Üks vahva kingitus

Sain täna ühe toreda kingituse, nimelt päeva Tallinna botaanikaaias. Neile, kes mind veidi lähemalt tunnevad, teavad ilmselt, et selline kingitus meeldib mulle üliväga. Ja pealegi on kevadest saanud mu lemmikaastaaeg. Ja botaanikaaiast uus lemmikkoht. Laupäeval oli botaanikaaed oma tulpiderikkusega nagu väike Holland.

Aga las parem pildid räägivad enda eest :
(Hoiatus nõrganärvilistele ja mittelillesõpradele - järgneb täiesti ohjeldamatult lillepilte!)

Tegelikult tahtsime küll botaanikaaeda minna pühapäeval kuid laupäeva hommikul kohvi kõrvale lehte lugedes avastasin, et botaanikaaia hooaja avapidu toimub just täna. Ja millal siis veel oleks õigem aeg minna? Nii laadisimegi kiiresti Linda koos tema kaasavaraga  (ehk kogu selle vajaliku asjademäega, mida läheb tarvis ühe lapse toitmiseks, kasimiseks ja lõbustamiseks, pluss veel üht-teist) autosse ja hakkasimegi sõitma.

Enne veel üks kiire telefonikõne Linda onu Jaanile ja tädi Triinule, et neid kaasa kutsuda, mõtlemata et lapsevanemate jaoks on küll hommik ammu käes aga normaalsed  inimesed magavad laupäeva hommikul kell üheksa veel õiglase und. Oh jah! Aga õnneks olid nad botaanikaaeda jõudes juba suuremast pahameelest üle saanud või siis ei näidanud viisakate inimestena seda meile välja.

 

Üks väga-väga suur pluss pidupäeval botaanikaaeda külastades oli Urmas Laansoo juhitud ekskursioon. Küll oli huvitav, isegi täiesti tavaline elupuu või punane tamm  muutus oma ala asjatundjat ja head esinejat kuulates põnevaks ja ainulaadseks.

Ja loomulikult tahan ma nüüd tagasi minna kui pojengid õitsema hakkavad ja liiliad...ja roosid....ja rododendronid

Õues

Lindale õues meeldib, seal on nii huvitav ja valge ja tore, et laps ei saa muud kui "Oi!" ja "Oooo!" korrata. Õues on tädi Krista, kellega juttu ajada ja mängida, põnev aga veidi hirmutav tegelane nimega Siilu, keda uudistada, palju rohelist kraami mida peos hoida ja suhu toppida ja veel nii umbes mustmiljon huvipakkuvat asja.

Nagu filmijupilt näha võiks laps põhimõtteliselt ju ka ise juba ringi tatsuda aga ema pöidlast ühe käega kinni hoides on ikka julgem!

Hommikused toimetused

Väikese filmijupi peale on jäädvustatud Linda toimetamised ja ema püüe lapsega sammu pidada - ega hästi enam ei jõua, seda enam, et laps kaalub nüüdseks ligi 10 kilo ja sisaldab energiat, millega võiks mõne väiksema põhjamaise riigi talvel soojaks kütta.

Miskipärast ei lase blogger mul enam otse oma youtube kanalist videosid lisada nii, et video peitub siin lingi taga:

"Linda hommikused toimetused"

Ema saamatust näitab ka see, et siia blogisse nii ammu sissekannet pole tehtud. Ei sellest, kuidas me onu Jaani ja tädi Triinuga Rannarootsi Muuseumi õuel silku sõime, Lennusadamas Linda ja Linda vanaema sünnipäeva tähistasime ega Linda esimesest ülemerereisist.

Linda ülemerereis toimus Hiiumaale külla Tuulile ja väikesele Oliverile. Võrreldes Lindaga on Oliver juba suur poiss aga koos saadi kenasti hakkama. Söödi kala (Linda piirdus küll esialgu pudruga), puhuti seebimulle, jalutati Kärdlas ringi, imetleti pitsusid, suurt ja musta notsut ning püünistetöökoda.

Mõned pildid kõigist toimunud sündmustest:

Väike lõõgastus promenaadil peale pärandirallit ja silgusöömist Haapsalus

Linda issiga lennusadamas

Ja Hiiumaal seebimulle uudistamas. Selle pildi tegi Tuuli, kuigi minu udukate kõrval on see ütlematagi selge :)

Ühe aastane

Ongi aasta möödas ja pisikesest Lindast on kasvanud tegus ja toimekas üheaastane tüdruk. Üheaastane Linda on juba päris tore seltsiline. Jutustada mõistab ta pikalt ja huvitavalt, seda küll omal kombel, suurte inimeste keeles on ta siiani selgeks saanud vaid ühe sõna, milleks on "aitäh!" (Viisakas laps, kohe näha!)

