"Me seisime Nelliga Hiiemäe ohvrikivi ees.... Kivi ees laius püha mugulapõld ja selle ees ainus ausammas, mis Maavallas ühelegi inimesele püstitatud. Näljamurdja Eerik, kes oli oma laevadega Rävali sadamasse purjetanud, kui mitme aasta vili oli ikaldunud, vaenusõjad ja katkud maa tühjaks kurnanud. Siis tuli kaupmees Eerik kaugetest meretagustest maadest ja tõi mugulaid. Mitte, et parem, kui ta poleks toonud.....aga kui mulle Maavallas järjekordne kartuliports ette tõstetakse, siis ma mõtlen, et veidi vähem oleks võinud tuua küll. Või ehk mõne pastaretsepti." (Indrek Hargla "French ja Koulu")
Ükskord juhtus nii, et kokku sai tore seltskond, kellele väga meeldis raamatuid lugeda. Kahjuks on lugemisega aga nii, et kui aega leidub, loetakse ikka erialakirjandust või midagi muud rangelt asjalikku. Seltskond otsustas aga et nüüdsest peale valitakse isekeskis välja raamat, mida kõik loevad. Kuu aja pärast kui jälle kokku saadakse, räägitakse muljeid, süüakse-juuakse ja tuntakse ennast koos mõnusalt. Ja nii ongi.
Seekord loeti selles seltskonnas Indrek Harglat. Kirjaniku raamat omal valikul. Sellest ka tsitaat postituse ülaosas.
Üheskoos tutvuti pealinna ahvatlustega. Käidi uudistamas salapärastes bastionikäikudes, mille külastamist soovitan kõigile ajaloohuvilistele.
Kuigi meie retke giid oli veidi kurjapoolne ja tema jutt mõjus robotlikuna (ise seda ametit pidanuna jäi silma ka mitu viga nagu näiteks soovitus infotahvlit lugeda ja seejärel selleks võimalust andmata edasi kiirustamine). Samuti tekkis mul Tallinna tulevikuvisiooni tutvustava klipi vaatamise ajal pidev ootus, et kohe-kohe ilmub ekraanile ühe erakonna logo - no oli täpselt seda tüüpi filmike.
Sellest hoolimata tahaksin bastionikäikudes käimist soovitada, väga vahva oli enne retke näidatav väikese kiiksuga joonisfilm ja käigud ise – uskumatu kui toredaid ja salapäraseid kohti on olemas! Ja muide Linnamuuseumi töötajate maine rehabiliteeris minu jaoks Kiek in die Kökis garderoobi juures külastajaid muuseumi suunav proua – nii siiralt sõbralikku inimest ja nakkavat naeratust pole tükk aega kohanud.
Seejärel suundus raamatuhuviline seltskond Hargla tegelase apteeker Melchiori austuseks Raeapteeki. Apteegi hubases keldris rüübati küünlavalgel keskaegse retsepti järgi valmistatud klaretti, kuulati toreda ja huvist säravate silmadega võõrustaja tutvustusi apteegi ajaloost, seina vahele peidetud pudelist kirjaga tulevatele põlvedele, purki pandud siilist, musta koera väljaheidete raviomadustest ning laes rippuvate krokodillide sügavamast tähendusest.
Oli koht, kus tundsid, et oled oodatud külaline ja pererahvas ei vaata kiirustavalt kella, millal Sa juba minema hakkad, vaid võtab aega, et istuda Sinuga keskaegsete müüride vahel hämaruses, ainsaks valgusallikaks väikestest akendest paistvad ning salapäraseid varje heitvad raekoja platsi tuled. Tänu küünlavalgusele, mõnusale rahule, sõbralikele inimestele ja klareti vürtsisele maitsele tekkis rohkem jõulutunne kui päris jõuluajal oligi.
Lõpetan siinkohal oma mölapidamatuse all kannatava postituse pildiga Islandimaigulisest ehtekomplektist, mis sai kaasa võetud tublile inimesele, kes Tallinnas öömaja ja oma toredat seltskonda pakkus. (Taustaks olev kivi jäi siiski koju.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar