näed, oleksin pidanud teadma, et kes viimasena naerab, naerab paremini. Vot nii, Tistou, võtan oma sõnad tagasi, ju ta siis nii ikkagi on!
Kas ma mainisin, et mul on silmapõletik ka, nii palju siis sellest, et haigena raamatuid lugeda või veidi arvutitööd teha või blogida. Täna võtsin ikka blogimise ette, puhkepausidega aga siiski.
Tegelikult ei tahtnud ma ju terviseprobleemidest kirjutada. Mõtlesin hoopis, et kui suvi nii blogimisvaba oli nagu ta oli, siis on nüüd aeg pilte lapata ja kirjutada. Üks teema, mis mul ammu juba ootel on nii aiast kui keraamikast. Ehk siis tahaks ritta panna mõned fotod keraamikast aedades.
Madona linn Lätimaal on oma keraamikameistri Jānis Seiksts´i üle silmnähtavalt uhke. Tema koju suunavad nii kohaliku infopunkti töötajad kui ka pruuni värvi suur plekktahvel - selline nagu meie siin pigem harjunud oleme kultuuripärandi objektidele viitavat. Kuidagi kummaline tundub olevat kellegi koju minna, nii me siis veidi ebalevatena värava tagant piilusime. Aga juba tuligi peremees ise meile ringkäiku tegema. Olgugi, et vaid läti või veidi ka vene keeles aga küll aia- ja keraamikasõbrad juba ühise keele leiavad.
Terve kõrvalhoone oli suure puuküttega keraamikaahju päralt. Kunstnik kasutab oma töös vanu töövõtteid ja tehnoloogiaid.
Kõige rohkem tõmbasid tähelepanu aga keraamilised aiaskulptuurid, mida oli sõna otseses mõttes iga põõsa all. Mõni nägi välja nagu alles ahjust tulnud:
Samas leidus ka eakaid skulptuure, mis vaikselt looduse osaks muutumas
Väga selgelt tuli kujudest välja meistri stiil ja omapärane huumorimeel. Kahjuks oli lõunamaa päike nii ere, et mustast savist keraamikat pildistada oli väga raske.
Teostus oli tõepoolest meisterlik, niivõrd suuri asju on keeruline valmistada. Loomulikult külastasime tänuks aiatiiru eest ka müügipoolt. Ostsin endale naeruväärselt odava hinna eest kaks pokaali. Ja nüüd kui olen neid juba mõnda aega kasutanud, ütlen ausalt, et nii kergeid ja mugavaid keraamilisi tarbeesemeid pole varem näinud. Kui keegi Madona suunas liigub, siis andke teada - ma juba kahetsen, et ainult kaks ostsin.
Suve lõpus sattusin ka Eestis ühte keraamiku aeda. Mõnus taluaed, koos vanade õunapuude ja loomulikult ka põletusahjuga. Aias leiduvad keraamilised vormid olid märksa abstraktsemad kuid huvitaval kombel sobisid taluaia õhustikuga väga hästi.
Aidavalvur
Sain sealsamas mõnusas taluaias ahju avamise juures olla. Ahju avamine on alati põnev, puupõletuse juures olla on seda aga mitmekordselt. See suur ümbrispott vasakul on minu, esimene nii suur asi, mille kunagi valmis olen meisterdanud. Järgmisel suvel, kui jälle lootust asju puupõletusse saada, peaks ehk ka mõne skulptuuriga kätt proovima.
Kord tuli sõbraga rääkides välja tema üllatus käsitöökeraamika hindade üle kohalikul laadal. Uurisin siis ka ettevaatlikult, et millised need keraamilise tassi hinnad siis olid, mis laadakülastajale hirmkallid tundusid. Selgus, et kümme eurot, ehk siis mõnevõrra odavamad kui miinimumhind, millega mina omatehtud tasse nõus laadal müüma oleksin. Eks oma osa hinnakujundusel on ka sellel, et kuna mul ahju pole, maksan ma ju kõigepealt ise paraja summa, et ma savitada saaksin. Aga kui nüüd lisaks laadakuludele maksud ka korralikult maksta, siis võib ju mõelda, mis sellest kalliks hinnatud kümnest eurost käsitöölisele endale jääb.