Ka on Linda viimasel ajal hakanud tahtma rohkem emaga mängida kui omaette.

Lisaks vanale heale "tiigrimängule" (ema peab urisema ja Lindat mööda voodit taga ajama) on suurimaks lemmikuks saanud "telefonimäng" (ema peab mängult telefonis erinevate loomadega rääkima ja nende hääli järgi tegema).

Viimast mängu mängiti sünnipäeval isukalt ka onu Jaaniga, ainult et talle helistas millegipärast kogu aeg ainult elevant, kelle hääle tegemisega onu Jaan natuke jänni jäi... Linda aga on lõbusa mängu ootuses valmis lõputult kõigile külalistele telefonitoru pakkuma.

Kõndida oskab Linda veel ainult ema-isa abiga, omaette läheb käputamine kiiremini.

Sünnipäev oli Lindal pikk, külalisi käis terve nädalavahetuse jooksul. Kõige toredam oli muidugi, et Linda mõlemad vanaemad kohale said tulla. Ainukeseks miinuseks oli see, et ema sundis piduliku päeva puhul valget pidulikku kleiti kandma, mis nägi küll peen välja aga millega ei lubatud mitte midagi tõsiselt toredat teha nagu diivani taga roomamine või tuha sees tuulamine.

Tundmatu iludus

Ostetud Hortesest, kus talle oli kaela riputatud lakooniline silt nimega Cambria, mis tegelikult ju mitte midagi ei ütle. Lõhnab imehästi. Kui keegi päris nime teab, siis andke palun teada.

Kusjuures veel pool aastat tagasi olin täiesti veendunud, et ühtegi orhideed mina küll koju ei muretse. Nüüd laiutavad akna all kirjutuslaual lisaks tundmatule cambriale ka neli kuukinga ja Jürgen torises juba, et ei mahu tööd tegema sest "kõik kohad on orhideesid täis". See lihtsalt läks nii!

Muuseum ja tivoli

Mõni aeg tagasi käis Linda järjekordses muuseumis, ikka koos vanematega. Ema rääkis Türi muuseumis pärandkultuurist, Linda ja isa vaatasid niikaua näitust ja olid teineteisele seltsiks.

Peale ettekande lõppu tehti kogu perele muuseumis ja Vabrikukülas väike ringkäik tubli giidi Asta juhendamisel. Saime teada, et Türi linn sai alguse kitsarööpmelise raudtee ehitamisest ja 1899. a raudtee äärde rajatud puupapivabrikust. Lisaks Vabrikukülale kuulsime põnevaid lugusid Konnakülast, Kringlikülast, Pilpakülast ja Näljakülast. Jalutasime Vabrikukülas ringi ning vaatasime kunagisi vabrikuga seotud ehitisi.

Peale ringkäiku Türil sõitsime ruttu edasi Paide poole, et enne sulgemist jõuda veel Ajakeskusesse Wittenstein, kus meil ka juba ammu oli plaan ära käia. Tunnikese jooksul tegime kiiresti Eesti ajaloole ringi peale. Ajakeskuses tasub käia küll, mulle meeldis. Aga just seetõttu, et ma läksingi näitust vaatama kui "tivolit", mitte kui tõsist ja ainuõiget ülevaadet Eesti ajaloost. Minu retkekaaslane ajarännakutel muutus aga kogu seda "kino" vaadates mõtlikuks, tagasiteel saime pikalt arutleda Eesti muuseumide üle, millised nad on ja millised nad peaksid olema.

Linda pidas pikale päevale kenasti vastu. Ainult korra kui Linda issiga oli ajaliftis ennast juba sisse seadnud ja selle uks emme nina ees sulguda tahtis ja teda orduaega maha jätta ähvardas, sai Linda väga kurjaks. Kuna programm oli tihe, väsitasime vaese väikese muuseumikülalise õhtuks päris ära. Õnneks oli tagasiteel aega puhata ja vanaema sünnipäevale jõudes oli Linda jälle lusti täis.

Röövlitütar Ronjast, Märta Grankvistist ja hilisest kevadest

Tere kõigile üle pika-pika aja. Lõpuks on kevad saabunud ka meie õuele, või õigemini aeda:

Aga minul on sellest vähe kasu sest kuri tõbi nimega angiin kargas esmaspäeval ootamatult kallale ja murdis mu maha. Kui järele mõelda pole ma kunagi vist nii raskelt haige olnudki.

Kolmel esimesel päeval oli temperatuur kogu aeg 40, öösel ilmselt veidi kõrgemgi. Ja kurk on nii valus et iga kord kui neelatad on tunne, et kurgus on üks pikk-pikk okastraat, mis tuleb alla neelata. Ühesõnaga ei ole meeldiv, päris paha on. Ja nagu Murphy seaduse järgi sageli juhtub, oli ka Linda isa mitu päeva kodunt ära ja me Lindaga pidime kahekesi hakkama saama.

