Sini-must-valge

Sünnipäevakingitus. Inspireeritud 24. veebruarist, mis on ühtlasi meie Suure Reisi algus. Ja järgmised neli aastat ei saa me Eesti elu kohta mitte midagi kobiseda sest valima me sel aastal ei jõua. Uurisime juba, ega teekonnal mõnda sobivat Eesti saatkonda ette ei jää, aga ilmselt mitte.

Melanhoolne postitus

Juba mõnda aega on kummaline rahutus kallal ja soov, et külm ja lumi ja talv juba ükskord lõpeksid. Millal ometi näeb aias  sellise pildi asemel:




hoopis selliseid?

 

Ehk oleks parim variant üks kuu Eestimaa talvest kusagil soojemas kohas veeta :) Ja tagasi tulles oleks juba kevad....

Ülipikk postitus Maavalla mugulatest ja pealinna ahvatlustest

        

"Me seisime Nelliga Hiiemäe ohvrikivi ees.... Kivi ees laius püha mugulapõld ja selle ees ainus ausammas, mis Maavallas ühelegi inimesele püstitatud. Näljamurdja Eerik, kes oli oma laevadega Rävali sadamasse purjetanud, kui mitme aasta vili oli ikaldunud, vaenusõjad ja katkud maa tühjaks kurnanud. Siis tuli kaupmees Eerik kaugetest meretagustest maadest ja tõi mugulaid. Mitte, et parem, kui ta poleks toonud.....aga kui mulle Maavallas järjekordne kartuliports ette tõstetakse, siis ma mõtlen, et veidi vähem oleks võinud tuua küll. Või ehk mõne pastaretsepti."  

 (Indrek Hargla "French ja Koulu")

Ükskord juhtus nii, et kokku sai tore seltskond, kellele väga meeldis raamatuid lugeda.    Kahjuks on lugemisega aga nii, et kui aega leidub, loetakse ikka erialakirjandust või midagi muud rangelt asjalikku. Seltskond otsustas aga et nüüdsest peale valitakse isekeskis välja raamat, mida kõik loevad. Kuu aja pärast kui jälle kokku saadakse, räägitakse muljeid, süüakse-juuakse ja tuntakse ennast koos mõnusalt. Ja nii ongi.

Seekord loeti selles seltskonnas Indrek Harglat. Kirjaniku raamat omal valikul. Sellest ka tsitaat postituse ülaosas. 

Üheskoos tutvuti pealinna ahvatlustega. Käidi uudistamas salapärastes bastionikäikudes, mille külastamist soovitan kõigile ajaloohuvilistele.

     Kuigi meie retke giid oli veidi kurjapoolne ja tema jutt mõjus robotlikuna (ise seda ametit pidanuna jäi silma ka mitu viga nagu näiteks soovitus  infotahvlit lugeda ja seejärel selleks võimalust andmata edasi kiirustamine). Samuti tekkis mul Tallinna tulevikuvisiooni tutvustava klipi vaatamise ajal pidev ootus, et kohe-kohe ilmub ekraanile ühe erakonna logo - no oli täpselt seda tüüpi filmike.

    Sellest hoolimata tahaksin bastionikäikudes käimist soovitada, väga vahva oli enne retke näidatav väikese kiiksuga joonisfilm ja käigud ise – uskumatu kui toredaid ja salapäraseid kohti on olemas! Ja muide Linnamuuseumi töötajate maine rehabiliteeris minu jaoks Kiek in die Kökis garderoobi juures külastajaid muuseumi suunav proua – nii siiralt sõbralikku inimest ja nakkavat naeratust pole tükk aega kohanud.  

Seejärel suundus raamatuhuviline seltskond Hargla tegelase apteeker Melchiori austuseks Raeapteeki.

  Apteegi hubases keldris rüübati küünlavalgel keskaegse retsepti järgi valmistatud klaretti, kuulati toreda ja huvist säravate silmadega võõrustaja tutvustusi apteegi ajaloost, seina vahele peidetud pudelist kirjaga tulevatele põlvedele, purki pandud siilist, musta koera väljaheidete raviomadustest ning laes rippuvate krokodillide sügavamast tähendusest.