Aga tühja neist hindadest, ostja jaoks on alati liiga kallis ja müüja jaoks odav. Vaidlusi, kas käsitöö peaks olema luksusese või kõigile kättesaadav tarbekaup, ühel riiulil koos hiina odavate toodetega, võibki vaidlema jääda. Kui tänapäeva ülimat efektiivsust taga ajavate mõõdupuude järgi võtta on käsitöö tegemine ju ülim mõttetus. Ometi me teeme. Miks? Sest millegi loomine ning algusest lõpuni ise valmis tegemine pakub uskumatult suurt rõõmu ja rahuldust.
Aga ma mõtlesin hoopis, et näitaks vahelduseks, kuidas üks kõige lihtsama tassi tegemine üldse käib.
Kõigepealt tuleb üks paras tükk savi läbi sõtkuda ja kõige tavalisema taignarulliga lahti rullida. Selleks, et rullitud savi ühtlase paksusega saaks, rullitakse kindla paksusega liistudel. Kausi jaoks paksemad liistud, tassi jaoks aga õhemad, et käes liiga raske poleks. Savitüki alla ja ka peale on rullimise ajal mõistlik riie panna, siis ei jää savi kuhugi kinni. Peale rullimist tuleks veel kontrollida, et kuhugi õhumulle ei jäänud, need saab terava esemega läbi torgata ja ära siluda
Kui soovitakse tassile ka mustrit rullida, siis on õige aeg seda teha nüüd. Taimede ja pitside savisse rullimist või vajutamist peetakse küll pigem algajate savitajate pärusmaaks aga mulle taimetrükk meeldib. Kohe väga meeldib tegelikult. Nii et välja teeserva taimi korjama, paigutan need savile ja rullin veel. Taimed ei tohi olla väga jämedate vartega või tuleks sel juhul neid mitte rullida vaid õrnalt vajutada, et saviplaat liiga õhukeseks ei muutuks. Õrnemaid taimi võib vastupidi sõrmedega veidi tugevamalt savisse vajutada, et midagi näha ka jääks.
Seejärel saab tassi kokku panema hakata. Selleks võib kasutada lõikeid, mille järgi tassi kuju lõigatakse ja kokku pannakse aga lihtsam on tass kokku panna olemasoleva vormi - näiteks pudeli või papptoru peal. Vormi ümber võiks sel juhul panna paberi või kile.
Seejärel tuleks vormi ümber olev saviplaat sellest kohast sirgelt ülevalt alla lõigata, kus plaadi servad üksteist katavad, et tekiks sirge ja konkreetne lõikepind. Sealt liimitakse tassi kere kokku. Liimiks kasutatakse savi, millele on vett lisatud ja nii vedel "saviliim" tekitatud. Lõikepinnad täkitakse enne noaga, et nad paremini haakuksid. Liimimine on üks kriitilisemaid asju tassi tegemise juures, kui seda hooletult teha, võivad ahjus kõrges kuumuses hiljem tassi praod tekkida.
Mina olen tubli ja panen enemasti nii sisse kui välja liimitud pinnale ka täiteks ühe savist "ussikese", et liimitud koht ikka kindlasti peaks aga enamasti pole nii põhjalik vaja olla. Kui tass kokku liimitud, oleks vaja ka põhi alla panna. Selleks tuleb jälle saviplaat rullida, nii põhja kuju saviplaadil kui tassi allserv noaga karestada ja jälle liimida.
Seejärel tuleks tass koos põhjaga saviplaadi küljest lahti lõigata ja noaga või näpuga lõikekoht ära siluda.
Nagu öeldud panen ma sissepoole lõikekohtadele ka savist "ussikesed", et mõni lõikekoht lahti ei lööks.
No ja siis algab üks suur viimistlemine, et asi korrektne välja näeks, seest silun pulga otsas oleva svammiga, väljast sõrmede või svammitükiga. Tassi ülemine serv tuleb kindlasti õhemaks ja ümaramaks siluda, et sealt hea juua oleks.
