Talvine muinaslugu

Seitsme maa ja mere taga oli üks väike tore alev, kus elasid töökad ja tublid inimesed. Laupäevase päeva veetsid need inimesed töönädala jooksul kogunenud toimetusi tehes ning oma toredaid ja hubaseid kodusid koristades. Lemmiktegevuseks oli aleviku tublidel elanikel aga lumerookimine, pea igas aias võis näha õhus lendavat lumepilve, millele usinate labidaheidetega aina lisa ja lisa juurde anti. Tööd sätiti ikka nii, et aia juures parasjagu naabriga kohakuti jõudes õnnestuks üksteisele paar innustavat hõiget hüüda, et siis jälle uue hooga edasi minna.
Kuid ühes majapidamises oli kõik teisiti. See väike majake oli üleni lumme mattunud, korstnast ei tõusnud vaatamata külmale talveilmale suitsu ning maja ümbert võis leida vaid metskitsede üksikuid radu.



Selle maja perenaist ei olnud talviti väljas näha ja majast mööda minek võttis iga korraliku alevielaniku puutumata lumevalle nähes kurvalt ohkama. Majas sees oli olukord veelgi hullem - valitses sama temperatuur, mis väljas, toad olid koristamata ning kraanikaussi ääristasid pesemata nõude kuhjad. Selle maja perenaine oli nimelt haigestunud ravimatusse haigusesse nimega Opus manufactilis - ehk maakeeli käsitöötõppe. Tema lauake oli täis erinevaid traate, niite, pärleid ning muud pudi-padi, mille otstarvet normaalne inimene isegi ette kujutada ei suuda. Mässinud ennast tekki, et veidigi sooja saada kössitas perenaine diivanil kohmitsedes kangete ja oskamatute sõrmedega aina uusi ja uusi käkerdisi valmis, suutmata kuidagi reaalsesse ellu tagasi tulla.







Ja kui ta vahepeal ära surnud pole, siis elab ta ikka samamoodi edasi.

Selline lugu siis