Mulle meeldib hirmsasti kirju ja postkaarte saada. Ikka neid tigupostiga saadetuid. Sellega kaasneb tore üllatusmoment ja rõõm, mida meili teel saadud kirjade puhul nii sageli ei tunne. Õnneks on mul toredaid sõpru ja sugulasi, kes seda vanamoodsat kiiksu teavad ja kaugetel maadel käies ka midagi posti panevad. Tänu neile on meil külmkapil vahetuv ekspositsioon kaugetest paikadest ja reisimuljetest.

Eile aga ootas mind postkastis veel toredam üllatus! Nimelt oli üks Hiiumaa Loovisikutest mulle saatnud paki Loovisikute Vabaühenduse HIKU kalendriga, kus ka saatja ise ühte kuud esindab. Imetlesin kohe pikka aega ja riputasin seejärel aukohale oma töölaua kohal. Suur aitäh!

Enda loovusega jääb kahjuks tööpäevadel vähe aega tegeleda. Selleks ajaks kui arvuti lõpuks kinni pandud, söök valmis ja muud hädavajalikud kodused toimetused tehtud, polegi nagu aega eriti järele jäänud. Olen siiski püüdnud igal võimalusel midagi nikerdada.

Küll aga otsustasin mõni aeg tagasi, et peaks oma ehtesahtlikese ära koristama - ehk leiab midagi huvitavat. Ja leidsingi terve hunniku katkiseid ehteid, mis kunagi kõik alles hoitud, et ehk läheb taris! (hiiu k. 'ehk läheb vaja'). Suure heameelega avastasin, et ma ju oskan nüüd need ise ära parandada. Ja läkski töö lahti - armas kaelaehe, mille kunagi hetkeemotsiooni ajal ostsin aga kunagi kandnud polnud sai uue näo ja veidi lühema keti; ema poolt kingitud poolvääriskividega kee, mille katkimineku üle kunagi väga kurb olin, sai uuesti terveks ja ehted mida enam kanda ei soovi, said uute projektide tarbeks usinalt algosadeks lammutatud. Olen enda üle uhke. :)




Lisaks avastasin, et kuigi olen pea kõigile tuttavatele laastukarbikesi kaunistanud, siis pole mul endal ühtegi karpi, kus omatehtud "käkke" hoida. See viga sai parandatud.


 Kui nüüd ainult aega saaks pooleliolevad käkid valmis teha.