Üks postitus keraamikast

Kord tuli sõbraga rääkides välja tema üllatus käsitöökeraamika hindade üle kohalikul laadal. Uurisin siis ka ettevaatlikult, et millised need keraamilise tassi hinnad siis olid, mis laadakülastajale hirmkallid tundusid. Selgus, et kümme eurot, ehk siis mõnevõrra odavamad kui miinimumhind, millega mina omatehtud tasse nõus laadal müüma oleksin. Eks oma osa hinnakujundusel on ka sellel, et kuna mul ahju pole, maksan ma ju kõigepealt ise paraja summa, et ma savitada saaksin. Aga kui nüüd lisaks laadakuludele maksud ka korralikult maksta, siis võib ju mõelda, mis sellest kalliks hinnatud kümnest eurost käsitöölisele endale jääb.

Aga tühja neist hindadest, ostja jaoks on alati liiga kallis ja müüja jaoks odav. Vaidlusi, kas käsitöö peaks olema luksusese või kõigile kättesaadav tarbekaup, ühel riiulil koos hiina odavate toodetega, võibki vaidlema jääda. Kui tänapäeva ülimat efektiivsust taga ajavate mõõdupuude järgi võtta on käsitöö tegemine ju ülim mõttetus. Ometi me teeme. Miks? Sest millegi loomine ning algusest lõpuni ise valmis tegemine pakub uskumatult suurt rõõmu ja rahuldust.

Aga ma mõtlesin hoopis, et näitaks vahelduseks, kuidas üks kõige lihtsama tassi tegemine üldse käib.

Kõigepealt tuleb üks paras tükk savi läbi sõtkuda ja kõige tavalisema taignarulliga lahti rullida. Selleks, et rullitud savi ühtlase paksusega saaks, rullitakse kindla paksusega liistudel. Kausi jaoks paksemad liistud, tassi jaoks aga õhemad, et käes liiga raske poleks. Savitüki alla ja ka peale on rullimise ajal mõistlik riie panna, siis ei jää savi kuhugi kinni. Peale rullimist tuleks veel kontrollida, et kuhugi õhumulle ei jäänud, need saab terava esemega läbi torgata ja ära siluda

Kui soovitakse tassile ka mustrit rullida, siis on õige aeg seda teha nüüd. Taimede ja pitside savisse rullimist või vajutamist peetakse küll pigem algajate savitajate pärusmaaks aga mulle taimetrükk meeldib. Kohe väga meeldib tegelikult. Nii et välja teeserva taimi korjama, paigutan  need savile ja rullin veel. Taimed ei tohi olla väga jämedate vartega või tuleks sel juhul neid mitte rullida vaid õrnalt vajutada, et saviplaat liiga õhukeseks ei muutuks. Õrnemaid taimi võib vastupidi sõrmedega veidi tugevamalt savisse vajutada, et midagi näha ka jääks.

Seejärel saab tassi kokku panema hakata. Selleks võib kasutada lõikeid, mille järgi tassi kuju lõigatakse ja kokku pannakse aga lihtsam on tass kokku panna olemasoleva vormi - näiteks pudeli või papptoru peal. Vormi ümber võiks sel juhul panna paberi või kile.

Seejärel tuleks vormi ümber olev saviplaat sellest kohast sirgelt ülevalt alla lõigata, kus plaadi servad üksteist katavad, et tekiks sirge ja konkreetne lõikepind. Sealt liimitakse tassi kere kokku. Liimiks kasutatakse savi, millele on vett lisatud ja nii vedel "saviliim" tekitatud. Lõikepinnad täkitakse enne noaga, et nad paremini haakuksid. Liimimine on üks kriitilisemaid asju tassi tegemise juures, kui seda hooletult teha, võivad ahjus kõrges kuumuses hiljem tassi praod tekkida.

Mina olen tubli ja panen enemasti nii sisse kui välja liimitud pinnale ka täiteks ühe savist "ussikese", et liimitud koht ikka kindlasti peaks aga enamasti pole nii põhjalik vaja olla. Kui tass kokku liimitud, oleks vaja ka põhi alla panna. Selleks tuleb jälle saviplaat rullida, nii põhja kuju saviplaadil kui tassi allserv noaga karestada ja jälle liimida.

Seejärel tuleks tass koos põhjaga saviplaadi küljest lahti lõigata ja noaga või näpuga lõikekoht ära siluda.