Oli koht, kus tundsid, et oled oodatud külaline ja pererahvas ei vaata kiirustavalt kella, millal Sa juba minema hakkad, vaid võtab aega, et istuda Sinuga keskaegsete müüride vahel hämaruses, ainsaks valgusallikaks väikestest akendest paistvad ning salapäraseid varje heitvad raekoja platsi tuled.  Tänu küünlavalgusele, mõnusale rahule, sõbralikele inimestele ja klareti vürtsisele maitsele tekkis rohkem jõulutunne kui päris jõuluajal oligi.

  Lõpetan siinkohal oma mölapidamatuse all kannatava postituse pildiga Islandimaigulisest ehtekomplektist, mis sai kaasa võetud tublile inimesele, kes Tallinnas öömaja ja oma toredat seltskonda pakkus. (Taustaks olev kivi jäi siiski koju.)

Lõpuks ometi

 

...leidsin ühe netipoe, kust sai normaalse hinnaga 0,4 mm traati ja täiendasin varusid. Proovisin nüüd ka kodus järele töötoas õpitud traadiväänamise võtted ja meisterdasin töötoas tehtud käevõrule lisaks kõrvarõngad ja kaelakee. Traadiväänamine on mõnus ja lõõgastav tegevus.... kui mul just parasjagu kellegile kingituseks kvaliteetset ja korrektselt viimistletud ehet teha vaja pole. Siis on asi lõõgastusest kaugel. Muide, kuulsin hiljuti, et käeline tegevus pidavat mälu parandama. Ootan nüüd huviga paranemise märke - mul on kogu elu olnud haugi mälu, kolm sekundit ja mitte rohkem.

Kes suvel palava pliidi ääres viitsib passida, see talvel....

Melkisedek ja Madame Butterfly

"Kahtlemata pole kerge olla rott. Keegi sind ei salli. Inimesed kohkuvad ja jooksevad minema ja kisendavad: "Va kole rott!" Mulle küll ei meeldiks, kui inimesed kisendaksid ja kohkuksid ja ütleksid:"Va kole Sara!", niipea kui mind näevad, ja seaksid mulle lõksu, teeseldes, et see on lõunasöök. Hoopis teistsugune oleks olla varblane. Aga keegi ei küsinud rotilt, kas ta tahab olla rott, kui teda loodi. keegi ei küsinud: kas ei tahaks Sa parema meelega olla varblane?"  

(F. H Burnett. "Väike printsess")

Juba teist päeva närib keegi ennast häälekalt põranda alt ülespoole. Arvatavasti on see rott, kuigi närimishäälte tugevuse järgi otsustades, arvan vahel, et mõni kobras on lootusetult meie põranda alla ära eksinud. Kardan, et selle asemel, et raamatu-Sara kombel Melkisedek (roti nimi raamatus) pärale jõudes leivaraasukestega vastu võtta, ootavad selle maja vastuvõtumenüüs teda pigem suur tükk juustu lõksu vahel või ahvatlevad roosad graanulid keldripõrandal. Mulle meeldivad hiired loodusfotodel ja muinasjuttudes -  aga mitte oma kodus. Või laenab keegi kassi?

Eile oli meie peres üle tüki aja jälle kultuuriprogramm  - 460 km sõidetud ja ooperis käidud. Seekord siis Tartu ja  "Madame Butterfly".  Imeilus oli. Seda ooperit on Vanemuises mängitud järjest juba 6 aastat ning ka eile, viimasel korral, oli saal täis. Olen ikka veel kauni muusika mõju all. 

  

Ooperisse minekuks sai loomulikult laupäeval meisterdatud ka uued käkerdised. Pilt nagu tavaliselt hämaras tehtud ja udune.