Või no peaaegu kahekesi, sest meil käis ju Märta Grankvist ka. Märta nimi on ilmselt paljudele tundmatu aga tema tütart peaksid küll kõik raamatusõbrad teadma - Märta on nimelt väikese Tjorveni ema Astrid Lindgreni raamatus "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses". Märta on ühtlasi raamatus ka Melkersonide naabrinaine ja kui elu tundub üks hädaorg, võib kihla vedada, et varsti astub sisse Märta aurava pajaprae ja lahendusega kõigile probleemidele.

No vot ja haige siinkirjutaja tunneb ennast ka praegu nagu Lindgreni raamatus olevat sest minu Märta Grankvist tassis mulle linnast kotitäite viisi erinevaid rohtusid, lisaks tõi vaesele tõbisele mitu päeva järjest suurepärase sooja õhtusöögi ja termostassitäie vahumütsiga sooja kakaod ning käis vabal päeval veel Lindaga õues jalutamas kah. Suur aitäh Sulle, Märta!

"Malin vaatas talle tänulikult otsa. Kõik tundus hoopis kergem pärast seda, kui see imeline inimene nende kööki astus. Ta oli nii rõõmus ja lausa kiirgas kindlustunnet, sõbralikkust ning energiat. Mis õnn, kui sul on just niisugune naaber nagu tema, mõtles Malin." (Astrid Lindgren "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses")

No ja Röövlitütar Ronjast ka siis paar pilti:

Linda on viimasel ajal tõeline röövlitütar, kõik julgustükid tuleb järele proovida ja sõjakisa ikka ka vahepeal teha. Üks vaikne pooltund toas mängimist ja tuba näeb välja nagu oleks seal üks väiksemat sorti maavärin toimunud - seina vahelt on takud välja kistud, ema pesuriiul põrandale tühjendatud, kingad kapist välja võetud ja kingakarbid ära nätsutatud, mänguasjakuhjadest rääkimata.

Laps teab, mis kõhule hea. Kuigi ahjuesine tundub korralikult pühitud, saavad väikesed sõrmed suure isu korral ikka tüki sütt kätte.

Selline pikk lugu siis seekord.

Linda ja lihavõtted

Pühade ajal võttis Linda koos vanematega ette ühe suurema reisi.

Alustuseks sõideti Velisele vanaema-vanaisa vaatama. Küll seal oli toredaid uusi mänguasju nagu näiteks vanaema ajakirjad, mida kastist välja kiskuda ja sõrmedega läbi lugeda, toredad kuivatatud lilled kapikestel, millega sahistada ja maha loopida, suures koguses toataimi, mille pottidest peotäite viisi mulda välja võtta ja põrandale siputada ning nii mõndagi muud huvitavat. Kui sellele veel lisada samas toas olnud suur ja kuum ahi, siis võib vist aru saada, miks Linda ema peale lapsega veedetud tegusat päeva omadega päris läbi oli.

Ka Linda ise oli toimekast päevast päris väsinud aga õnneks on temal taastumiseks tunduvalt vähem aega vaja. Nii oligi laps kella üheks öösel juba täiesti välja puhanud ja tegutsemislusti täis ega saanud sugugi aru, miks ema veel üles tõusta ei taha.

Järgmise päeva hommikul sõideti Tartusse uutele mängukaaslastele külla. Kõigepealt käidi külas toredal tüdrukul Mial ja tema vanematel. Mia on Lindaga peaaegu sama vana, mõned nädalad ainult vahet ja seetõttu oli Lindal lusti kui palju. Küll võib olla raske maailmas, kus kõik Sinust alati vanemad on, seetõttu suhtus Linda lõpuks üles leitud omavanusesse mängukaaslasesse väga suure huviga. Oma vaimustust näidati põhiliselt välja Miale keset nägu patsutades ja sõrmi silma toppides. Ka mänguasjad on ju teistes peredes alati huvitavamad kui  kodus ja nii oli Lindal väga tegus ja õnnelik pärastlõuna. Ka vanematel oli tore juttu ajada.

Seejärel jäeti Mia ja vanematega hüvasti ja sõideti külla väikesele Arminile. Armin on veel väiksem kui Linda - kõigest paari kuune. Sellel koosviibimisel oli lapsi juba rohkem, koos Lindaga kokku neli. Vanemad proovisid juttu rääkida, niipalju kui põnnid parasjagu lubasid, söödi salatit ja kooki, tehti laste ühispilti ja kuulati suuremate laste poolt kokku pandud bändi esinemist. Väike Armin, keda tervitama tuldi, tukkus põhiliselt ema süles.