Nagu öeldud panen ma sissepoole lõikekohtadele ka savist "ussikesed", et mõni lõikekoht lahti ei lööks.

No ja siis algab üks suur viimistlemine, et asi korrektne välja näeks, seest silun pulga otsas oleva svammiga, väljast sõrmede või svammitükiga. Tassi ülemine serv tuleb kindlasti õhemaks ja ümaramaks siluda, et sealt hea juua oleks.

Ah jaa, midagi oleks nagu puudu. Ühel õigel tassil on muidugi ka sang. Sanga tegemiseks on mitmeid erinevaid mooduseid, kõige mugavamad on mu meelest need sangad, mis on ümarad ja millest on mugav kinni hoida. Nende tegemine on päris naljakas vaatepilt, üks veidi üle võlli keeratud video näiteks siin:

Tunnistan, et seda savitükist sanga väljatõmbamise moodust pole ma päris täpselt käppa saanud. Pigem olen kasutanud seda meetodit:

Aga alati on ka võimalus sang lihtsalt saviplaadist lõigata. Minu meelest ei ole need aga käes nii mugavad kui ümaramad sangad. Kuna sang peab enne külge panemist tahenema on mõistlik see millalgi esimeses järjekorras ära teha. Tavaliselt teen kohe mitu tükki korraga.

Sang tuleks alati liimida sellele tassi küljele, kust alguses sai saviplaadi servad kokku ühendatud. Kõik servad jälle karedaks, liimi vahele. Sang ja tass peaksid olema enam-vähem ühekuivad. Peale liimimist olen sanga toestanud, et ta ära ei vajuks. Ja siis saab veel vaadata, kust oleks vaja siluda ja viimistleda.

Oot, ja mis see kell näitab? Ongi tund aega tassi valmistamisele läinud nagu niuhti. Nüüd tuleks tass kile alla aeglaselt kuivama jätta. Savist esemeid ei maksa kuivatada liiga kiiresti sest kuivamisel savi kahaneb ning ese võib tekkinud pingete tõttu kergesti puruneda.  Kuivanud aga põletamata saviese on väga õrn

Selleks et keraamikat saaks glasuurida ilma, et peaks väga muretsema purunemise pärast, kuumutatakse neid 700º-800ºC juures ehk eelpõletatakse. Sellisel temperatuuril toimuvad savi struktuuris pöördumatud muutused: savist põleb ära süsinik ja väävel ning savi struktuur muutub tugevamaks ja püsivamaks ning ei lahustu enam vees. Tavaliselt vaatan ma enne glasuurimist veel ka tassi üle ning lihvin liivapaberiga, kust vaja. Kahjuks ei taibanud ma seekord lihvimisest ning glasuurimisest pilte klõpsida.

Glasuurin ma enamasti pintsliga, vajadusel aitab ühtlasemat tulemust saavutada švammitükk. Selle taimedega tassi puhul glasuursin kõigepealt taimed tumesinise glasuuriga ning pesin seejärel üleliigse glasuuri maha. Nii jäi tume glasuur ainult taimede  poolt vajutatud mustri sisse. Sisse sai ka sinaka tooniga glasuur. Üks mobiiliga klõpsitud udune foto glasuuritud ja põletust ootavatest esemetest, selle postituse peakangelane paistab tagumises reas vasakul.

Minu taimetrükiga tass läks suvel puupõletusse. Puupõletusse saab asju tänapäeval pigem harva, enamasti põletatakse keraamikat elektriahjudes.  Kuid puupõletusel on oma võlu, tassid jäävad naturaalsema ilmega ja lõpptulemust ennustada on veel raskem kui elektripõletuse juures. Olen kuulnud väidet, et kõik puupõletuse asjad näevad välja ühesugused aga sellega on raske nõustuda.

Kuna mul endal ahju pole, käin ma korra nädalas saviringis. Nii, et umbkaudu kolm nädalat aega, sõltuvalt sellest, millal asjad eel- ning glasuuripõletusse lähevad ja ongi mu tass valmis!

Siirdepiltidega tasside tegemine on veelgi pikem protsess, nimelt tuleb pildid tassile kleepida peale glasuuripõletust. Piltidel tuleb lasta  kuivada ja siis läheb tass juba kolmandasse põletusse 800 kraadi juures.

Ja uskumatul kombel pole mul endal ikka veel ühtegi omatehtud tassi, mis seal ikka, tuleb veel teha, kuni mõni koju ka pidama jääb.