Tagasiteel õnnestus näha huvitavat ilmanähtust. Nimelt jäime Türi kandis kella 12 paiku jäävihma kätte. Nähtust, mis on näiteks Lätimaal sel aastal paksu pahandust tekitanud, ei olnud mina oma silmaga varem näinud. Temperatuur oli -6 kraadi ja sadas selget vihma. Maha langedes muutus vihm kohe jääks. Kiiresti moodustus autole jääkiht, esiklaasil võis lausa silmaga näha, kuidas jää paari minuti jooksul klaasi kattis. Õnneks suutsime väikese ava soojenduse abiga lahti hoida, millest autojuht sai teed jälgida ning kodu poole jõudes hakkas ka temperatuur tõusma. -3 kraadi juures hakkas jää moodustumine aeglustuma. Sarnane tunne oli kui vaadates filmi Day after Tomorrow.

Algaja traadiväänaja

Võtsin eile õhtul kogu oma vähese ettevõtlikkuse kokku ja käisin peale tööd Tallinnas algajatele mõeldud traadiväänamise õpitoas. Kokkuvõttes selgus, et "algaja" mõiste võib traadiväänamise puhul olla väga erineva tähendusega. Tunnistan kohe üles, et kui ma ei oleks eelnevalt ise kodus juba traadiga pusserdanud siis oleksin õpitoas küll hätta jäänud. Asi ei ole kindlasti õpitoa korralduses vaid minu aeglases taipamises :) Ma pean üldjuhul saama mingi asjaga piisavalt aeglaselt ja põhjalikult tegeleda, et mulle midagi külge ka jääks. Kuna õpitoas tuli kõik planeeritu kahe tunniga selgeks teha, oli seal ikka päris kõva tempo kogu aeg peal ja kui mingi töö osa vussi keerasid, oli oht nii öelda "rongist maha jääda". Aga õpituba ise oli väga tore ja kasulik, tempo hoidmine võimaldas õpetajal jällegi meile mitmeid erinevaid asju näidata ja mina lahkusin igatahes tükk maad targemana. Siin siis ahvikiirusel meisterdatud käekett.

 Nüüd peaks kõik töövõtted muidugi kodus ise uuesti tegema, et veidigi õpitut kinnistada. Kusjuures, ma tahaksin väga teada, kust need ehtemeisterdajad meisterdamiseks vajaliku traadi saavad. Mina olen sellega päris hädas. Olen kolanud igasugu pudipadi ja ehtetarvikute poodides nii Tallinnas-Tartus kui Internetis, aga mida pole on üks korralik suur rull hõbedavärvi peenemat traati, mis ei maksaks hingehinda. 0,8 mm traat õnnestus mul saada mesinikele mõeldud traadipooli näol ühest aianduspoest. Suures hädas lunisin juba äialt jupi elektrikarjuse jaoks mõeldud vasktraati välja.

Mulle meeldib hirmsasti kirju ja postkaarte saada. Ikka neid tigupostiga saadetuid. Sellega kaasneb tore üllatusmoment ja rõõm, mida meili teel saadud kirjade puhul nii sageli ei tunne. Õnneks on mul toredaid sõpru ja sugulasi, kes seda vanamoodsat kiiksu teavad ja kaugetel maadel käies ka midagi posti panevad. Tänu neile on meil külmkapil vahetuv ekspositsioon kaugetest paikadest ja reisimuljetest.

Eile aga ootas mind postkastis veel toredam üllatus! Nimelt oli üks Hiiumaa Loovisikutest mulle saatnud paki Loovisikute Vabaühenduse HIKU kalendriga, kus ka saatja ise ühte kuud esindab. Imetlesin kohe pikka aega ja riputasin seejärel aukohale oma töölaua kohal. Suur aitäh!

Enda loovusega jääb kahjuks tööpäevadel vähe aega tegeleda. Selleks ajaks kui arvuti lõpuks kinni pandud, söök valmis ja muud hädavajalikud kodused toimetused tehtud, polegi nagu aega eriti järele jäänud. Olen siiski püüdnud igal võimalusel midagi nikerdada.