Aeg lendas kui linnutiivul ja oligi aeg tagasi kodu poole sättima hakata. Väsinud Linda magas terve pika tee koju ja natuke veel peale sedagi.

Linda ja toredad lapsehoidjad

Hei-hei kõigile!

Jälle oleme suure tegutsemislustiga blogi sootuks unarusse jätnud. Püüame siis seda viga parandada.

Alustama peab vist sellest, et käisime ühel nädalavahetusel kogu perega päälinnas ennast tuulutamas ja Linda oli esimest korda pikemalt vanematest lahus lapsehoidjate kantseldada. Kõik algas sellest, et Linda vanematele saadeti postiga koju restorani Olde Hansa reklaamleht, kus lubati lisaks heale söögile ka väikest näitemängu etendada. Linda ema on juba ammu mõelnud, et ükskord tahaks selles hirmkallis aga toredas restoranis ära käia ja  nüüd tunduski olevat hea võimalus soovitu teoks teha. Seda enam, et seekord oli tegemist kindla paketihinnaga ja näitemängu kõrvale serveeriti läbilõiget kogu restorani menüüst.

Linda on siiani ennast küll söögikohtades ja näitemängudel suhteliselt viisakalt üleval pidanud aga otsustasime siiski mitte riskida. Ühel varasemal Tallinna reisil oli Linda vanavanatädi tütar Anne (tegelikult üldse mitte nii vana kui kõigist nendest sugulusastme eesliidetest arvata võiks) ennast pahaaimamatult lapsehoidjaks pakkunud ja nüüd otsustasime tal sõnasabast kinni võtta. Vanematel oli väike ärevus sees, mida Linda sellest plaanist arvab kuna varasemalt oli lahke lapsehoidja Krista Lindaga kõige kauem tunnikese või poolteist veetnud ja Linda seejuures turvaliselt oma kodus saanud olla. Nüüd aga plaanisid vanemad lausa viieks tunniks plehku panna ja Linda täiesti uude kohta maha jätta.

Tuli välja aga, et kõik hirmud olid alusetud. Linda leppis toredate hoidjate Anne ja Mattiga päris hästi ainult lõunauinakust ei tahetud niivõrd vahvas uues mängukohas kuuldagi. Kui vanemad pärast linna peal veedetud päeva süüdlaslikult tagasi hiilisid, et Lindalt ärateenitud etteheited vastu võtta, ei tehtud nendest suurt väljagi. Tea kas laps saigi aru, et vahepeal vanemad ula peal käisid.

Aitäh headele lapsehoidjatele!

Peaaegu nagu meesterahvas

"Noh see on küll nüüd rohkem nagu meestejutt...," peatus veefirmast meile uut veemõõtjat paigaldama tulnud meesterahvas ebalevalt köögiuksel. "Aga tulge siis vaadake, ehk saate hiljem abikaasale edasi rääkida!"

Ronisime esiku all olevasse keldrisse, kus meil veemõõtja asub ja meesterahvas asus aeglaselt ja selgelt koduperenaisele seletama, mis vaja õhtul kindlasti pere meespoolele edasi öelda.
Kuna Linda jäi tuppa oma mänguaeda üksinda majandama, ei mallanud ma põhjalikku juttu kaua kuulata vaid küsisin täpsustavalt üle - "Ühesõnaga kastmisvee mõõtja tuleks konsoolile paigaldada horisontaalselt?"
Mees ehmatas vait. Siis aga lõi ta nägu särama ja sain kõrgeima tunnustuse osaliseks: "Te räägite ju peaaegu nagu meesterahvas!"

Sellega seoses meenus mulle seik lapsepõlvest kui nii 10-13 aastastena tädipoegadega metsa ääres kivihunnikus rooside sõda mängisime ja tädipoeg tüdrukuid maapõhja kiruma hakkas. Noh, et igavesed piripillid sellised ja midagi mõistlikku nendega peale hakata ei ole. "Aga mina olen ju ka tüdruk!" ütlesin ma talle seepeale hingepõhjani solvununa. "Ah Sina.... Sina ei loe, Sa oled ju nagu poiss!".

Võta siis kinni, oli see nüüd kompliment või mitte.

Väike Linda tervitab ka, kuigi suhteliselt virilalt sest kikud jälle kiusavad. Kasvavad igavesed tüütused igeme sees aga välja tulemisega ei kiirusta sugugi. Vaene laps ei saa muud kui sõrmed suus päev läbi hambaid üle lugeda, et kas on lõpuks midagi juurde tulnud või mitte...

Ainult mõni hea muusikapala teeb vahel tuju paremaks, või vähemalt paneb tantsutüdrukul jala tatsuma.