Ah jaa, midagi oleks nagu puudu. Ühel õigel tassil on muidugi ka sang. Sanga tegemiseks on mitmeid erinevaid mooduseid, kõige mugavamad on mu meelest need sangad, mis on ümarad ja millest on mugav kinni hoida. Nende tegemine on päris naljakas vaatepilt, üks veidi üle võlli keeratud video näiteks siin:
Tunnistan, et seda savitükist sanga väljatõmbamise moodust pole ma päris täpselt käppa saanud. Pigem olen kasutanud seda meetodit:
Aga alati on ka võimalus sang lihtsalt saviplaadist lõigata. Minu meelest ei ole need aga käes nii mugavad kui ümaramad sangad. Kuna sang peab enne külge panemist tahenema on mõistlik see millalgi esimeses järjekorras ära teha. Tavaliselt teen kohe mitu tükki korraga.
Sang tuleks alati liimida sellele tassi küljele, kust alguses sai saviplaadi servad kokku ühendatud. Kõik servad jälle karedaks, liimi vahele. Sang ja tass peaksid olema enam-vähem ühekuivad. Peale liimimist olen sanga toestanud, et ta ära ei vajuks. Ja siis saab veel vaadata, kust oleks vaja siluda ja viimistleda.
Oot, ja mis see kell näitab? Ongi tund aega tassi valmistamisele läinud nagu niuhti. Nüüd tuleks tass kile alla aeglaselt kuivama jätta. Savist esemeid ei maksa kuivatada liiga kiiresti sest kuivamisel savi kahaneb ning ese võib tekkinud pingete tõttu kergesti puruneda. Kuivanud aga põletamata saviese on väga õrn
Selleks et keraamikat saaks glasuurida ilma, et peaks väga muretsema purunemise pärast, kuumutatakse neid 700º-800ºC juures ehk eelpõletatakse. Sellisel temperatuuril toimuvad savi struktuuris pöördumatud muutused: savist põleb ära süsinik ja väävel ning savi struktuur muutub tugevamaks ja püsivamaks ning ei lahustu enam vees. Tavaliselt vaatan ma enne glasuurimist veel ka tassi üle ning lihvin liivapaberiga, kust vaja. Kahjuks ei taibanud ma seekord lihvimisest ning glasuurimisest pilte klõpsida.
Glasuurin ma enamasti pintsliga, vajadusel aitab ühtlasemat tulemust saavutada švammitükk. Selle taimedega tassi puhul glasuursin kõigepealt taimed tumesinise glasuuriga ning pesin seejärel üleliigse glasuuri maha. Nii jäi tume glasuur ainult taimede poolt vajutatud mustri sisse. Sisse sai ka sinaka tooniga glasuur. Üks mobiiliga klõpsitud udune foto glasuuritud ja põletust ootavatest esemetest, selle postituse peakangelane paistab tagumises reas vasakul.
Minu taimetrükiga tass läks suvel puupõletusse. Puupõletusse saab asju tänapäeval pigem harva, enamasti põletatakse keraamikat elektriahjudes. Kuid puupõletusel on oma võlu, tassid jäävad naturaalsema ilmega ja lõpptulemust ennustada on veel raskem kui elektripõletuse juures. Olen kuulnud väidet, et kõik puupõletuse asjad näevad välja ühesugused aga sellega on raske nõustuda.
Kuna mul endal ahju pole, käin ma korra nädalas saviringis. Nii, et umbkaudu kolm nädalat aega, sõltuvalt sellest, millal asjad eel- ning glasuuripõletusse lähevad ja ongi mu tass valmis!
Siirdepiltidega tasside tegemine on veelgi pikem protsess, nimelt tuleb pildid tassile kleepida peale glasuuripõletust. Piltidel tuleb lasta kuivada ja siis läheb tass juba kolmandasse põletusse 800 kraadi juures.
Ja uskumatul kombel pole mul endal ikka veel ühtegi omatehtud tassi, mis seal ikka, tuleb veel teha, kuni mõni koju ka pidama jääb.