Küll aga otsustasin mõni aeg tagasi, et peaks oma ehtesahtlikese ära koristama - ehk leiab midagi huvitavat. Ja leidsingi terve hunniku katkiseid ehteid, mis kunagi kõik alles hoitud, et ehk läheb taris! (hiiu k. 'ehk läheb vaja'). Suure heameelega avastasin, et ma ju oskan nüüd need ise ära parandada. Ja läkski töö lahti - armas kaelaehe, mille kunagi hetkeemotsiooni ajal ostsin aga kunagi kandnud polnud sai uue näo ja veidi lühema keti; ema poolt kingitud poolvääriskividega kee, mille katkimineku üle kunagi väga kurb olin, sai uuesti terveks ja ehted mida enam kanda ei soovi, said uute projektide tarbeks usinalt algosadeks lammutatud. Olen enda üle uhke. :)




Lisaks avastasin, et kuigi olen pea kõigile tuttavatele laastukarbikesi kaunistanud, siis pole mul endal ühtegi karpi, kus omatehtud "käkke" hoida. See viga sai parandatud.


 Kui nüüd ainult aega saaks pooleliolevad käkid valmis teha.

"Kes küll tahaks endale vana plastpudeli kaela riputada?"

Sellise eriti põlgliku häälega esitatud küsimusega esines mu teinepool, kui talle Internetist leitud vahvat taaskasutusideed tutvustasin. Sellest hoolimata asusin usinalt vanu plastpudeleid välja otsima, tuleb välja et liigne agarus prügikäitlemisel pole ka hea, eriti kui sellesse eelmises postituses mainitud haigusesse nakatunud oled. Pika kultuurkihtides kaevamise peale, leidsin siiski ühe sinaka tooniga veepudeli ja rohelise limonaadi taolist ollust sisaldanud plastpudeli. Asusin neid usinalt teeküünla kohal kärsatama ja tulemus on siin:

Õpetus, kuidas lillekesi meisterdada on siin: craftwerk.ee

Niisiis - kes küll tahaks vana plastpudeli endale kaela riputada?

Talvine muinaslugu

Seitsme maa ja mere taga oli üks väike tore alev, kus elasid töökad ja tublid inimesed. Laupäevase päeva veetsid need inimesed töönädala jooksul kogunenud toimetusi tehes ning oma toredaid ja hubaseid kodusid koristades. Lemmiktegevuseks oli aleviku tublidel elanikel aga lumerookimine, pea igas aias võis näha õhus lendavat lumepilve, millele usinate labidaheidetega aina lisa ja lisa juurde anti. Tööd sätiti ikka nii, et aia juures parasjagu naabriga kohakuti jõudes õnnestuks üksteisele paar innustavat hõiget hüüda, et siis jälle uue hooga edasi minna.
Kuid ühes majapidamises oli kõik teisiti. See väike majake oli üleni lumme mattunud, korstnast ei tõusnud vaatamata külmale talveilmale suitsu ning maja ümbert võis leida vaid metskitsede üksikuid radu.



Selle maja perenaist ei olnud talviti väljas näha ja majast mööda minek võttis iga korraliku alevielaniku puutumata lumevalle nähes kurvalt ohkama. Majas sees oli olukord veelgi hullem - valitses sama temperatuur, mis väljas, toad olid koristamata ning kraanikaussi ääristasid pesemata nõude kuhjad. Selle maja perenaine oli nimelt haigestunud ravimatusse haigusesse nimega Opus manufactilis - ehk maakeeli käsitöötõppe. Tema lauake oli täis erinevaid traate, niite, pärleid ning muud pudi-padi, mille otstarvet normaalne inimene isegi ette kujutada ei suuda. Mässinud ennast tekki, et veidigi sooja saada kössitas perenaine diivanil kohmitsedes kangete ja oskamatute sõrmedega aina uusi ja uusi käkerdisi valmis, suutmata kuidagi reaalsesse ellu tagasi tulla.







Ja kui ta vahepeal ära surnud pole, siis elab ta ikka samamoodi edasi.

Selline lugu siis